Kõrvalehüpe. Santa Montefiore

muidu nii kibestunud poleks.”

      „Ta pihtis mulle mineval aastal, et on juba tublisti üle neljakümne, aga see on tal ilmselt meelest läinud, sest nüüd ta armastab rääkida hirmuäratava kiirusega lähenevast neljakümnendast juubelist ja küsib nõu, kuidas ta peaks seda tähistama,” ütles Scarlet.

      „Sa peaksid teda parandama,” soovitas Candace. „Et „sa ilmselt pidasid silmas oma lähenevat viiekümnendat”.”

      „Tema abikaasa töötab Lehmani pangas. Vaevalt nad üldse midagi tähistada saavad,” ütles Angelica.

      „Kui ta just oma hiiglaslikku kinga- ja kotikogu maha ei müü,” lisas Letizia.

      „Need tema Birkinid on võltsing,” teatas Candace. „Uskuge mind, mina juba tean.”

      Samal hetkel saabus Kate, seljas heegeldatud minikleit ja jalas kõrged saapad, silmad suurte Chaneli päikseprillide taha peidetud. Kõigi pilgud pöördusid tema poole, kui ta seal sõbrannasid otsides ringi vaatas ja neid märgates energiliselt lehvitama kukkus. Naised kadestasid Kate’i sihvakat keha ja tähelepanuväärselt kaunist nägu ja mehed tajusid tema juures allasurutud iharust, mis naistel märkamata jäi. Ta laveeris sosistama hakanud laudkondade vahelt läbi nagu kaunis eksootiline madu, nautides talle osutatud tähelepanu.

      „Vabandust, et ma hiljaks jäin.” Ta saatis neile kõigile õhusuudluse. „Täna oli jälle üks neid hommikuid.” Ta potsatas toolile, oma Anya käekotti põrandale pillates. „Ma pean kohe midagi juua saama.”

      „Mina arvasin, et sa ei joo,” manitses Letizia.

      „Ma tean, et ei tohiks, aga üks väike armetu Bellini ei tohiks titale ometigi halba teha.” Ta naeratas kelnerile, kes selle peale punastas.

      „Nii, Pete jõudis eile õhtul koju. Kas sa ütlesid talle?” küsis Candace.

      „Ei. Ma ei julgenud.”

      „Hästi, milline on siis see sinu geniaalne idee?” nõudis Angelica.

      „Ma lihtsalt ootan ja vaatan, mis saab.”

      „Kas sa ei teegi aborti?” Candace oli hämmastunud.

      „Ma ei saa.”

      „See on praegu alles imetilluke pundar rakke.”

      „Tean, Candace, aga ikkagi on see midagi elusat. Ma olen alati olnud abordivastane. Siin minu sees on uus elu kasvamas.” Ta puudutas oma kõhtu.

      „Mida on ausalt öeldes raske uskuda,” märkis Letizia.

      „Minu kõht on igatahes suurem,” tähendas Angelica.

      „Aga mitte enam kauaks,” ütles Candace. „Angelica lubas liituda minu pilatese-rühmaga.”

      Scarleti suu venis kõrvuni. „Vaata, et sa ei unusta pediküüris käia, see David on tõeline kompu.”

      „Usu mind, sa ei pane selliseid asju enam tähele, kui oled ennast sõlme keeranud, kõik kondid valusad ja higi ojadena voolamas.”

      „Sina ju ometi ei higista, Candace, see pole võimalik!” naeris Letizia.

      „Muidugi mitte,” kiitis Scarlet takka. „Ta ainult läigib, nagu printsessile kohane.”

      Kelner tõi Kate’ile tema Bellini. Kate võttis lonksu ja naeratas. „Kohe hakkas parem. Teate mis, ma mõtlesin nii, et kuna mu armuke on värvigamma poolest Pete’iga üpris sarnane, siis on lootust, et tita tuleb piisavalt Pete’i nägu, et teda ära petta, kui ainult mingite varasemate põlvkondade eksootiline eripära kahetsusväärsel kombel välja ei löö.”

      „See kõlab natuke liiga optimistlikult,” arvas Candace.

      „Sellist asja tuleb muuseas sageli ette,” ütles Scarlet. „Minu teada on meie riigi lastest päris suur protsent selliseid, kes pole tegelikult selle mehe sigitatud, kes peab ennast lapse isaks.”

      „Minu arvates sa peaksid ikka üles tunnistama,” ütles Letizia.

      „Ja riskima Pete’ist ilmajäämisega?” imestas Angelica.

      „On ta üldse seda väärt, et temast kümne küünega kinni hoida?” tahtis Candace teada. „Milline see sinu armuke on?”

