Kõrvalehüpe. Santa Montefiore

suhtumine pole küll kuigi toetav.”

      „Samas siiski aus. Olivier on väga aus inimene.” Angelica langetas pilgu oma vööle ja tõmbas kõhu kiiresti sisse.

      „Ta tunneb oma kirjanikust abikaasa üle kindlasti uhkust.”

      „Muidugi,” vastas Angelica, kuid isegi tema tabas valelikkuse noodi oma hääles. Tegelikult leidis Olivier, et lastejuttude kirjutamises pole midagi erilist ja naine lootiski talle stiilivahetusega muljet avaldada.

      „Teie abikaasa on vist too nägus prantslane seal laua otsas?” Ta noogutas Olivier’ suunas.

      „Tema jah.”

      „Kas see koer püsib teil sõnakuulelikult verandal?”

      „Usun, et püsib. Kuigi haugub päris palju.”

      „Koer peabki saama haukuda, see laseb meil tunda, et oleme mehised mehed.”

      „Kui kett on pikk, ei kipugi koer ära jooksma. Eeldusel, et veranda on piisavalt suur, nii nagu Olivier’ oma.”

      „Õnneseen see Olivier.”

      „Tean. Tema käsutuses on Londoni kõige avaram veranda.”

      Jack kortsutas kulmu. „Ei, tema õnn seisneb hoopis selles, et ta on abielus Londoni kõige ilusama tüdrukuga.”

      Angelica puhkes naerma ja langetas pilgu oma taldrikule. „Scarletil oli õigus, te olete parandamatu seelikukütt.”

      „Üldsegi mitte, ma ainult haugun, aga ei hammusta. Teie igatahes olete väga ilus.” Angelica ainult kohendas selle peale juukseid, kuid mees jätkas temalt pilku pööramata: „Mulle meeldivad sensuaalsed naised. Suure südamega naised. Kirglikud naised.”

      „Samasugused nagu te oma naine,” narris Angelica.

      „Just, sellised nagu tema.” Kuid mehe silmi oli jälle ilmunud üleannetu tuluke ja Angelica naeratas klaasile, mida ta käes hoidis.

      „Heakene küll, mis siis ikkagi on teie uus teema?”

      „Ma ei saa seda teiega arutada.”

      „Vaat selles te küll eksite. Mina olen just õige inimene sellise teema jaoks, sest te ei tunne mind ju üldse. Ma ei hakka teid arvustama, sest mina omakorda ei tunne teid. Kui järele mõelda, siis olen mina siin tegelikult ainus inimene, kellega te saate nii delikaatsel teemal mõtteid vahetada.” Angelica klaasi uuesti täitnud, nõjatus Jack tahapoole ning jäi lootusrikkalt ootama.

      „Te olete väga järjekindel.”

      „Siis, kui tean, mida tahan.”

      „Olgu pealegi.” Vein oli muutnud ta ettevaatamatuks. „Ma vist ei taha enam kirjutada lasteraamatuid, mis pole muud, kui ainult head seiklusjutud. Tahaksin jõuda lähemale elu mõttele. Lisada jutustusele uue mõõtme, umbes nagu mõistujutu, mis pakuks peamurdmist nii mulle endale kui ka lugejale. Tahaksin tabada seda alati viimsel hetkel käest lipsavat täiuslikku õnne, mida me kõik ju taga ajame.” Ta ei lasknud mehel ennast katkestada, vaid tõstis tõrjuvalt käe ning jätkas kiirustades, soovides samal ajal, et poleks kunagi suud lahti teinud. „Enne kui te mind välja naerate, tahaksin veel lisada, et olen lugenud kõiki neid eneseabi- ja esoteerikateoseid. Ma tean peast iga viimast kui kulunud tõde. Nagu me kõik. Nõks on selles, kuidas neid teadmisi elus ära kasutada. Kogu inimkond ei saa ju hakata erakuteks ja kolida kuhugi koobastesse mediteerima. Peab ju ometigi olema mingi tee, kuidas saavutada taevalikku rahu ka täiesti tavalist elu elades. Mulle lihtsalt tundub, et elu mõte on midagi enamat, kui monotoonne päevast päeva kulgemine. Nii, saingi selle välja öeldud. Võite nüüd vabalt naerma hakata.”

      Oodanud ära, kuni naine on lõpetanud, noogutas Jack surmtõsiselt pead. „Mul pole mõtteski teid välja naerda. See võib väga hästi osutuda parimaks ideeks, mis teile kunagi on pähe torganud.”

      Ootamatu heakskiit pani Angelica näo särama. „Kas te tõesti arvate nii?”

