Kõrvalehüpe. Santa Montefiore

ju teab, kui väga ma teid kõiki vajan. Ma lihtsalt ei kujuta ette, mida ma ilma teieta üldse peale hakkaksin!”

      Ilma publikuta poleks ka näitemängu, mõtles Angelica küüniliselt. „Selleks sõbrad ongi,” ütles ta. „Et sind üles korjata, kui sa valusalt kukud.”

      „Seekord ma kukkusin õige valusalt.”

      „Siiski mitte nii hullusti, et ei saaks enam jalule.”

      „Ei tea, nüüd on asjad ikka väga halvasti. Kardan, et seekord kaevasin endale liiga sügava augu!”

      „Ei, kindlasti mitte. Katsumused ongi mõeldud selleks, et meid tugevamaks muuta.”

      „Kas see teeb mind siis tugevamaks, kui ma jään ilma Pete’ist… Ja lastest?”

      „Ei jää sa mitte kellestki ilma. Kuule, sa ju ütlesid, et sul on mingi plaan.”

      „Jah, on küll.” Kate’i hääl kõlas jälle vapramalt.

      „Homseni julgustad ennast selle mõttega ja siis me istume kõik koos maha, joome veini, sööme midagi head ja arutame su plaani läbi.” Tal oli meelest läinud, et Kate ei söö.

      „Olgu nii, Angelica, suur aitäh. Jään sulle tänu võlgu.”

      Angelica pani telefoni käest ning jäi mõneks ajaks mõistatama, mis see küll oli, mis sundis neid niimoodi ärevalt Kate’i ümber sagima, nagu kuningannat ümmardavad töömesilased. Oli see Kate’i haavatavus, mis innustas neid tema eest hoolitsema? Või siiski tema sarm, mida talle oli jagatud lausa kulbiga? Kuidas saab üldse õpetada Kate’i-sugusele õnnelik olemist või vähemalt meelerahu saavutamist?

      Angelica veetis hommikupooliku Harrodsi kaubamajas, et varustada oma lapsed jalanõudega ja osta välja koolivormid, mis ta oli juba juulis ära tellinud, kuid seejärel lootusetult unustanud. Tublid emad nagu Candace ja Letizia olid hiljemalt juunikuuks hankinud täielikud komplektid vajalikus suuruses kooliriideid, varustanud kõik nimesiltidega ja ladunud kappi sügist ootama. Kui nad siis Lõuna-Prantsusmaalt või Hamptoni maamajast linna tagasi tulid, oli jäänud korraldada veel ehk ainult käik juuksuri juurde. Seevastu Angelica jättis kooliaasta alguseks valmistumise ikka kõige viimasele nädalale, et siis paaniliselt koos lastega linnas ringi tormata, kaasas pikk nimekiri asjadest, mida nad tingimata vajasid. Igalt ostureisilt tuldi tagasi sületäie mänguasjadega, mida ema polnud raatsinud neile keelata. Ja igal aastal kirus Angelica oma kerglast suhtumist ja jättis aasta pärast ikkagi kõik jälle viimasele minutile.

      Candace’i lõunale jäi ta muidugi hiljaks, auto pagasiruum rohelisi läikivaid Harrodsi kotte täis laotud. Candace elas rohelusse uppuvas Notting Hillis, mille laiu kõnniteesid raamisid puudealleed ning Porsched olid pargitud kiiskavate Mercedeste ja BMW-de vahele, sekka mõni üksik Aston Martin. Saabujaid ilmus vastu võtma taani dogi koos roosa-valget vormi kandva filipiinlannast teenijaga. Candace’i lapsed sööstsid kilgates trepist üles ennast ära peitma, Joe ja Isabel tormasid emast mööda neid kinni püüdma. Candace rääkis telefoniga oma eeskujulikult korras hoitud aias, tema lamamistooli kõrval lauakesel lebas mahlaklaasi kõrval Ameerika Vogue’i oktoobrinumber. Sõbrannat märgates viipas perenaine käega. „Kas pole lihtsalt suurepärane!” Ta lükkas Diori päikeseprillid üles laubale ja pühkis salgu pakse juukseid näo eest ära.

      „Otsustasid päeva maksimaalselt ära kasutada, nagu näha,” ütles Angelica trepist alla tema juurde laskudes.

      „Homme hakkab sadama.” Candace oli pärinud oma latiinoverd ema pruuni siidja naha ja isa helerohelised silmad, mis moodustasid muljetavaldava kontrasti ja rõhutasid ta peeneid näojooni. „Tule koos minuga päikest võtma. Kas lapsed on väga näljased?”

      „Kadusid üheskoos trepist üles.”

