Kõrvalehüpe. Santa Montefiore

punastas ja kohendas ükskõikse liigutusega juukseid. „Ta oli päris tore lauanaaber.”

      „Tema igatahes leiab, et sina oled lihtsalt jumalik! Ta helistas mulle ja kiitis, kui haruldane ja eriline naine sa oled. Hah! Nagu ma ise ei teaks!”

      „Loodetavasti ta ikka teab, et Angelica on abielus,” märkis Letizia.

      „Mees on ise ka abielus, aga see ei takista teda flirtimast nagu vaba ja vallaline.” Scarlet tõi kuuldavale käheda naerupahvaku. „Teate, ma käisin eile Claphamis oma akupunktuuris ja nägin järsku, et tema koputab seal tänava teises otsas mingile kitsale uksele. Jättis kuidagi närvilise mulje. Mul tekkis tahtmine hüüda ja lehvitada, aga kuna mulle on teada selle mehe ringitõmbaja-kuulsus, pidasin paremaks mitte segada.”

      „Läks armukesele külla?” oletas Candace.

      „Kindla peale,” oli Scarlet sama meelt. Angelica tundis endalegi üllatuseks valusat armukadeduse-torget. Scarlet jätkas: „Ta võib ju halvasti käituda, aga mõjub ikkagi ligitõmbavalt.”

      „Minuga ta küll halvasti ei käitunud,” vaidles Angelica nagu muuseas vastu. „Ainult flirtis natuke.”

      „Loodan, et Olivier märkas seda,” ütles Scarlet. „Talle teeks ainult head ise ka oma rohtu maitsta.”

      Kõik neli saatsid oma lapsed uutesse klassiruumidesse. Candace’i võsukesed jätsid teised muidugi varju – koolivormid eeskujulikult pressitud-triigitud, kingad viksitud ja juuksed siledad nagu läikiv siid. Lahkudes kummardus Candace oma lapsi kaisutama, nagu ootaks neid ees pikk teekond, mitte lühike koolipäev. „Mitte kuidagi ei tahaks neid siia maha jätta,” ütles ta, silmad veekalkvel, kui sõbrannad mööda koridori minema kõndisid.

      „Neile meeldib ju siin,” lohutas Angelica.

      „Muidugi, neile meeldib – aga mina? Mulle mõjub see laastavalt.”

      Angelica ei saanud muidu, kui pidi nii jabura väite peale naerma. Candace oma maniküüritud küünte, kena soengu ja ilusa näoga oli kõike muud kui inimvare. Nagu alati, oli ta ka täna laitmatult riides: kitsad teksased madalate kingadega, oliivikarva kašmiirvest säravvalge pluusi peal. Käevangus Birkini nime all tuntud lemmikkott, mis peaaegu varjas ära hiigelsuure teemantsõrmuse, mille Harry oli toonud talle oma viimaselt ärireisilt Hongkongi. Angelica oli kindel, et tema lapsed ei tee mitte kunagi oma ema välimuse kohta kriitilisi märkusi. „Nad on sul vähem kui seitsme tunni pärast kodus tagasi.”

      „Tean, aga see esimene päev on alati ränk. Ma vihkan seda, kuidas maja järsku tühjaks jääb. Ainus heli on Florencia lohisevad sammud, kui ta koristades trepist üles-alla käib, ja isegi Ralph lamab tujutult oma korvis, sest pole lapsi, kes temaga mängiksid. Jumal tänatud, et me läheme täna välja lõunat sööma. Ei kujuta isegi ette, et peaksin terve päeva kodus istuma ja kellaosuteid vahtima.”

      „Mina kavatsen ometi kord kirjutuslaua taha istuda,” teatas Angelica ja küsis endalt samas, mida ta mõtleb seal peale hakata.

      „Mina lähen poodlema. Põrgusse kogu see masu!”

      „Ma isegi ütleksin, et masu ajal on poodlemine lausa kohustuslik. See, et poodnik oma vaheltkasust ilma jääb, ainult suurendab üleüldist häda ja viletsust.”

      „Rõõm kuulda nii elutervet suhtumist. Ma mõtlesin, et põikaks õige Harvey Nicholsi butiiki – kas sa ei tahaks seal esimesel korrusel pisut ringi vaadata?”

      „Kõlab ahvatlevalt, aga ma tõesti pean ennast kokku võtma. Isegi e-post on mitu nädalat lugemata.”

      Nad trügisid teiste lapsevanemate vahelt tänavale, kus Candace’it ootas tema autojuht. Esiistmele laskunud, lehvitas ta Angelicale oma sõrmustatud käega. „Nägemist,” hüüdis ta, telefon juba kõrva ääres.

      Angelica lonkis kodu poole, kujutades elavalt ette, kuidas Joe ja Isabel ennast uutes klassiruumides sisse seavad, kui keegi teda teiselt poolt tänavat hüüdis. See oli Jenna Elrich. Angelica süda vajus saapasäärde. Jenna, laps käe otsas, tuli juba üle tänava tema poole, pööramata vähimatki tähelepanu Range Roverile, mis pidi järsult pidurdama, et neile mitte otsa sõita. „Kuidas elad?” küsis ta, hääldus veel ameerikapärasem kui Candace’il.

