Kõrvalehüpe. Santa Montefiore

ma tahan rõhutada oma kõige laiemat kohta.”

      Kate unustas hetkeks isiklikud mured. „Ta küsis mida?”

      „Loodan, et sa võtsid tal selle peale munad maha!” hüüdis Candace.

      „Ei, ma võtsin ainult vöö ära.”

      „Kuidas sa võisid! Kelleks sa ennast pead? Uksematiks?” Candace’i naer kõlas siiski sõbralikult. „Mis me küll sinuga peale hakkame?”

      „Ma vajan vist uut keha.”

      Letizia ohkas. „Ei, kullake, sa vajad ainult uut meest.”

      Kate komberdas vaevaliselt kapi juurde ja võttis sahtlist vöö. „Ära mõtlegi vastu vaielda. Ma muutun joomase peaga ohtlikuks.” Ta libistas vöö Angelica piha ümber. „See ei ole sinu kõige laiem koht, öelgu Olivier mis tahab. Sa näed ju lausa vaimustav välja!”

      „Tõsijutt,” kiitis Letizia takka. „Olivier’l peaks häbi olema. Sa oleksid pidanud hoopis itaallasele mehele minema. Neile meeldivad vormikad naised.”

      „Ah et sinu kõige laiem koht, no andke andeks! Su mehel on endal nii ülemõõduline ego, et see kipub tal ukseavasse kinni jääma! Sa ütle talle seda ja vaata, mis nägu ta teeb.” Candace naeratas südamlikult. „Aga kõigepealt mine ja pimesta neid oma iluga!”

      „Kena, nüüd on Angelica probleem lahendatud ja me võime jälle minu omale keskenduda,” teatas Kate.

      Candace kallistas teda kõvasti. „Angelical on õigus. Võta endale paar päeva mõtlemisaega. Hommikul helistad mulle. Letizia paneb su nüüd magama.”

      „Ja teie lähete ära?” küsis Kate vaevukuuldvalt.

      „Mina jään,” lubas Letizia kohusetundlikult.

      Candace viipas rutakalt Angelicale. „Tule, tibuke, meie sinuga laseme nüüd varvast.”

      Angelica embuses virildus Kate’i nägu justkui lapsel, kes peab vanemate lahkudes internaatkooli jääma. „Ma helistan sulle hommikul, kui mind täna õhtul maha ei lööda!”

      „Aitäh, et te siiski tulite, teie mõlemad. Ma nii oskan teie toetust hinnata.”

      „Selge see,” hüüdis Candace trepist alla tõtates. „Me muidugi loodame pärast surma taevas heldelt tasustatud saada! Võime vist arvestada tervete koormatäite Birkini kottide ja Louboutini kingadega, kõigis mõeldavates värvitoonides!”

      „No küll nüüd keetis endale supi kokku!” ohkas Angelica, kui nad juba kõnniteel seisid.

      „Seekord on probleem tõeline,”nõustus Candace. „Kuhu kanti sa lähed?”

      „Cadogani väljakule.”

      „Ma viskan su ära.” Ta viipas autojuhile. Läikiv must Mercedes sõitis ette.

      „Aga siis sa ei jõua teatrisse.”

      „Luiskan, et hiilisin poole pealt kuhugi tagaritta, kuigi, mis tähtsust sel on? Ta on mul nagunii juba marus. Üleüldse, tead mis? Mul on tänaseks teatrist kõrini.”

      „Sa kahtlustad, et ta tegi meile teatrit?”

      „Kogu ta elu on üks suur etendus, olgu issand talle armuline. Aga meile on ta kallis nii või teisiti, eks ole?”

      Nad ronisid parajasti autosse, kui Kate’i välisuks lahti lendas ja Letizia Angelica käekotiga vehkides trepist alla jooksis.

      „Issand jumal!” oigas Angelica. „Juba jälle!”

      „Poleks su arunatuke kindlas kohas ajukoore all, sa vist unustaksid selle alalõpmata kuhugi linna peale,” märkis Candace.

      „Sa räägid ju täitsa nagu Olivier.”

      „Ei, tibuke. Olivier ei usu üldse, et sul on ajud!”

      Teine peatükk

      „Buddha ütleb, et valu või kannatused on iha või täitumata soovide põhjustatud ja seetõttu peab valust vabanemiseks tahtmiste ahelad läbi raiuma.”

