Kõrvalehüpe. Santa Montefiore

leidis ennast selle keskmest. Ta nägi hall ja väsinud välja.

      „Mul kurk valutab,” jätkas ta süngelt, nagu oleks see kõige hullem, mis üldse saab juhtuda. „Tundsin juba hommikul ärgates.”

      „Kas võtsid mingit rohtu?”

      Mees kehitas abitult õlgu. „Ainult aspiriini.”

      „Peaksid TCP5-ga kuristama.”

      „Ma ei talu selle maitset. Hingan parem auru ja magan külalistetoas.”

      „See pole küll vajalik.”

      „Kui ma ei saa und, tahan vähemalt telekat vaadata.”

      „Võta tablett Night Nurse’i6, siis magad nagu kott.”

      „Ja olen terve hommiku uimane.” Ta võttis lusikatäie suppi. „See mõjub igatahes hästi.”

      „Väga hea.”

      „Ma tunnen ennast hommikul kindlasti juba paremini. Praegusel ajal ei saa küll kuidagi töölt koju jääda.”

      „Muidugi, pärast hästi magatud ööd on enesetunne palju parem.”

      „Ei tea midagi… Sellised hädad juba nii kergesti üle ei lähe.”

      Angelica meenutas neid kordi, mil ta ise oli rängalt grippi põdedes siiski suutnud laste eest hoolitseda. Ta muigas vargsi oma supitaldrikusse. Aegade algusest saadik olid mehed pidanud maha veriseid lahinguid, kus nad näitasid üles otse uskumatut vaprust, aga kipitav kurk niitis nad kodus kohe voodisse.

      Kui Olivier oli köögi oma Karvoli auruga saunaks muutnud, sulgus ta külalistetoa üksindusse. Angelica mõnules vannis, põletas küünlaid ja lõhnastas vett Espà aroomteraapia õlidega. Ta laskis end lõdvaks, sulges silmad ja lubas mõtetel vabalt uitama minna, kuni hetkeni, mil suletud laugude alla ilmus Jacki nägu ja mehe käed, valmis teda embama. Õhtu oli alles noor, kui ta voodisse heitis. Ta ei tahtnud täna lugeda – teiste autorite raamatud ainult tuletasid talle meelde, kuidas ta enda kujutlusvõime on teda alt vedanud – ning ta eelistas pigem filmi vaadata. Ta valis välja DVD oma vana lemmikuga – Falling in Love, peaosades Meryl Streep ja Robert de Niro. Seda filmi oli ta vaadanud lugematuid kordi, kuid lõpustseen, kus armastajad rongis teineteist leiavad, ajas teda alati nutma.

      Ta kustutas tule ja jäi poolpimedas toas vaikselt lamama, kuulatades autode summutatud müra ja äkilist plärinat, mida tekitas Bayswateri maanteed mööda üles kihutav mootorratas. Voodi oli lai ning ta tundis ennast ebaloomulikult väiksena, kui ta seal niimoodi üksinda lamas. Siis, kui lapsed olid veel päris pisikesed, oli neil kombeks üle koridori paterdada ja ema kõrvale voodisse pugeda. Ta oli nautinud neid öid, mil ta tundis laste väikseid sooje kehasid enda vastas ja kuulis nende rahulikku hingamist, mis mõjus nii turvaliselt. Kuid nüüd magasid lapsed sügavat und oma tubades koridori teises otsas ja Olivier püherdas enesehaletsuses ülakorruse külalistetoas. Täna õhtul võis Angelica ainult unistada, kuidas keegi teda kaisus hoiab.

      Neljas peatükk

      „Kui sa ise ennast armastad, annad teistelegi võimaluse sind armastada.”

Täiusliku õnne otsinguil

      Järgmisel hommikul ajas Angelica lapsed esimeseks koolipäevaks varakult üles. Kuna Joe ja Isabel olid jõudnud suve jooksul ära harjuda, et õhtul ollakse kaua üleval ja hommikul pole vaja ärgata enne kaheksat, pidi ema kardinad eest tõmbama ja nende palgeid silitades pikalt neid sügavast unest välja meelitama. Mõlemad lamasid veel mõnda aega rammestunult teki all, kahvatu nägu patja surutud. Angelical oli neist kahju. Kooliminekuks ärkamises polnud midagi meeldivat, olgu pealegi, et tegemist oli Londoni kõige peenema õppeasutusega.

      Isabel keeras end selili ja sirutas liikmeid nagu kass, hommiku hallis valguses silmi pilgutades. Joe läks taarudes vannituppa ning jäi suletud silmadega poolviltu poti ette seisma, mis oluliselt kahandas tema väljavaateid märki tabada. Angelica sööstis talle appi, et poiss tervet põrandat täis ei pissiks.