      „Igatahes mitte abielluja tüüp,” vastas Kate.

      „Juba abielus?”

      Kate raputas pead. „Ma ei saa öelda. Ma pole talle lapsest rääkinud ega kavatse seda teha. Ausalt öeldes valmistab see meie põgus armuseiklus talle pigem piinlikkust. Me mõlemad oleme valmis teesklema, et meie vahel pole kunagi midagi juhtunud.”

      Candace oigas. „Kahjuks istub seal sees keegi, kes võib kinnitada, et juhtus küll.” Lakitud küüs osutas Kate’i kõhtu.

      Kate muigas. „Aga ta ei ütle midagi.”

      „Mitte veel,” märkis Angelica.

      Kell pool neli läksid sõbrannad üheskoos lapsi koolist koju tooma ja rääkisid oodates taga Jenna Elrichit, kes karjus telefonis prantsuse keeles oma õnnetu palgalise peale. Lastega koju jõudnud, läks Angelica üles vahepeal saabunud meile lugema. Mitte kunagi varem polnud ta seda võimalust nii kannatamatult oodanud. Ta avas lootusrikka naeratusega postkasti. Talle oli kirjutanud tema agent, kes kutsus teda lõunale, ja veel oli tulnud meil Jack Meyerilt.

      Kallis Salvei, teie kiri on kõige erutavam sündmus ühe vaese vana koera elus, kes lamab siin veranda peal, igavusest hall ja hüljatud! Ma kuulen teie lausetes te häält ja naeru, kujutan nimelt elavalt ette, kuidas te naersite oletuse juures, et minu veranda on sama suur kui Olivier’ oma. Kui Olivier’l on vähegi oidu, siis ei tahagi ta endale suuremat liikumisruumi, vaid lesib rahulolevalt teie kõrval, õnnelik veranda üle, mis ulatub täpselt ta ninaotsast pidevalt lehviva sabani. (Teadmine, et tal on õnn teiega abielus olla, sunnib teda kindla peale kogu aeg sabaga vehkima.) Mis puudutab minu võimalikke vaimusähvatusi, siis ma püüan neid teie jaoks üles märkida, vaadates tagasi elatud elule ja kõigele, mida olen kunagi kogenud. See töö võtab veel aega. Võib-olla saan selle teile siis üle anda, kui te Lõuna-Aafrikasse tulete, loodan, et võimalikult varsti!

      Teie Koer Verandal.

      Viies peatükk

      „Otsi igalt poolt ilu, sest seda leidub kõikjal, kui vaid tähelepanelikult vaadata!”

Täiusliku õnne otsinguil

      Angelica põrnitses Jacki meili, huultel mänglemas häbitult üleannetu naeratus. Ta sai väga hästi aru, et ei tohiks meest julgustada. Kuid võimalus, et nad üldse veel kunagi kohtuvad, oli peaaegu olematu. Jack elas turvalise vahemaa taga kaugel Lõuna-Aafrikas. Isegi kui ta jälle Londonisse tuleb, ei oskaks Angelica mitte kuidagi põhjendada temaga lõunale minemist ja Olivier’ eest salaja ei julgeks ta seda iialgi teha. Sest siis jalutaks kindla peale vastu mõni tuttav ja ta jääks armetult vahele. Ta lõbustas ennast mõnda aega nende mõtetega, mängides unistusega, millel polnud nagunii määratud täituda.

      Talle täiesti mitteomase hulljulgusega kirjutas Angelica vastuse.

      Kulla Koer Verandal, mulle tundub, et õnneliku elu oluline tagatis on oskus leppida olemasolevaga. Kas pole mitte soov saada endale midagi saavutamatut rahulolematuse peamine põhjus? Salvei

      Ta sisestas kõhklematult käskluse „saada”. Ta jäi veidikeseks vastust ootama. Õige pea on aeg minna alla laste mängutuppa, et anuda, sundida ja kavalusega keelitada neid homseid koolitükke ära tegema, kuid täna oli Angelical raske arvuti eest tõusta. Just siis, kui ta oli otsustanud ennast kokku võtta, helises telefon. See oli tema agent Claudia Hemmingway.

      „No tere, Angelica. Kuidas kirjutamine edeneb?”

      „Jõudsasti,” valetas Angelica. „Tegin just täna otsa lahti.”

      „Suurepärane. Ootan juba põnevusega esialgset visandit.”

      „Ära nüüd kohe hoogu satu. Mul pole veel niipea midagi ette näidata, heal juhul alles pärast jõule.”

      „Pole