Kõrvalehüpe. Santa Montefiore

ja jätsid ema üksi oma mõtetega. Ta istus ajalehte lugedes ja teed juues päikeseküllases köögis. Polnud isegi tähtis, kas ta Jacki veel üldse kunagi näeb – see mees oli ta hinges midagi liikuma lükanud ja tema maailm oli nüüd värvilisem.

      Telefonihelin kell üheksa pani ta võpatama. Helistas Candace. „No tere, Angelica, sa oled siiski veel elus!”

      „Oi, kas tead, ma olen rohkem elus, kui kunagi varem.”

      „Saan aru, teil oli kohutav tüli ja sellele järgnes eriti seksikas leppimine.”

      „Oh ei.” Ta ohkas meelalt. „Eile õhtul ma hoopis armusin.”

      „Mulle miskipärast tundub, et me ei räägi praegu Olivier’st.”

      „Õigesti arvasid. See polnud tegelikult midagi enamat kui süütu flirt, aga jumal küll, kui hästi ma ennast täna hommikul tunnen.”

      „Kes ta on?”

      „Üks Scarleti ja Williami lõuna-aafriklasest sõber.”

      „Kõlab intrigeerivalt.”

      „Küllap on asi selles, et ma pole olnud juba aastaid kellestki sisse võetud, isegi ei mäletanud enam, kui hea tunne see on.”

      „Kas Olivier kahtlustas midagi?”

      „Ei, ta oli nii süüvinud Caterina Tintelloga flirtimisse.”

      „Ah, on alles madu. See naine on valmis kõigiga kaasa minema!”

      „Noh, ma olen talle ainult tänulik. Ta juhtis Olivier’ tähelepanu just mulle sobivalt kõrvale ja ma sain segamatult Jackile pühenduda. Jumal, milline mees! Scarlet hoiatas mind ja tal oli õigus, Jack on ohtlik, aga…”

      „Aga?”

      „Süütu flirt ei tee ju kellelegi halba.”

      „Pärast seda inetut märkust vöö kohta ma isegi ütleksin, et Olivier on selle ära teeninud!”

      „Ta lihtsalt enne ütleb ja alles siis mõtleb. See on nii prantslaslik.”

      „Igatahes, tibukene, said sa nüüd kinnitust, et oled endiselt veetlev naine, ja mul on selle üle hea meel. Olivier vajaski väikest õppetundi. Ta peab sind endastmõistetavalt enda omaks. Ma küll ei soovita sul liiale minna, aga väike flirt teatud ajavahemike tagant aitab tal paremini meeles pidada, et kui ta ise ei oska sind vääriliselt hinnata, siis sa võid leida mõne teise, kes oskab.”

      „Kuidas sul endal läks? Kas Harry andis sulle andeks?”

      „Luiskasin talle, et istusin kogu teise vaatuse tagumises reas. Kuulsin õnneks pärast etenduse lõppu tualetis pealt, kuidas kaks vanaprouat seda omavahel arutasid, ja kordasin nende sõnu.”

      „Kate’ist oled midagi kuulnud?”

      „Olen, ta helistas mulle enne kukke ja koitu, olgu issand talle armuline. Ma olin sügavas unes!” Ta naeris kurinal. „Pete jõuab täna õhtul tagasi, nii et ta peab ennast kokku võtma. Ma tegin ettepaneku, et me kõik võiksime homme Cipriani restoranis lõunat süüa, lohutuseks laste suvevaheaja lõppemise puhul. Ma tean küll, et enamik emasid ootab alati pikisilmi, millal jõnglased juba ometi tagasi kooli lähevad, aga minuga on vastupidi. Mina pelgan seda.”

      „Loodame, et Kate võtab meie nõu kuulda.”

      „Ta on ju kangekaelne nagu eesel! Oo jaa, ta kuulab su ära lausa hinge kinni pidades, aga vaevalt oled sa uksest välja astunud, kui ta on kõik su targad nõuanded juba unustanud ja asunud uue hooga vanu vigu kordama. Mul on paremad väljavaated oma koerale aru pähe panna.”

      „Mida ta kavatseb teha?”

      „Ma võin sulle öelda, mida ta peaks tegema.”

      „Ja see oleks?”

      „Raseduse katkestamine.”

      „Seda ei tee ta mitte iialgi.”

      „Jumal mõistaks, et nii on parem.”

      „Mitte tema jumal.”

      „See oleks igatahes parem variant. Kui Pete avastab, et laps pole tema oma, jätab ta Kate’i maha. Kindla peale. Mõtle ise, kui väsitav oleks talle lahutuse ajal toeks olla. Ma isegi kahtlen, kas ta elaks selle üle. Ta on meil nii õrnake.”

      „Mis siis saab, kui laps on selgelt kellegi teise nägu?”