      Viimaks täiesti ärkvel, oli uimasus nagu käega pühitud ja lapsed jooksid erutatult ringi, teineteist patjadega pildudes, ning Angelica pidi hoolega peale passima, et nad ennast korralikult peseksid ja riided selga saaksid. Ta teadis, kui tähtis see on, et nad uutele õpetajatele hea mulje jätaksid. Avastus, et lapsed tunnevad muret ema enda välimuse pärast, tuli talle täieliku üllatusena.

      „Emme, ega sa ometi ei kavatse nende riietega kooli tulla?” küsis Joe.

      Angelica langetas pilgu oma laiadele teksadele ja tennistele. „Mis mu välimusel siis viga on?”

      „Kõik teised emad näevad täna eriti lahedad välja. Aga sinust saab kohe aru, et sa üldse ei pingutanud.”

      Angelica tundis nördimust. Need polnud ju mingid vanad ärakantud teksased, vaid Hudsoni kõige moekam paar, ka tennised olid tuliuued hõbedased. „Mis sina arvad, Isabel?”

      „Minu arvates sa peaksid panema jalga need suured kingad.” Ta pidas silmas Tory Burchi platvorme, mis Letizia oli sõbrannale Ameerikast toonud.

      „Noh, kui teie seda vajalikuks peate, eks ma siis riietun ümber.”

      „Zeusi emme on jube lahe,” kuulutas Joe.

      Angelica pidi temaga nõustuma. Jenna Elrich hiilgas glamuurse väljanägemisega, kuigi Angelica pidas seda pisut ülepingutatuks. Ta oli just sedasorti naine, kes kannab südatalvel heledaid toone, ehib ennast ehtsa karusnaha ja rohkete kopsakate kuldehetega ning käib ringi suurte päikeseprillidega ka siis, kui taevas on pilvine.

      „Ta on tõesti lahe, Joe, kullake, aga minust ei saa mitte kunagi päris sama lahedat. Mul pole lihtsalt nii palju aega, et veeta oma hommikuid Richard Wardi salongi juuksuritoolis.”

      Kuid Joe oli lakanud kuulamast, ta oli selleks liiga ametis oma kõige armsamate koomiksitegelastest mänguasjade sokutamisega kooliranitsasse. Angelica vahetas kaubamajast ostetud püksid J Brandi disaineriteksaste vastu, lükkas jalad Isabeli soovitatud pruunidesse platvormidesse ja tõmbas selga Burberry khakivärvi jaki.

      Joe viskas talle pilgu peale ja noogutas heakskiitvalt. „See on juba parem,” ütles ta.

      Angelica lisas komplektile veel igaks juhuks Yves Saint Laurent’i kuldse kaelaehte ja mõistatas, kas ka teised emad peavad riideid valides oma laste sõna kuulama.

      Koolimaja väravate ees valitses täielik kaos. Klantsima löödud autod, palgalised juhid roolis, olid muu liikluse praktiliselt seisma pannud. Mõnel väikesel koolilapsel käis varjuna järel ihukaitsja, sidepidamise-nublakas tähtsalt kõrva torgatud, samal ajal kui ülikonnastatud esindusliku välimusega isad ja pikajalgsed Pradat kandvad, blondide sirgendatud juustega päevitunud emad püüdsid vaos hoida oma lapsi, kes kõnniteel sõpru tervitasid ja läbisegi erutatult lobisesid. Õhk oli paks parfüümist ja häälte paabelist, aeg-ajalt kostis ärritatud pominat mõne kohaliku elaniku suust, kes püüdis oma koeraga Kensingtoni parki jalutama pääseda. Angelica elas koolile piisavalt lähedal, et jalgsi minna, ja peatus tee peal tuttavatega juttu puhuma.

      Nad surusid kätt kooli direktrissil, kes kiitis, et lapsed on vahepeal kõvasti kasvanud ja päike on nende juuksed päris heledaks pleegitanud. „Me veetsime suve Olivier’ perekonna juures Provence’is,” ütles Angelica, tajudes samas, et see kõlab tegelikkusest palju glamuursemalt. Olivier’ naissoost sugulased olid kõik pahurad, kibestunud nõiad, kelle ülim eesmärk näis olevat teha need, kes nende lähedusse sattusid, sama õnnetuks, kui nad ise olid. Ainus valguskiir oli äi, sarmikas ja armastusväärne vana kooli härrasmees, kelle kuiv, pisut küüniline naljasoon suutis Angelica alati naerma ajada, kuigi enamasti olid ta naljad suunatud oma naise ja tütre pihta.

      Angelica rõõmustas, kui nägi vestibüülis Candace’it ja Letiziat Scarletiga juttu puhumas. Teda lähenemas nähes haaras Scarlet tal küünarnukist, ise elevusest pakatades. „Angelica, sulle on tekkinud austaja!”

      „Tal on päris palju fänne,” torkas Candace vahele.

      „Kindlasti,

5

kerge antiseptik

6

Night Nurse – gripinähte leevendav ravim, mis sisaldab ka kergetoimelist uinutit.