Täheaeg 15: Ajavärav. Raul Sulbi

tõstis tühja veekannu kõrvalolevale lauale ning pöördus tagasi. «Mis sul plaanis on?»

      Wales lõi ruska pihku. «Uimastiring tuleb purustada. Ja see kõik algab Punasest Kuuvarjust.»

      «Ma arvasin, et pidin Cara surma uurima.» Morgan läitis uue sigareti. «Seda kõike siin on veidikene liiga palju.»

      «Meeldib sulle või mitte, kuid Mho Cara surm ja minu uurimine on üksteisesse põimitud. Ühte ei saa vaadata ilma teiseta.» Adarlase laup oli krimpsu tõmbunud. «See kuu on suremas, Morgan. Mõtle selle peale. Sa oled väiklane ning närune lurjus, kuid hetkel oled sa ka ots, mida ma vajan.»

      Morgan ei teinud torkivast märkusest välja. «Ja mida,» raputas ta pead. «Ma pean lihtsalt sind usaldama, et Cara on lüli, mis kogu seda jama koos hoiab?»

      «Ma oleks võinud sind vahistada hetkel, mil sa eile siia sisse kõndisid.» Adarlane ei paistnud kannatust kaotavat. «Aga ma ei teinud seda. Arvan, et see käib käsikäes sellega, et võid mind usaldada.»

      Morgan naeratas habemesse. Mees, kes peab väitma, et võid teda usaldada, ei ole usaldusväärne. Wales teadis kahtlemata rohkemat Cara surma kohta, kui seni väitnud oli. Morgan ei olnud oma sõpra päästa suutnud, ent nüüd oli talle antud võimalus tõele lähemale jõuda. Need on meie läbikukkumised, mitte õnnestumised, mis meid defineerivad, oli Mho Cara kunagi Morganile öelnud. Kukkumise järel püsti tõusmine on õilis, ent keegi ei räägi kunagi, kui raske see on. Morgan soovis üle kõige oma sõbra surma eest vastutajad maha lasta, aga Walesi pakutud ülesanne oli narruse tipp. Aga kui see oli tee, mis tõi ta tapja leidmisele lähemale, tuli tal see ette võtta.

      Morgan vaikis pikka aega, tõmbas veel kaks sigaretti ning jõudis klaasi rummi ära juua. Rahvas tuli sisse, lahkus, Wales ootas kannatlikult. «Kõik peab olema aus,» ütles Morgan viimaks. «Kui tahad, et uurimist jätkan, peame uued tingimused leidma.»

      Nüüd oli Walesi kord vaikida.

      «Alustame sellest, et sa annad mulle ametliku märgi.» Morgan irvitas. «Morgan Must, õigluse tagaajaja. Kes oleks arvanud.»

      Wales Grey tõusis ja vaatas kaaslast. «Homme enne tormi. Jaoskonnas. Kell neli. Hiljaks jääd, siis, noh, ilm ei halasta.» Näost olid kõik võimalikud ilmed kadunud. «Ära jää hiljaks.»

      Külm tuul lõikas majade vahelt läbi kui teras. Morgan kiirustas tänavaid mööda edasi, silmad otsimas viiteid ja nimesilte. Paar valepööret ja suur ring ümber kvartali, tipuks veel varajane ärkamine löömingutest väsinud hella kehaga ning Morgan leidis, et hommikune kokkusaamine ei olnud väärt poolsurmas vaakumist. Ta jätkas edasi rühkimist, peaaegu jooksis, tuul kinkimas õige pisut enam hingamisruumi. Raskel ajal abiks seegi. Siiski polnud tal nii vaevarikas liikuda kui esimesel hommikul tagasi Tähevõrgus. Hiiglaslik, tuhakarva kividest laotud jaoskonnahoone ulatus puudutama hõredaid pilveniite, kust tumedad varjud alla nõrgusid.

      «Ma ütlesin, et sa hiljaks ei jääks,» tervitas adarlane. «Torm jõuab varsti kohale.»

      Morgan astus üle lävepaku ja kehitas õlgu.

      Miski maandus laual ja jäi seal lebama, lambivalgus metallilt seintele peegeldumas. Wales Grey hõõrus sumbuses toas käsikokku. «Vana rasva pealt tuleb seegi ära.» Ta osutas sõrmega lauale. «Ametimärk. Mitte et see midagi loeks, kuid seda sa nii uljalt eile nõudsid.»

      Morgan turtsatas ja haaras nahast märgi kätte. Metallist vapp keskel läikis talle silma. «Ütlemata lahke sinust.» Märk tundus peos veider, Morgani hoiakud pesitsesid korrast nii kaugel, et ta isegi ei saanud täielikult aru. Tema tegutses reeglite vahepeal, seal, kus üks lõppes ning teine algas, kuid kumbki iial ei kohtunud.

      «Ma tunnen su reegleid,» ütles ta adarlasele silma vaadates. «Ma lihtsalt otsustan neid mitte järgida.»

      «Teisiti ma ei eeldakski,» vastas Wales. Tuba oli pime, seinad sama tumedad kui adarlase nahk, õbluke valgustriip laelambist helendamas.