      „Tore, siis me saame siin veel veidi pikutada. Küll nad alla tulevad, kui kõht tühjaks läheb.”

      „Minu omad sõid Harrodsis sõõrikuid.”

      „Jõudsid kõik vajaliku ära teha?”

      „Enam-vähem.” Angelica heitis käekoti murule, vaevumata sealt välja veerenud huuleläiget üles korjama, ja heitis Candace’i kõrvale teisele lamamistoolile. „Ma rääkisin Kate’iga. Ta ütles, et tal on mingi plaan.”

      „Huvitav, mis see võiks küll olla?” Candace naeris pisut põlastavalt.

      „Ma ei pane sellele kuigi suuri lootusi. Sa ikka taipasid juba, et seda seebiooperit mängitakse meile järgmised üheksa kuud?” Candace rüüpas mahla. „Ja meie peame istuma esireas.”

      „Aga miks me kõik parvleme ta ümber? Mis teeb temast meie jaoks nii erilise?”

      „Meie enda elu oleks väljakannatamatult igav, kui tema meid oma jantlike kurblugudega aeg-ajalt ei lõbustaks.” Candace muigas üleannetult. „Miks sina ei võiks vahelduse mõttes natuke teatrit teha?”

      „Minu elus pole mitte midagi dramaatilist, jumal tänatud.”

      „Kuni eilse õhtuni.”

      „Eilsesse jäid nii selle väikese vahepala algus kui ka lõpp.”

      „Vähemalt sai nüüd selgeks, et sa oled kõrvalehüppeks vaimselt valmis.”

      „Tõesti, Candace, sul on päiksepiste.”

      „Ei, ma ainult nimetan asju nende õigete nimedega.”

      „Ära räägi ometi rumalusi! Kuule, mul poleks aegagi truudust murda.”

      „Ah nii? Sul on liiga palju tegemist, umbes nagu John Kennedyl, Lloyd George’il ja Clintonil?”

      Angelica lagistas naerda. „Sa ometigi ei arva, et ma riskiksin kaotada kõik, mis mul on, et natuke üle aisa lüüa?”

      „See ju teebki asja nii huvitavaks. Riskifaktor nimelt.”

      „Eelistan siiski istuda publiku ridades ja vaadata, kuidas Kate’i rong rööbastelt maha sõidab. Ise ma lihtsalt ei jaksa niimoodi elada, see võtab võhmale.”

      „Sa vist ei aimagi, kui paljud naised teevad meie vanuses väikse kõrvalehüppe. Kümme aastat abielu, päevast päeva ikka üks ja sama, see tüütab lihtsalt ära. Ja siis tuleb hurmav võõras ja läidab leegi, mis oli juba mõnda aega kustunud.”

      „Leek, mille Olivier kõik need aastad tagasi süütas, põleb ikka veel mühinal, usu mind.”

      „Loodan igatahes. Aga siiski, eile õhtul sa tundsid jälle armumise erutust.”

      „Jah, tundsin. Ja kavatsen sellega piirduda. Mind üldse ei huvita, kas ma teda enam kunagi kohtan.”

      „Aga järgmise nurga taga võib oodata veel üks Jack. Su meeled on praegu vastuvõtlikud. Vean kihla, et oled viimase kümne aasta jooksul lugematuid Jacke kohanud, ilma et oleksid neid ise tähele pannud, sest sa lihtsalt polnud vastuvõtlikult meelestatud. Ega see ei tähenda, nagu sa Olivier’d enam ei armastaks, nüüd sa oled lihtsalt valmis pisut meelt lahutama. Tahan sind ainult hoiatada, et sa oskaksid ette vaadata.”

      „Sa räägid justkui isiklikust kogemusest.”

      „Ma tean, mis ma räägin, kuigi pole seda ise kogenud. Ma lihtsalt märkan asju, mis mu ümber toimuvad. Ise ka ei saa aru, miks, aga millegipärast mulle kiputakse ikka südant puistama. Sina näiteks. Vean kihla, et sa ei rääkinud eilse õhtu kohta mitte midagi ei Kate’ile, Scarletile ega Letiziale.”

      „Õigesti arvasid. Ma ei rääkinud sellest mitte kellelegi.”

      „Näed nüüd. Mina olen saladuste haldaja, umbes nagu pihitool.”

      „Hoopis sina peaksid raamatuid kirjutama.”

      „Kuidas sul kirjutamine edeneb, kui tohib küsida?”

      „Üldse ei edene.”

      Candace pani päikseprillid jälle ninale ja tema läikivad huuled kaardusid naeratuseks. „Sa vajad ainult natuke inspiratsiooni.”

      Sel õhtul einestasid Angelica ja Olivier köögis