Kõrvalehüpe. Santa Montefiore

kui Angelica jõudis vastata, pöördus temast vasakul istuv William uut külalist tervitama. Angelica keeras ennast kahetsustundega ringi ja kuulis, kuidas Jack jätkab poolelijäänud vestlust Stashiga. „Sa näed hea välja,” märkis William, pannud tähele sisemist sära, mille Jack oli alles äsja läitnud. „Kus sa oma suve veetsid?” Williamit iseloomustas just selline flegmaatiline tasakaalukus, mille poolest on kurikuulsad kõrgklassi Inglise mehed. Angelica tundis teda ja Scarletit juba aastaid: nad kuulusid Londoni kõrgseltskonda ja Scarletist oli saanud üks ta parimaid sõbrannasid. Ainult praegu, nii armas kui William talle ka polnud, oleks Angelica eelistanud Scarleti abikaasale selga keerata, et Jackiga edasi lobiseda.

      Ta jälgis tahes-tahtmata vasakpoolse lauanaabri iga liigutust ja laskis Williami jutu suures osas kõrvust mööda. Eelroog söödud, korjati taldrikud kokku, ja kuigi Jack oli poetanud talle vaid mõne üksiku märkuse toidu ja veini kohta, tundus Angelicale, nagu viibiksid nemad kahekesi ülejäänud külalistest eraldatuna üksikul saarel, teravalt teadlikud teineteise olemasolust. Ta tundis mehe käsivart enda oma vastas, see oli soe ja seletamatult kodune. Kumbki ei tõmbunud eemale ja Angelica mõistatas, kas Jack tunneb sama. Ta kuulis mehe häält, tema võõrapärast hääldust, kuid vajadus Williamile mõistuspäraseid vastuseid anda ei võimaldanud tal Jacki kõnest aru saada. Jacki naer oli tõeliselt nakkav ja Angelica naeris kaasa, teeseldes, et põhjuseks on Williami vaimukus. See tõstis peoperemehe enesehinnangut ja julgust saanuna muutus ta elavamaks kui tavaliselt.

      Viimaks taipas William kahetsustundega, et ta ei tohi jätta hooletusse oma teist lauanaabrit, rinnakat punapõskset inglannat Hester Berridge’it, kes kasvatas Suffolkis hobuseid ja kelle abikaasa töötas Tate’is. Angelica jäi veidikeseks omapead, sest Jack jutustas veel Stashiga. Ta nõjatus taha ja rüüpas veini, keha ootusärevusest särisemas. Ta heitis pilgu oma abikaasa poole, kes oli endiselt süvenenud vestlusse Caterinaga. Nende pead puutusid peaaegu kokku ja Olivier’ huultel mängles võrgutav naeratus. Kunagi ammu oli ta vaadanud Angelicat samamoodi, siis kui nad polnud veel abielus ja nende vestlused ei keerelnud veel argiste asjade ümber. Mees heitis pea selga ja lauanaabrid lõkerdasid koos naerda. Angelica ei pannud seda abikaasale pahaks, Olivier oligi hulga meeldivam kaaslane pärast seda, kui oli saanud natuke teiste naistega flirtida.

      „Nii, nüüd siis avaneb mul võimalus kirjanikuga juttu puhuda,” ütles Jack ja kinnitas pilgu keskendunult Angelicale, justkui oleks tema see ainus naine, kellega ta selles ruumis vestelda soovib. Naine pani tähele, et Jacki naeratades tekivad tal suu ümber sügavad kurrud, mis jooksevad üles oimukohtadeni, nagu künnivaod ta parkunud näos, ja tundis järsku midagi, mille ta oli juba peaaegu unustada jõudnud: lugematute mesilindude tiibade värelust kõhu sisepinnal. „Milliseid raamatuid te kirjutate?”

      „Ulmelisi seiklusjutte lastele. Kardan, et mitte teie maitse, kui teid just ei paelu nõidumine ja ajarännud.”

      „See on just minu maitse. Jumaldan Tolkieni ja lugesin läbi kõik Harry Potterid. Ju ma olen üks suur laps.”

      „Enamik mehi on seda. Suureks kasvades muutuvad mängukannid ainult kallimaks.” Jacki naerdes süvenesid ka naerukurrud ta silmanurkades. „Ma tahan lihtsalt lõbustada, ei midagi enamat,” lisas Angelica tagasihoidlikult.

      „Lastele on tegelikult raskemgi kirjutada kui täiskasvanutele.”

      „Ma olen vist selleks liiga tuulepea, et kirjutada tegelikust elust.”

      „Milline kirjanik on teie suur eeskuju?”