      «Mis plaanis?» Morgan läitis sigareti.

      «Läheme Kuuvarju taguma.» Wales pilgutas oma suuri silmi. «Kuid kõigepealt on meil üks ülekuulamine.»

      «Ülekuulamine?» Morgan tõmbas mahvi ja puistas tuhka laual lebavasse tühja kohvikruusi.

      «Pisisuli, ei midagi liialt tähtsat. Kuuvarju palgaline. Pitsitame pisut ja pärime, ning siis vaatame, kuidas Cara mõrva ja Root 5A asjus jätkata saab.»

      Lootusrikas hommiku algus, mõtles Morgan. «Anna minna.» Ta tõusis ja lahkus adarlase järel ruumist.

      Petty Trifl oli lühikest kasvu inimene, paksu juuksepahmaka ja väikeste seasilmadega. Ruudulise särgi oli ta juba täis jõudnud higistada, kui toolil seljatoe külge aheldatud kätega istus.

      «Kaks küsimust,» alustas Wales. «Kus on Punase Kuuvarju tegutsemiskeskus ja kus on Kuuvarju juht?»

      Trifl pressis hambad kokku ning pigistas süütul ilmel vastuse. «Ma isegi ei tea, mis see Punane Kuuvalgus on.» Morgan jälgis tegevust ruumi ühepoolse klaasakna tagant. Ei kõlanud küll ülemäära veenvalt.

      «Kuuvari,» parandas Wales. «Ja ära mängi juhmi. Kaugelt liiga vara on selle jaoks.»

      «Päriselt,» ütles kinnipeetu kangekaelse innukusega. «Ma ei tea, mida sa tahad, aga misiganes see ka ei oleks, mina ei tea mitte midagi. Lase mul minna.»

      Wales heitis pilgu seljataha ning noogutas. Tuppa astus Morgan.

      «Mis, kutsusid omale kannupoisi?» küsis Petty Trifl. «Juba on mõtted otsas?»

      «Minu kannupoiss,» ütles Wales. «Aitab sul keele sõlmest lahti saada.»

      «Ja ma peaksin uskuma, et korravalvurid laskuvad kahtlusaluste peksmise tasemele?» Trifl naeris kõlavalt. «Ma ei usu. Ootan parem advokaati.»

      «Võid teha ükskõik mida,» tervitas Morgan. «Kõige vähem uskuda. Ma ei ole korravalvur.» Märk oli küll taskus, kuid Morgan otsustas sellele mitte mõelda. Siiski neelatas ta ebameeldivalt ja vaatas vaevalt täisealist poissi enda vastas toolil. Poissi, keda ta kohe pidi töötlema hakkama. Varem, mõne aasta eest ei oleks tal selle vastu midagi olnud, iga taolise juhtumi oli ta meelsasti vastu võtnud. Ent nüüd tõstis ta käed vastumeelselt. Mida oli see poiss talle teinud, et teenida ära hoopi või paari? Ei midagi. Wales lahkus toast, Morgan sulges silmad. Cara oleks talle nii noore poisi kolkimise eest vastu kukalt andnud. Ähvarda, aga ära korralda verepulmi. Kuid Carat ei olnud siin. Neetud, mis kõik ei ole aus.

      «Mis sa katki jätad, motiveeri teda veel,» julgustas Wales. «Selleks sa mul siin ju oledki.» Nad seisid mõlemad kõrvalruumis ja vaatasid läbi akna Trifli sinist silma ja paistes huuli. Ninast nirises pikk veretriip ja tilkus üle lõua rinnale, justkui rivist väljas kraan.

      Morgani vasaku käe rusikas valutas, nukid olid marraskil ja mees tundis, kuidas roidumus rõhus. Kuri olemine väsitas. Ta judises kergelt, ning mõtiskles, et miks ometi. Morgan Must oli teinud küll ja enam, ja see väike ülekuulamine polnud isegi piisk suures eluookeanis. Morgan Must oli kõige kardetum piraat universumis. Neetut see poisiklutt talle nüüd korda peaks minema? Ta raputas pead. «Korravalvuri märk või mitte, aga üks kord elus tahaksin ainsat vajalikku asjapulka mitte maha lüüa.»

      «Ma lähen siis ise sisse,» ütles Wales ja haaras ukselingi järele.

      Morgan peatas ta. «Mul on parem mõte.»

      «Ma kuulan.»

      «Kõik peab olema aus. Ei maksa seda väetikest sandiks ka taguda, lõppkokkuvõttes ei toida ära.» Ta noogutas jõuliselt, saades omaenda mõttest innustust. «Teeme temast Tuuletallaja.»

      «Tuuletallaja?»

      Morgan vaatas pikalt Walesi ja kortsutas kulmu. «Tahad öelda, et sa elad Tähevõrgus, aga pole kunagi kuulnud Tuuletallajatest?»

      Adarlane raputas pead.

      «Olen küll kaua aega ära olnud, kuid ma ei usu, et Tuuletallajad kadunud oleksid. Üks Tähevõrgu omapärasid ikkagi.» Morgan ohkas. «Võib-olla on nad siis pelgalt piraatide