Kõrvalehüpe. Santa Montefiore

kampripuud ja õide puhkevad lilled ja Jacki lamamas rohul, käes binokkel lindude vaatlemiseks.

      Hästi, mis nüüd edasi? Temast oleks viisakusetu vastamata jätta. Kerglaste meilide vahetamine ei võta ju kellelgi tükki küljest. Kas siis kaks abieluinimest ei võigi omavahel sõbrad olla? Lausa naeruväärne oleks mõelda, et mees püüab teda voodisse meelitada. Ta polnud õhtusöögi ajal kordagi üle piiri läinud ja Angelica polnud teda ka mitte kuidagi provotseerinud. Angelica vaatas kuupäeva: meil oli eile teele saadetud. Ta asetas sõrmed klaviatuurile ja valis üha kasvavat süüdlaslikku naudingut tundes „vasta”.

      Kulla Koer Verandal, aitäh kirja eest. Oli tore teist jälle kuulda. Mina istun siin oma kirjutuslaua taga ja tegelen selle uue ideega, kuid olen lukus ega leia inspiratsiooni – kui teil peaks tekkima mõni hiilgav mõte, siis saatke see mulle, igasugune abi kulub praegu hädasti ära! Kui taevalik oleks nautida kevadet, aga nagu teate, on meil hoopis sügis ja elu saab minna ainult hallimaks!Mida ma annaksin päikese ja kamprilõhna eest! Rosenbosch kõlab jumalikult. Olivier ja mina tuleksime seda meelsasti kunagi vaatama.

      Abikaasa mainimine pani ta nina kirtsutama. Tõesti lapsik, mõtles ta ja kustutas viimase lause kiiresti ära.

      Rosenbosch kõlab jumalikult. Tahaksin väga teie verandat näha! Küllap on teie oma sama suur nagu Olivier’ oma.

Salvei

      Ta luges oma kirja paar korda üle. Tekst polnud ülearu flirtiv – ta ei tahtnud ometigi jätta muljet, nagu ta oleks Jackist sisse võetud. Sõrm jäi ärasaatmise kohale tõusnult ebalema. Selles pole ju midagi halba, et mul on virtuaalne sõber? Ta sisestas käsu, vaatas, kuidas kirjutatu monitorilt kaob ja tundis ootamatut kahetsusesööstu, kuigi vaid hetkeks.

      Ta kujutas ette, kuidas mees tema meili kätte saab. Kas ta vastab kohe? Ta jäi veidikeseks ootama, põrnitsema monitori, nagu loodaks nüüdsama kuulda uue sõnumi saabumist kuulutavat helisignaali, kuid seda ei tulnud. Viimaks postkasti sulgenud, sisenes ta Wordi ja tegi lahti uue faili.

      Mitte miski poleks saanud teda rohkem heidutada kui tühi leht, kuhu pole midagi kirjutada. Ta pani kirja vähemalt ajutise tööpealkirja: Täiusliku õnne otsinguil ja autori nime: Angelica Garner, ning mängis mõnda aega erinevate fontidega, kuni valis välja suure roosa konksudega ilukirja. Sellele kulus mitu minutit, mille jooksul ta võis oodata saabunud meili kuulutavat heli.

      Pannud kirja kõik pähe tulnud mõtted teemal „elu”, võttis Angelica telefoni ja helistas Candace’ile. Sõbranna oli parajasti Harvey Nicholsi kaubamaja McQueeni osakonnas.

      „Ta saatis mulle meili,” teatas Angelica ilma keerutamata. „Sai aadressi minu veebilehekülje kaudu.”

      „Jumal hoidku! Mida ta siis kirjutas?”

      „Loen kohe ette.”

      „Oota, las ma istun enne. Kohe, kohe, kohe! Leiaks ometi tooli… Kas neil tõesti pole siin kohta, kus saaks korraks maha istuda? Mida peavad küll tegema vanurid ja invaliidid või lihtsalt minusugused sahmerdised? Okei, nüüd ma istun, lase tulla.”

      Angelica luges meili talle ette.

      „Ta on sinu järele hull.”

      „Arvad tõesti?”

      „Muidugi. Juba ainuüksi see, et ta vaevus su aadressi üles otsima, räägib enda eest.”

      „Ta on lihtsalt sõbralik.”

      „Ja sina oled lihtsalt naiivne.”

      „Ma kirjutasin vastuse ka.”

      „Hull oled!”

      „Keda see kahjustab, kui ma küberruumis pisut juttu ajan? Ma ei hakka ju kohe kahtlustama, et mind püütakse voodisse meelitada, niipea kui keegi mulle tähelepanu osutab, ma pole nii upsakas.”

