Täheaeg 11: Viirastuslik rügement. Raul Sulbi

vastu seina mürtsatas, ning…

      Oligi kadunud. Kostis veel üks ukseprõmm ja koridorist paiskus neile vastu külma õhu puhang.

      «Hei!» kostis väljas mehehääl. «On teil seal kõik korras?»

      Salu pandud valve.

      «Täiesti!» röökis Katja vastu ja ajas end jalule. «Kohe tuleme vagunisse puude järele!»

      «Keegi välja kusele ei tulnud praegu?»

      «Siin on kemps sees ja väljas on külm. Miks me sinna peaks tükkima?» Seks ajaks oli boss juba käruukseni tõtanud ja vaatas välja, valvurile otsa.

      «No et te teaks – kui mingeid võõraid väljas hulgub ette hoiatamata, tuleb neil ebamugavusi,» ütles too. «Edaspidi hüüdke, enne kui ustega prõmmima hakkate.» Noogutas neile siis üsna sõbralikult ja sumpas reieni lumes puuvaguni suunas tagasi.

      Katja noogutas kaaslastele omakorda ja Raun järeldas, et ju neil siis tulebki nüüd puude järele minna, nagu lubatud.

      Kuidagi väga kergesti läks see kuninga-asi, mõtles ta.

      Seejärel tuli uus mõte: oh, raisk! Huvitav, kuidas meeskonnaruum välja näeb?

      VI

      «Teil oli siin misasi?»

      Neil oli igatahes õnnestunud Salu tema ükskõiksest rahust välja raputada.

      Hommik oli alanud pahura ja pingsana. Siis avastas vinniline Vitja meeskonnaruumist laibad ja nüüd nägi neljanda jahirühma kapten nende ees seistes välja, nagu läheks tal endal varsti medabi vaja.

      «Ja te ei öelnud meile! Misasja te mõtlesite!?»

      Katja nägi pärast magatud ööd parem välja. «Olukord oli kontrolli all,» selgitas ta rahulikult. Bossi põsel oli korralik plaaster, juuksed olid palmitud, tema aukus silmad vankumatud. «Ma eeldasingi teilt umbes sellist reaktsiooni, kapten. Kalkuleerisin, et tõenäosus lõpetada suure veresaunaga on teile rääkimise korral suurem kui siis, kui me ta vaikselt metsa tagasi peletame. Ta oli üllatavalt koostööaldis.»

      «Koostööaldis! Kas te, tsiviiljuht Katariina, üldse kujutate ette, mida te just tegite?!» Kapteni sinised silmad olid vihast kahvatud ning suust lendas koos sõnadega nii palju auru, et see nägi välja, nagu hakkaks Salu kohe tuld purskama. «Idas on juba kolm skauti surma saanud, kes meile kuningate asukohti välja peilivad. Üks istub veel saatja otsas ja ootab, et me tema leitud piirkonda tuleks ja ta tööpostilt elusana välja tooks – ja mida teie teete?»

      Raun, kes oli seni vaikselt seina ääres seisnud, tõmbas liiga palju külma õhku sisse ning hakkas köhima. Salu heitis talle välkuva pilgu, sellal kui Jakk, kes oli koos kapteniga samuti meeskonnaruumis, ainiti Katjat põrnitses. Raskel karmil ilmel.

      «Kui siin ei oleks neid jälgi, ma ei usukski teid! Tundub võimatu isegi nüüd!» Salu tõmbas hinge ning jäi korraga vait. Tõstis käe silmile. Seisis niimoodi peaaegu liikumatult. Sekundid venisid.

      Katja ei öelnud midagi.

      Raun ei öelnud midagi.

      Hamilton seisis, nagu püüaks nähtamatuks muutuda.

      Viimaks astus Jakk sammu oma kaptenile ligemale. Ta vaikis jätkuvalt, ent Salu hakkas seepeale jälle liikuma. Rehmas käega ja ohkas.

      «Olgu, mis tehtud see tehtud.» Jahe rahu hakkas vähemalt pealtnäha naasma. «Kas ma võin loota, et kuni me käru korda teeme ja oma kraami peale laadime, tulete te kõik välja tule äärde ja räägite mulle ära, mis teiega tegelikult juhtus? Ja räägite seekord kõik. Iga viimase kui detaili selle kuninga kohta, kelle te siia tõite ja lahti lasksite. Te tõesti ei oskaks uneski näha,» ta vangutas pead, silmad taas pärani ja suunatud õigupoolest ei kellegi konkreetse suunas, «ei oskaks uneski näha, millega te hakkama saite!»

      «…jah, ja kohati relvad tõrkusid tõesti,» kinnitas Raun Salule. «Aga kärujaaniga ei olnud mingeid problesid. Sõitis, mis ludises.»

      Nende ja Saluga koos istusid tule ümber süngelt vaikiv Jakk, üks parkunud näoga jässakas naine ja leebe ilmega noorepoolne mees, kes esitles end kui Smitti ja põhiliselt küsimusi esitas.