Täiusliku õnne otsinguil

      Angelica saabudes olid teised juba õhtusöögiga algust teinud. Musta Nehru-kaelusega pintsakusse riietatud noormees juhatas ta läbi läidetud küünaldega vestibüüli söögisaali, kus häältesumin ja klaaside kõlin segunesid õhus hõljuva liiliate lõhnaga. Need, kes Angelicat tundsid, hõikasid talle tervitusi, lehvitasid ja noomisid teda naljatades hilinemise pärast. Olivier’ poole ei tihanud naine isegi vaadata; piisas sellestki, et ta lausa tundis, kuidas mees teda laua kaugemast otsast tigedalt põrnitseb. Liibuvates nahkpükstes ja mustades lakksaabastes peoperenaine ilmutas igatahes suuremat mõistmist. Ta kargas püsti ja kiirustas ümber laua Angelicat südamlikult embama, nii et käevõrud randmete ümber kõlisesid.

      „No tere, nukuke. Kate saatis mulle ka sõnumi, aga ma ei saanud ju täna majast välja.” Scarlet madaldas häält. „Kas tal on ikka kõik korras?”

      „Küll ma pärast räägin. See on pikk lugu. Ütleme nii, et ta on vähemalt elus!”

      „Noh, see on ka midagi. Sa näed välja nagu inimene, kes peab kiiresti midagi jooma.”

      „Ma sain juba klaasikese.”

      „Võta teine veel. Sa oled ju lausa näost valge. Ma kavatsen Olivier’ korralikult täis joota. Küll näed, magustoidu ajaks on su mees sentimentaalne nagu noor armastaja!”

      „Aitäh, Scarlet. Igatahes parem, kui see praegune tusatsev vanamehenäss!” Olivier oli süvenenud vestlusse veetleva Caterina Tintelloga. Mitte miski ei tõstnud tema tuju sama tõhusalt kui kaunis naine.

      „Su paremal käel istub hurmav Jack Meyer Lõuna-Aafrikast – et su abikaasal oleks ka päriselt põhjust pahameelt tunda – ja vasakul mu oma mees, kes on kahjuks natuke vähem hurmav lauanaaber.”

      „Mis sa räägid, Scarlet, William on vägagi hurmav!”

      „Nojah, minu silmis küll, aga Jack on seda ka kõigi teiste arvates. Tule, ma teen teid tuttavaks.”

      Scarlet koputas Jackile õla peale. Mees ütles midagi särtsakale Stash Helmile, oma parempoolsele lauanaabrile, ja tõusis seejärel püsti, kõrgudes naiste kohal nagu ennast tagajalgadele ajanud karu. Angelicat haaras järsku elevus, mehe suur kahupea ja lai nakatav naeratus, saadetud heakskiitvast pilgust, mõjusid tujutõstvalt. Angelica naeratas talle vastu ja südamlik käepigistus maandas viimsegi pinge.

      „Jack, see on Angelica Lariviere. Jack on kurikuulus seelikukütt,” narris Scarlet. „Et sa ei saaks hiljem öelda, nagu ma poleks hoiatanud.”

      „Kui perenaist parajasti kodus pole…” aasis mees vastu, pilku Angelicalt pööramata. Prilliklaaside taga üleannetult naervad silmad lummasid teda.

      „See koer kipub kogu aeg verandalt jalga laskma,” lisas Scarlet naeru kihistades.

      „Mõni koer pole lihtsalt loodud kuulekalt verandal konutama,” heitis Angelica.

      „Te olete vist koerte alal asjatundja.”

      „Angelica on asjatundja igal alal. Ta on kirjanik ja veel väga edukas! Jack jälle armastab lugeda. Sellepärast ma paningi teid kõrvuti istuma.”

      Scarlet läks tagasi oma kohale laua ääres ja Jack tõmbas Angelicale tooli välja.

      „Te lõhnate apelsinide järele,” ütles ta.

      „Loodan, et mitte hingematvalt.”

      „Üldsegi mitte. Hoopis meeldivalt.”

      Angelica nautis mehe aktsenti. See polnud eriti tugev, kuid naine aimas kõrvale harjumatult kokkusurutud vokaalide taga päikeselõõska ja viljaka punase pinnase lõhna.

      Istet võtnud, jäi mees teda tähelepanelikult silmitsema. „Mul on selline tunne, nagu ma tunneksin teid juba varasemast,” pomises ta.

      Angelica raputas pead ja pööras pilgu kõrvale, mehe otsekohene silmavaade