      „Ei, aga sa oled piisavalt intelligentne, et sellist asja ära tabada. Ma ju ütlesin sulle, et sa oled kõrvalehüppeks vaimselt valmis.”

      „Ma ei kavatsegi üle aisa lüüa.”

      „Kuule, just nii see alati algab. Kõigepealt vahetad meile, flirdid natuke, siis lähed temaga lõunat sööma…”

      „Ta elab Lõuna-Aafrikas.”

      „Aga külastas hiljuti Londonit. Usu mind, Angelica, õige pea ta kutsub sind lõunale. Kas sa räägiksid sellest Olivier’le?”

      „Kindlasti.”

      „Ega ikka ei räägiks. Kas sa mainid talle seda meili? Muidugi mitte. See jääb sinu väikeseks saladuseks ja see teadmine pakub sulle naudingut. Ja iga kord kui Olivier vihastab või käitub turtsakalt või teeb midagi muud, mis sulle ei meeldi, meenutad sina oma väikest saladust ja naeratad vaikselt omaette.”

      „Sa siis leiad, et ma poleks tohtinud tema meilile vastata?”

      „Ei, tahtsin ainult hoiatada. Ära lase teda endale liiga lähedale. Mitte kunagi ära pane kirja midagi sellist, mida su mees ei tohiks mingil juhul lugeda ja mitte iialgi ära kirjuta purjus peaga!”

      „Sa oled päris asjatundja.”

      „Nagu ma ütlesin, ma toimin nagu pihitool.”

      „Olgu, Pihitool, ma helistan sulle, kui ta peaks mulle vastuse saatma.”

      „Tibukene, küsimus pole mitte kas, vaid millal.”

* * *

      Enne sõbrannadega lõunale minekut vaatas Angelica saabunud teated veel kord üle, kuid vahepeal oli tulnud ainult rämpsposti-pakkumine osta Viagrat alandatud hinnaga. Päike oli kahe pilvemassi vahelisest praost läbi trüginud ja Angelica sirutas näo ta kiirtele vastu, mõeldes omaette, kas ka Jack tunneb tema sooja paitust seal oma turvalisel verandal.

      Ta polnudki viimane, kes Cipriani restorani jõudis. Candace, Letizia ja Scarlet rääkisid juba Bellinisid rüübates Kate’ist.

      „Kullake, me tellisime sulle ka,” ütles Letizia ennast tulijale vastu sirutades.

      „Arvake ära, kelle otsa ma täna hommikul komistasin?” küsis Angelica ka Candace’i ja Scarletiga põsemusisid vahetades.

      „Kes see oli?”

      „Kohutav Jenna Elrich.” Letizia kõrval istet võtnud, kaebas Angelica sõbrannadele ära, kuidas Jenna oli tsiteerinud talle oma poja prantsuskeelset pöördumist. „Mõelda vaid, milline eputis,” pahandas ta.

      „Tead, mis? Sa oleksid pidanud vastama talle niiviisi,” teatas Candace häält puhtaks köhatades. „Oi, milline naljakas kokkusattumus, Jenna, sest vaata, Isabel ütles mulle hommikul ärgates: „Mama, tengo ganas de ir al colegio,” mispeale Joe lisas: „Anch’io voglio andare a scuola!””8 Candace tegi naljakat nägu, ilmselgelt rahul oma vaimukusega.

      „Brava! 9 ” kiitis Letizia siira vaimustusega.

      „Ja nüüd hooplesid sina meil oma keeleoskusega!” naeris Angelica.

      „Mul on keelte peale annet,” nentis Candace. „Mis seal ikka nii väga imestada?”

      Angelica kummardus lähemale. „Tahate teada, mida ta veel mulle ütles? Et tema tahaks ka saavutada seda minu sasitud soengut, mis jätab mulje, nagu ma oleksin just voodist välja karanud ja unustanud juukseid kammida, aga kuidas tema ka ei püüaks, ikka jääb tulemus liiga sätitud ja täiuslik.”

      „Ja kuidagi kunstlik,” lisas Scarlet.

      „Milline jultumus!” leidis Letizia.

      „Minu meelest on ta halenaljakas,” naeris Candace. „Ta lihtsalt ei suuda ühtki lauset niimoodi kokku panna, et see ei sisaldaks enesekiitust. Ja kui ta mainib jutu sees mõnd meesterahvast, siis on too muidugi temast sisse võetud ja kui naist, siis on too tema peale kade; ja tema komplimendid on alati küsitava väärtusega, nii et kiitusest võib sama hästi laituse välja lugeda. Ta käis ükskord minu pool õhtust söömas ja avaldas imestust, et ma oskan nii meisterlikult „tagasihoidlikku

8

Ema, mina tahan kooli minna. Mina tahan ka kooli minna. (hispaania k)

9

Tubli! (itaalia k)