      „Kaljukindlalt. Igaüht meist ajendab kustumatu soov õnne leida.”

      „Ja ometi on nii palju muserdatud inimesi.”

      „Vastus, mida te otsite, on armastus.”

      „Vähemalt niipalju tean ma isegi.”

      „Siis polegi teil vaja seda raamatut kirjutada.”

      „Kõik pole siiski nii lihtne. Puhas, tingimusteta armastus on peaaegu võimatu.”

      „Sugugi mitte. Te tunnete seda oma laste vastu, kas pole?”

      „On see ikka nii? Muidugi, ma oleksin valmis nende nimel tapma ja nende eest surema. Aga on siis emaarmastus täiesti omakasupüüdmatu? Ma vajan oma lapsi. Minu enda pärast, mõistate? Näiteks, nende endi seisukohalt oleks võib-olla kasulikum käia internaatkoolis, aga ma ei suuda neist lahkuda ja nii peavadki nad käima Londoni koolides. See on ju tingimustega armastus, eks ole? Tõelist õnne võib saavutada vaid tõeliselt omakasupüüdmatu armastus, kusjuures ma ei pea silmas mitte ainult vanemate armastust oma laste vastu, vaid armastust kõigi inimeste vastu.”

      „Paistab, et siin ongi komistuskivi. Mina näiteks ei suuda enamikku inimesi üldse taluda.”

      „Näete nüüd? Jeesuse armastus oli tingimusteta. Kõik suured õpetajad ja vaimsed juhid jutlustavad isekuseta, kõikehõlmavat, tingimusteta armastust. Sellist armastust, mis püsib kõige kiuste. Meile, lihtsurelikele, on see kättesaamatu ideaal.” Ta kinkis mehele vallatu naeratuse. „Minu armastus Olivier’ vastu pole kindlasti mitte tingimusteta.”

      Jack lagistas naerda ja vaatas korraks üle laua Olivier’ poole, kes vestles nüüd elavalt Scarletiga. „Noh, millised on siis need tingimused?”

      „Neid on liiga palju, et jõuaks üles lugeda. Ega meil tervet õhtut siis aega ole.”

      „Millest on tuline kahju.” Mees kinnitas jälle pilgu Angelica näole ja madaldas häält. „Armastus oma mehe vastu sõltub sellest, kuidas tema paneb teid ennast tundma. Järelikult te armastate teda tingimusel, et tänu temale elate teie tundega, et olete tõeliselt elus, kaunis ja kõrgelt hinnatud.” Selline sügavuti minev analüüs pani Angelica õhku ahmima – Olivier poleks nõustunud seda teemat üldse puudutama. „Kui juhtub nii, et mees ei lase teil ennast enam erilisena tunda, saab armastus otsa. Te ei pruugi teda maha jätta, kuid teie tunded pole enam endised.”

      „Teil on täiesti õigus. Olivier’ võimuses on mõjutada minu enesehinnangut mõlemas suunas. Tema armastus võib mind nii haavata kui ka tiivustada. Tingimusteta armastust ei suudaks mitte miski kustutada, isegi mitte teadmine, et mees mind vastu ei armasta.”

      „Kõige ehedam tunne on see, mis armastab isegi kätt, mis teda lööb.”

      „Mina ei suudaks niimoodi armastada.”

      Jack kummardus vandeseltslaslikult lähemale ja Angelica tundis tema karisma kõrvetust, nagu ta oleks lõkkele liiga lähedale sattunud. „Minu meelest on see väga nutikas mõttekäik.”

      „Kena teist niimoodi arvata.”

      „Teie nimi oleks pidanud olema hoopis Salvei3, mitte Angelica.”

      Naine naeris üllatunult. „Väga vähesed üldse teavad, et „angelica” on heinputk.”

      „Mina olen maainimene. Tunnen hästi kõiksugu ürte, lilli, põõsaid ja puid. Samuti linde. Armastan kirglikult loodust. Ei saa kunagi kauaks linna jääda, betoon mõjub liiga masendavalt.”

      „Ka mina armastan loodust. Ainult ei pääse just kuigi tihti looduse rüppe.”

      „Oletan, et pargis jalutamisest teile ei piisa.”

      „Kindlasti mitte. Aga üles kasvanud olen Norfolkis. Mu vanemad elavad praegugi seal. Väga ilusas kohas, lahesuudme lähedal. Rannikul võib näha palju linnuliike.”

      „Oo, Norfolk – Suurbritannia ornitoloogiapealinn.”

      „Kuidas teie seda teate?”

      „Ma

3

Salveil on piiblilegendi järgi võime teha inimestele head ning toetada sümpaatiat ja armastust.