      „Ei tahaks kuidagi ennast sellega naeruväärseks teha, et kõrvutaksin end mingite suurkujudega. Aga võib ju öelda, et sooviksin küündida Philip Pullmani tasemele, nii nagu maalikunstnik igatseb olla sama hea nagu Michelangelo!”

      „Sihid tulebki võimalikult kõrgele seada. Ma ei kahtle, et kui te kõigest väest püüate, saavutate kindlasti eesmärgi. Philip Pullman on geenius. Teil on vist väga elav fantaasia.”

      „Ja kuidas veel,” naeris Angelica. „Mõnikord unustangi ennast oma kujutluste keskele.”

      „Mina tahaksin ka seda osata. Tegelikkus on pahatihti pisut liiga tegelik.”

      „Oi, teiesugune mees sinna küll ei sobiks.”

      „Huvitav, miks?”

      „Väljamõeldised on liiga õhulised. Nende keskele pääsemiseks peab lausa pitsi-satsimerest läbi sumama.”

      „Ma olen hea ujuja.” Mees uuris naeratades ta nägu. „Mis nime all te kirjutate?”

      „Angelica Garner. See on mu neiupõlvenimi.”

      „Jätan meelde. Vajangi kojusõiduks head raamatut.”

      Naine punastas heameelest. „Aga mida te harilikult loete?”

      „Verandal kiiktoolis istudes?”

      „Verandal oma kiiktoolis.”

      „Kõike võimalikku ja korraga. Mul on igas toas raamat ootamas. Eelistan kriminulle, seiklusjutte, romantikat.”

      Angelica kergitas kulmu. „Armastusromaane?”

      „Mu naiselik külg on kõrgelt arenenud.” Ta manas näole võimalikult sentimentaalse ilme.

      „Seda on küll raske uskuda.”

      „Kuidas nii? Romaan ilma armastuseta on nagu kõrb ilma lilledeta.” Mehe pilk muutus läbitungivaks. „Mis saaks olla tähtsam armastusest? Selle ümber kõik ju keerlebki. See on elu mõte ja kui me kord kaome, on see ainus, mis meile alles jääb.”

      „Muidugi, mina arvan samuti.” Teda jahmatas kirg, millega see öeldud oli.

      „Ma olen ise sahtlissekirjutaja,” tunnistas mees häbelikult lusikat keerutades. „Mitte midagi pole veel avaldatud. Olen küll käinud pakkumas.”

      „Mida te olete kirjutanud?”

      „Paistab, et ainult prahti.”

      „Ma keeldun seda uskumast.”

      „Mul on üheksa ametit ja ma ei hiilga neist üheski.”

      „Mis need muud ametid siis on?”

      „Kunagi nooruses tahtsin saada popstaariks.” Ta tegi naljakat nägu, teades, kui tobedalt see kõlab. „Mul olid pikad salkus juuksed ja nahkpüksid ja ma tõmbasin kitarri tinistades kanepit. Aga nüüdsel ajal valmistan veini.”

      „Ei olegi luuletaja?” Angelica vaatas talle küsivalt otsa. „Raamat ilma armastuseta on nagu kõrb ilma lilledeta.”

      Mees raputas naerdes pead. „Ei midagi enamat, kui ainult lootusetu romantik.”

      Angelica vaatas, kuidas Jack endale toitu tõstab, imetles salamisi tema lõvilikku profiili, võimsaid kämblaid, mehiselt parkunud ihu – kõik nii erinev Olivier’ lihvitud Euroopa glamuurist – ja soovis, et see õhtu mitte kunagi ei lõpeks.

      „Kas teil on Lõuna-Aafrikas oma viinamarjaistandus?”

      „Kui palju te Lõuna-Aafrikast üldse teate?”

      „Pole seal kunagi käinud.”

      Jack paistis seda imeks panevat. „Siis te peate kindlasti mulle külla tulema. Mul on imeilus istandus, selle nimi on Rosenbosch ja see asub Franschhoekis. Teile kindlasti meeldib seal. Võite teha sellest oma järgmise romaani tegevuspaiga.”

      „Ma tõesti vajaksin inspiratsiooni. Olen senisest juba kenakesti tüdinenud. Kavatsengi kirjutada järgmiseks midagi teistsugust.”

      „Nagu näiteks?”

      Angelica jäi kõhklema. Olivier’l oli kombeks pilgata tema esoteerikavaimustust ning ta kartis Jacki silmis rumalana näida. „Ma pole veel valmis sellest lähemalt rääkima,” vastas ta kohmetunult.

      „Armastusromaan?”

      „Ei.”

      „Kriminull?”

      „Ei.”

      „Midagi erootika vallast?”

      Naine naeris kurinal. „Veel mitte.”

      „Ma