      Nad olid tunni ajaga rääkinud ära kõik, mis neile kuningaga seoses meelde tuli. Raun polnud ka märkamata jätnud, et Salu oli läkitanud kolm paari ümber kärujaani jälgi otsima, ja kui rada leiti, olid kõik kolm paari seda mööda ka minema kadunud. Nüüd, kui tema lause järel kõik viivu vaikides istusid ja kuuldut-öeldut seedisid, kummardus naine ettepoole, puudutas Katjat küünarnukist (miks teda nii hea puudutada oli, isegi nüüd, isegi siin, isegi läbi kõigi nende riiete?) ja kui boss tema poole vaatas, pomises talle selle info kõrva.

      Katja noogutas. Raun nõjatus oma kohale tagasi ja muigas jahirühma kuttidele näkku. Jah, meil on küll teie ees saladusi. Mida te teete, ähvardate jälle kellegi ära tappa?

      Vaikus.

      Katja, peopesad tule poole soojenema sirutatud, pöördus omakorda Salu ja leebeilmelise Smiti poole: «Ja nüüd on meil küsimusi.» Ta vilksas enne jätkamist korraks Rauni poole vaadata. Sõpruse soe tunne. «Me tahaksime kangesti teada, mis häda teil selle kuningaga on. Mis skaudid teil surma said ja kus. Ja eriti tahaks teada seda, miks te istute praegu paigal ja jälitate metsa vahel elusat täisjõus kuningat? Keegi ei kipu enam kärujaaniga oma erilise eriülesande poole põrutama, ma vaatan?»

      Salu suunurk kerkis mõrus muiges. Ta noogutas Smitile. Too muigutas huuli ja naeratas palju lahkemalt, lausa lepitavalt.

      «Kuna te olete meile siia keset ülesannet komistanud, siis on teie küsimused mõistagi õigustatud.» Ta pidas pausi. Ohkas. Tasandas häält, nagu kartnuks pealtkuulamist. «Lühidalt: küllap te märkasite, missugune massiivne jõud on üks kuningas?

      Mõõdukalt intelligentne, aga füüsiliselt peaaegu peatamatu. Neid on vähe ja nad on ohtlikud.»

      Ta vaikis ja naeratas taas. Ilusad ühtlased hambad. Väga pehme hääldus. Korraga tekkis Raunil kahtlus, kas Salu on ikka selle jahiekspi tõeline pealik.

      Võib-olla oli hoopis see kutt siin nende tsiviiljuht.

      Tüüp jätkas: «Nii meie, Unioon, kui paraku ka Konföderatsiooni pool, oleme kuningate füüsilisest võimekusest muidugi teadlikud. Kui kellelegi õnnestuks neid olevusi oma ridadesse rakendada, saaks ta teise poole ees määratu eelise. See on kõigile ilmne.» Katja ja Hamilton noogutasid tema jutule kaasa. Salu kulistas leiget teed, nagu püüaks seda lihtsalt kiiresti ära hävitada.

      «Aga senised katsed nendega läbirääkimiste teel liitu sõlmida on lõppenud hulga ohvritega. On ammu selgeks tehtud, et kuningas on nagu pomm – ja kui pomm lahti läheb, ei tee ta mingit vahet omade ja võõraste vahel. Nagu Pauk kunagi. Nii et nüüd proovitakse teistlaadi tehnikat.» Smitt ohkas kergelt ja sügas kõhna kandilist lõuga. Samasugune liigutus nagu PiXil. Raunil hakkas sees kergelt keerama. Kui palju parema meelega olnuks ta koos oma rühmaga nii, nagu see oli!

      Kõneleja jätkas: «Ja selleks vajavad Linna laborid kuningaid. Uurimiseks. Selgitamaks, miks nad on nii kiired. Kuidas nad mehhaanilisi seadmeid mõjutavad. Ja muud sellist.»

      Katja noogutas, suured silmad mõtlikult kitsaks vajunud. Smitt ootas, kas tal on midagi öelda, aga ilmselt ei olnud, nii et mees jätkas: «Neljas jahirühm on väga eriline, spetsiaalselt kuningate jahtimiseks kohandatud üksus. Kuna neil elukatel on väga suured piirkonnad, lähevad ette skaudid, kes otsivad välja paigad, kus meie saaki üldse leidub. Pole vist vaja öelda, et see on üsna eluohtlik töö.» Ta naeratas veidi ning ohkas taas.

      «Ja nüüd, kui me oleme ühte signaali järgimas, rõõmsad, et see asub kärujaaniga ligipääsetavas paigas – kuigi käru oli paraku tee vales otsas –, nüüd ilmute välja teie.

      Käruga, mida me mõistagi edasipääsuks kasutada tahame, ja lugudega kuningatest.»

      Salu mühatas ning lisas hammustava: «Väga ebatäielike lugudega, nagu selgub.»

      Smitt pühkis määrdunudvalgelt püksipõlvelt mingi