Kõrvalehüpe. Santa Montefiore

nimed?”

      „Ja teie tunnete nad kõik looduses ära?”

      „Muidugi. Nagu juba mainisin, linde tunnen ma päris hästi.”

      „Paistab nii.”

      „Tulge Lõuna-Aafrikasse. Meil on seal hulgaliselt eksootilisi sulelisi, nagu näiteks tilluke jäälind oma elektersinise sulestikuga ja jultunud vaenukägu, kes tuleb su aeda lärmi lööma.”

      „On teil alles laialdased teadmised! Millest see tuleb, et te teate nii palju lindudest ja elust enesest?”

      „Kui armastad loodust, hakkad otsekui iseenesest suuri küsimusi esitama. Näed ju kogu aeg puude ja lillede surma ja uuestisündi. Ja kui su pilk haarab lõputut avarust, mõtiskled peagi omaenese surelikkuse üle ja tajud oma eksistentsi tühisust.”

      „Pean vist endagi pikksilma tolmust puhtaks pühkima.”

      „Tore, kui suutsin teid innustada.”

      Angelica lonksas mõtlikult veini. „Te tõepoolest suutsite mind innustada, Jack, ja mitte ainult linnuvaatluste osas. Püüan edaspidi oma raamatutele sügavama ulatuse anda. Tahan püüelda täiusliku õnne poole.”

      „Te peaksitegi seda tegema. Ja ma ei ütle seda mitte ainult sellepärast, et te nii võluv olete. Enamik inimesi kulgeb läbi elu nagu pimedad, masinlikult, nagu te ise ütlesite, kordagi endalt küsimata, mida see kõik ikkagi tähendab. Võite mind uskuda, mina küsin seda endalt iga päev.” Sünge vari libises üle mehe näo justkui mingi kurva mõtte peale. „Igaüks meist peab kunagi surema. Mina igatahes tahaksin välja uurida, mida ma siin õieti teen, enne kui teekond otsa saab. Loodan vähemalt, et mu elu viimased aastad on õnnelikud.” Ta kummutas klaasi tühjaks ja otsekohe kallas läheduses valvanud kelner selle uuesti täis.

      „Aga räägime siis millestki helgest. Näiteks teie lastest?”

      Ja Jack rääkis talle Lucyst, Elizabethist ja Sophiest, oma kolmest kroonijuveelist.

      „Vean kihla, et nad kõik on teid oma väikese sõrme ümber keeranud.”

      Jack naeris, meenutades, kuidas tema tüdrukud mõnikord kavaldavad ja oma isaga manipuleerivad. „Nad on nüüd juba noored naised. Isegi Lucy, kuigi alles viieteistkümnene, annab kahekümne ühese mõõdu välja. Minusuguse isa jaoks on see raske. Tahaksin mähkida nad roosa pitsivahu sisse ja klammerduda nende süütu lapsepõlve külge. Kuna ma ise olin omal ajal lootusetu seelikukütt, kipun kahtlustama, et noormehed, kes nende vastu huvi ilmutavad, on ajendatud kõige madalamatest motiividest.”

      „Hindate neid oma rikutuse tasemelt.”

      „Justnimelt. Magan jahipüssiga padja all, et peletada eemale igaüks, kes sirutab räpase käe mõne mu tüdruku järele.”

      „Aga ükskord juhtub see niikuinii.”

      „Oh, ongi juba juhtunud. Elizabeth on kaheksateist täis, tema kallim õpib Stellenboschi ülikoolis. Sophie on kuueteistkümnene ja ma ei oska isegi ette kujutada, millega ta võib olla juba hakkama saanud. Lucy on vapustavalt ilus tüdruk ja tema pilk reedab juba praegu liiga põhjalikke teadmisi teatud valdkonnas. Olen täiesti veendunud, et ta on maitsnud keelatud vilja. Ja ma ei saa sinna mitte midagi parata.”

      „Meie aitame lapsed siia ilma, kuid nad ei kuulu tegelikult meile.”

      „Mul on raske selle mõttega leppida.”

      „Nagu meil kõigil. Minu omad on veel väikesed, aga Olivier’le kujuneb see rängaks katsumuseks, eriti tütre puhul.”

      „Me lihtsalt ei suuda unustada, millised nad olid päris väikestena. Olgu nad pealegi meigitud ja daamilikult riides, tegelikult pole ju midagi muutunud. Ja nad ise üldse ei aima, kui naiivsed nad on. Kujutavad ette, et teavad kõigest kõike. Kuidas ma sooviksin seista nagu kapten laevatekil ja juhtida nende elulaevad turvaliselt miinide vahelt läbi!” Angelica tundis äkilist hellusehoogu. Ka tema oleks tahtnud takistada Isabeli ja Joed miini otsa sõitmast. „Kui te täiusliku õnne saladuse jälile saate, andke mulle teada.”