      „Oleneb, kelle.”

      „On sul aimu, kes ta võiks olla?”

      „Ei, aga ma tegelen selle küsimusega. Kas sina tead, kelle õla najal ta tavatseb nutmas käia?”

      „Minu abikaasa õlg see igatahes pole. Olivier ei suuda teda üldse taluda.”

      „Aga võib täitsa vabalt olla mõne teise naise mehe õlg!”

      „Peaksin talle vist helistama.”

      „Tee seda, ja siis tule koos lastega minu poole lõunale.”

      Angelica läks ülakorrusele riietuma. Ta pani CD mängima ja Amy Winehouse’i kähe hääl täitis ruumi. Päikesekiired tungisid vannituppa, marmorit ja peegleid särama pannes, harukordselt halli suve kohta oli see ootamatult päikeseline päev. Angelica teadis, et peaks alustama uut raamatut, kuid samas stiilis jätkamine tundus talle tüütu ja täna tundis ta ennast vabana kõigist kohustustest nagu süüdimatu looduslaps. Võib-olla polegi temast enam romaanide kirjutajat. Viiest lasteraamatust peaks ju ometigi piisama ja publik oli kõik tema üllitised päris hästi vastu võtnud. Need polnud küll mingid üleilmsed menukid, kuid neid müüdi siiski paljudes riikides ja oma uusima avaldatud romaaniga, mille tegevus toimus Arizonas, oli ta isegi USA turule läbi murdnud. Viimasena valminud „Siidist madu” pidi ilmuma märtsis ja kirjastaja püüdis talle auku pähe rääkida, et ta läheks seda Austraaliasse promoma. Kuuldavasti oli ta eriti populaarne just kängurumaal. Miks mitte lõpetada tipus olles ning pühenduda edaspidi sõbrannadega väljaskäimisele ja arutlustele elu mõtte üle? Olivier’le nagunii ei meeldinud mõte, et tema naine teeb tööd. Ta ei pidanud paljuks rõhutada, et naine on eelkõige abikaasa ja ema ning kirjutamine pole midagi enamat kui ainult harrastus. Aga mida ta siis peale hakkab, kui ta enam ei kirjuta? Candace oli hõivatud heategevusega, Letizia tegi kaastööd Vogue’ile, Scarlet juhtis talle kuuluvat suhtekorraldusfirmat nimega Bright Scarlet Communications ja Kate tegi modellitööd, peamiselt kataloogidele. Kirjutamine oli ainus, mida Angelica tõeliselt oskas. Ta raputas muremõtted maha. Vähemalt täna ei kavatse ta selliste asjade pärast südant valutada. Kohtumine Jackiga püsis veel värskelt meeles ja peeglist vaatas talle vastu atraktiivne, sensuaalne naine, isegi ilma keha vormivate pükste abita!

      Ta heitis öösärgi seljast ja tõmbas lahti aluspesusahtli, kus lebasid kordagi kasutamata Calvin Kleini pitskomplektid – eri värvitoonides püksikesed ja rinnahoidjad. Süüdlasliku naudinguga valis Angelica välja elevandiluukarva komplekti. Heakene küll, ta pole enam nii sale ja sihvakas nagu kunagi nooruses, aga see-eest ülimalt naiselik naine. Sellest tõdemusest innustust saanud, võttis ta vastu entusiastliku otsuse liituda Candace’i pilateserühmaga, mis käis koos Notting Hillis. Oligi ülim aeg otsustavaid samme astuda, pealegi lubas David Higgins oma jüngritele lühikese ajaga silmanähtavaid tulemusi. Candace’i oli õnnistatud pika kasvu ja üle mõistuse pikkade jalgadega, kuid ta ise väitis, et lame kõht ja peenike piht on täiesti Davidi ränkade trennide tulemus. Angelica ei lootnudki saavutada Candace’i kasvu ja miski võim poleks suutnud ta jalgu pikemaks venitada, kuid ta võis ju vähemalt veidi parema vormi saavutada ja natuke kaalus alla võtta. Mitte Olivier’ ega isegi mitte Jacki pärast, vaid iseenda jaoks. Hurmav lõuna-aafriklane oli innustanud teda enda eest paremini hoolitsema.

      Ta pani jalga teksapüksid ja roosad tennised ning selga Paul & Joe lillelise pluusi, jättes juuksed läikivate sasitud lokkidena lahtiselt õlgadele langema. Ta tundis, kuidas luksuslik pesu ihule liibub ja naeratas oma julgustüki peale, nagu ta oleks riietunud teadmisega, et Jack võtab ta varsti jälle riidest lahti.

      Enne uksest välja astumist helistas Angelica Kate’ile, kelle hääl kõlas pohmeluse kiuste juba pisut reipamalt.