      „Hästi,” vastas Angelica, pilk naelutatud puhevil soengule ja hiigelsuurtele päikseprillidele, mis andsid kandjale putuka välimuse. Jenna päevitus oli toon toonis tema Gucci käekotiga, kuid see ei suutnud pehmendada näo jäist ilu.

      „Kuidas Joel läheb?”

      „Kooli algusest elevil.”

      „Zeus ei tahtnud täna üldse kooli minna. Pidin jonniva lapse jõuga voodist välja tirima. Mais Maman, je ne veux pas aller a l’école!7 Oli ju nii, Zeus?” Angelicat lausa jahmatas selline edvistamine. Tema laste isa oli prantslane, kuid talle poleks tulnud pähegi nende keeleoskusega praalida.

      „Ah, küll talle ka varsti meeldima hakkab. Preili Emma on nii kena inimene.”

      „Meil oli lihtsalt meeletu suvi. Ma olen täiesti kurnatud. Mustique’i saarel saime oma maja alles äsja valmis, aga Gstaadi villa ehitus ei taha kuidagi edeneda. Ütlesin juba Johnile, et kui nad jõuludeks ei jõua, siis ma ei tahagi seda. Kõige tipuks jäi Jennifer haigeks ja me pidime ta lennukiga Inglismaale saatma, nii et ma jäin Biarritzis kaheks nädalaks lastega üksi, ilma hoidjata! Mõelda vaid, milline katsumus! Nüüd ma siis korraldangi konkurssi uue hoidja leidmiseks, võib-olla tead sina kedagi sobivat, kes tööd otsib?”

      „Eks ma hoian siis kõrvad kikkis.”

      „Olgu, peame nüüd minema, muidu on Zeus kõige viimane saabuja ja nii ei tahaks küll uut kooliaastat alustada.” Kuid enne teeleasumist oleks talle justkui veel midagi pähe turgatanud. „Olgu öeldud, et sa näed väga hea välja. Ma ise tahaksin ka mõnikord saavutada seda sasitud tõusinalles-voodist soengut, aga ikka kukub välja liiga sile ja sätitud.” Angelica vaatas, kuidas Jenna oma nahksaabastes ja pikas mantlis minema kõnnib ja soovis, et see naine koolimaja ülekuumenenud õhustikus üles sulaks. Sasitud tõusin-alles-voodist soeng! mõtles ta nördinult edasi kõndides. Üks inimene, keda ma siin ilmas silmaotsaski ei salli, on igatahes Jenna Elrich.

      Viimaks istus Angelica kirjutuslaua taga oma ülemise korruse töötoas vaatega aiale. See siin oli tema heledate seintega pelgupaik, sisustatud New Englandi stiilis mööbli, lopsakate toataimede ja riiulitäite raamatutega, kus ta võis Olivier’ pahameelt kartmata lõhnaküünlaid põletada ja oma maitse järgi muusikat kuulata; tuba, mis oli ainult tema päralt – segamatuks mediteerimiseks ja niisama unistamiseks. Ta vajus rahulolevalt ohates toolile ja lülitas arvuti sisse. Ta oli siit terve pika suve eemal olnud ja nüüd oli hea jälle tagasi tulla. Kuni arvuti avanes, läitis Angelica küünla ja pani iPodi mängima.

      Seitsekümmend lugemata meili ehmatasid ta alguses ära, kuid lähemal vaatlusel osutus lõviosa neist rämpspostiks, mille võis läbi lugemata ära kustutada. Ühe teate oli saatnud Angelica agent Claudia Hemmingway ja kaks olid New Yorgi kirjastajalt. Ta vastas lühidalt, jättes vahele sõprade kutsed tulla nende poole õhtust sööma ja trükkis pikemad kirjad välja, et neid hiljem lugeda. Siis aga jäi ta pilk pidama tuttavale nimele: Jack Meyer. Uudishimust elevil, tegi ta kirja lahti. Kust oli Jack saanud tema meiliaadressi?

      Kallis Salvei, loodan, et minu kiri teid ei pahanda. Olen mõlgutanud mõtteid teie uue raamatu idee üle (muuseas, minu meelest on see väga hea idee). Olen nüüd juba tagasi Rosenboschis. Siin on kevad. Õhku täidab lillede ja kampri lõhn. Armastan seda aastaaega, kõik on siis nii uus ja põnev.

      Te peaksite kindlasti mulle külla tulema, ammutaksite siit inspiratsiooni.

      Nautisin suuresti meie kohtumist Londonis. Olgu öeldud, et mulle väga meeldib teie veebilehekülg, kuigi seal on liiga vähe pilte teist endast ja isegi need vähesed pole sama ilusad kui originaal.

      Koer, kes istub vaguralt verandal.

      Angelica silmitses lõbustatult kirjaridu. On alles tegelane, et viitsis tema veebilehe

7

Aga ema, ma ei taha üldse kooli minna. (prantsuse k)