      „Teie, Jack, olete esimene, kes sellest minult kuuleb.”

      Pärast õhtusööki jäi Olivier koos Caterina ja veel paari külalisega laua taha istuma, kuna teised liikusid edasi elutuppa praksuva kaminatule äärde.

      „Kas pole mitte liiga vara kaminasse tuld teha?” märkis Hester diivanile vajudes.

      „Tänavune suvi oli küll kõigi aegade kõige närusem,” kuulutas Scarlet sigaretti läites. „Ma veetsin terve viimase kuu Itaalias ja lõdisen nüüd kogu aeg külmast. Teie, hobusekasvatajad, vist ei tunnegi külma.”

      „Heintes püherdamine annab ju sooja,” naeris Hester kähedalt.

      „Kas te olete tõesti nii vallatud?”

      „Ainult siis peame vahet, kui hobused närvi lähevad,” vastas Hester ja kiikas oma abikaasa poole, kes seisis akna all, süvenenud vestlusse Stashiga.

      „Kuidas sa neis pükstes küll ometi üles ei sula?” imestas Angelica Hesteri kõrval diivanil istet võttes.

      Scarlet torkas käe talle pihku. „Katsu ise, ma olen külm nagu jääpurikas! Veri ei käi üldse ringi.”

      „Võiksid rohkem süüa. Sa oled lihtsalt nii kõhn, et sul pole külma vastu vajalikku polstrit,” arvas Angelica.

      „Aitäh komplimendi eest!” Scarlet puhus suitsurõnga.

      „Ma annaksin sulle hea meelega natuke enda varudest!”

      „Meie vanuses peab naine valima: kas nägu või keha,” teatas Hester, kes ise oli ilmselt valinud näo.

      „Nii nad räägivad, aga kui mu tagumik vohama hakkab, siis läheb mu nägu kindla peale masendusest loppi, nii et mina valin iga kell keha. Nägu annab alati kirurgi juures pisut kohendada. Ausalt öeldes olen ma nii botoxit täis, et saan veel hädavaevu kergelt muiata.”

      „Mina läksin keha ohverdamise teed, aga mu nägu pole sellest küll kuigi palju võitnud,” kurtis Angelica; ta nägi silmanurgast, et Jack vestleb raamatukogus Williamiga.

      „Oi, kuidas ma tahaksin endale sinu nägu, Angelica!” hüüdis Scarlet kamina ees peput soojendades. „Kes meist ei sooviks näha välja sama värske nagu sina! Kahjuks ei suuda kuitahes paks meigikiht varjata minu vääritut minevikku.”

      „Oi, vaevalt ma nii väga värske välja näen!”

      „Näed küll, nagu kuldne viljapõld. Või kukkel, mis on just ahjust välja võetud. Ma lihtsalt ei mõista, miks sind pole veel Hovise reklaaminäoks värvatud.”

      Nad naersid kooris ja Angelica tabas Jacki pilgu, kui mees keeras pead, et näha, mis naistele nii kangesti nalja teeb. Mehe tähelepanu paitas teda nagu soe päikesepaiste, ta laskis selle kiirtel ennast hellitada.

      Kohv ja tee toodi kandikuga kohale ning William ja Jack liitusid kamina ette kogunenud seltskonnaga. Angelica püüdis käituda nii nagu ikka, kuigi kogu keha surises seletamatust mõnutundest, ta oleks nagu jälle tundnud mingi ammu unustatud eksootilise puuvilja maitset. Jacki naeratus oli nakkav. Märja heina värvi juuksesalk langes otsmikule, nii et mees pidi seda aeg-ajalt üle pea tagasi lükkama, ja siis nägi tema kergelt lokiline kahupea välja nagu sasitud lõvilakk. Angelica imetles meeldivalt laia nägu, tumedaid kulmi, mis laupa kibrutades keskelt kokku puutusid, ja mandlisilmi, mis paistsid igas asjas midagi naljakat nägevat. Ta oli seltskonna hing, teistest vaimukam, kõige karismaatilisem, ja nad kõik naersid tema naljade peale.

      „Jack, sa võiksid meile midagi mängida,” ütles Scarlet järjekordset sigaretti läites. Ta ise oli saanud klassikalise muusikahariduse ega jätnud kunagi juhust kasutamata, et oma annet demonstreerida. „Sest kui sina keeldud, siis teen ma seda ise.”

      Jacki polnud vaja kaks korda paluda. „Andke mulle klaas punast veini ja ma mängin kõike, mida te soovida oskate.” Ta läks raamatukokku ja istus klaveritoolile. Kabinetklaver, Williami pulmakink Scarletile, oli kaetud hõbedases raamis fotode ja suure vaasitäie lilledega. Kui Jack oli juba õhtusöögilauas