Täheaeg 11: Viirastuslik rügement. Raul Sulbi

SITULEK

      Triinu Merese (1980) kirjandusdebüüdiks oli luulekogu «Lagunemine» 2009. aastal, mis pääses Betti Alveri preemia nominentide hulka.

      «Kui ma aastaid tagasi lugesin läbi Neil Gaimani «Ameerika jumalad», mõtlesin, et kõik, läbi. Ta tegi selle raamatu juba valmis, mille ma tahtsin kirjutada, mul ei ole enam mõtet proosa rindel ponnistada. Aga veri, see paganama veri viib pardipoja ikkagi vee äärde,» ütleb Meres oma kirjanduslikest lemmikutest rääkides.

      «Steven Eriksoni lugemine andis mulle viimaks julgust keerata oma tegelaste ja olukordade vindid just nii põhja ja seletada samas asju lahti just nii vähe, kui ise tahan. Joel Sanga luule võttis hirmu kirjutistes oma seisukohti väljendades liiga didaktiliselt mõjuda. Jeanette Wintersoni raamatud näitasid, kuidas poeesia ja proosa võtete sidumine annab tekstile jõudu, mitte ei muuda seda pentsikuks ilulemiseks. Dan Simmons meenutas, et laenamine ei ole patt, kui sul on omalt poolt sama palju juurde panna,» loetleb Meres teda mõjutanud autoreid.

      2011. aasta mais võitis Triinu Meres jutustusega «Joosta oma varju eest» kirjandusfestivali Prima Vista egiidi all kirjastuse Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu korraldatud ulmejutuvõistluse. Merese ulmedebüüdiks olnud jutustus ilmus Täheaja üle-eelmises numbris. Eelmises Täheajas ilmus tema sulest fantaasiažanrisse kuuluv jutustus «Sulavesi ja vereside». Tema jutt «Nagu nuga vööl» avaldati fanzine’i Reaktor lõppeva aasta juulinumbris.

      I

      Kõigile, kes mängivad.

      Suitsetamine tühermaal oli «rangelt mittesoovitatav».

      Seda tehti loomulikult ikka. Polnud nii otseselt eluohtlik ja keelatud tegevus kui alkoholi tarvitamine – ja midagi pidi ju tegema. Neil kuradima eikellegimaadel ei olnud pea kunagi kedagi, kes su koni punast kuma näeks ja kurje plaane hauduks. Niisiis jagasid Raun ja Katja iidse ja põhiliselt lagunevatest postidest koosneva tara ääres ühte armast-kallist suitsu ning hingasid üksteise järel välja tupruvaid sooje pilvekesi.

      Taevas sähvatas tumeroosa virmalisetriip ning Katja pööras pilgu sinnapoole, kus mõningase viivituse järel terve valgusemäng laiali rullus. Rohelise ja roosa vahelduv kuma muutis ta kaame näo jumekaks ja läikis suurtes silmades vastu.

      Rauni palju tumedamad silmad tõmbusid seepeale veel kitsamaks ning jõllitasid ümbritsevasse lumehämarusse suurema keskendumisega kui seni. Kui keegi peaks neid ründama ajal, mil Katja looduse vaatemängu imetleb, jääb süüdi tema, Raun.

      Sest sõduri asi on vahti pidada, sellal kui tsiviil võib uneleda ja taevast vahtida ja probleemide tekke puhul hiljem teatada, et «teostas vaatlust».

      Kui ta ellu jääb, tähendab.

      Hetkel midagi koledat õnnekombel ei paistnud ja sigaretist oli alles ainult viimane mahv enne, kui koni sõrmi kõrvetama hakkab. Katja pakkus seda äraoleval ilmel teisele naisele ja Raun, silmad ikka veel tumedatel puudel, kõrvad lahti ja suu viltu, tõmbas kopsud aeglaselt ja mõnuledes täis. Siis pillas koni lumme – see tahmunud ja läbitõmmatud materjaliraas, mis polnud immutatud paberiribas veel tuhaks muutunud, ei tasunud kaasavõtmist. Rikuks ainult korraliku kraami ära, kui segamiseks läheb.

      Mitte midagi ei toimunud. Kasulikku kola ka ei leidunud.

      «Lähme siis tagasi!»

      «Õudne, kuidas tahaks veel ühte,» vastas Katja masendunult ja ettearvatavalt korraga, pilk ikka veel taeva poole keeratud, ilmutamata mingit kavatsust liikuma hakata. «Iga kord, kui me asulasse tagasi jõuame mõtlen, et persse, see oli mu viimane kord. Viimane. Rohkem mina ekspidele ei lähe ja punkt.» Ta ohkas ja kõverdas keni, lopsaka kaarega huuli. «Ja iga kord jälle tulen. Ma isegi ei tea, kas selle üle peaks nutma või oleks targem lihtsalt alla anda ja leppida, et see ongi kogu mu elu.»

      Paus. Boss vaatas ikka veel taevas möllavaid virmalisi. Raun jälgis niisiis ümbrust kahe eest.

      «Muidugi võiks minna hulluks,» jätkas Katja, «ja teeselda, et ma üldse siin taiga servas ei kükita, viimaseid sigarette ei ime, üha uusi nägusid meeskonda ja siis jälle sealt maha ei arva. Teeselda, et see ongi kõik, mida ma tahan oma elult.» Katja vaatas kaaslase poole, oodates tolle talvejopes ja lahingurakmetes kujult mingit nähtavat reaktsiooni.

      Raun niisiis noogutas ja kehitas õlgu korraga, loovutades pikemale naisele ka pooliku naeratuseviilu, mida võib-olla kaastundena võetakse.

      Katja oleks võinud võtta veel ühe suitsu ja keegi poleks kobisenud. Tema oli boss. Aga ta ei võtnud ja oleks pahurdama hakanud, otsustanuks Raun seda soovitada.

      Tema kaaslane ja ülemus ei tahtnud mitte nii palju suitsu ennast, kui kaevata selle üle, et ta seda ei saa, ja sitt temaga.

      Varjualuse poolt kostis pikk madal vile.

      «Oi, persse! Hakkab jälle pihta!» Mõtteavaldust laiendamata pööras Katja aiale ja metsale selja ning hakkas onni poole rühkima. Raun, relv valmis, silmitses enne üle virmaliste valgusest toonitud lume paistvat puudeviirgu ning sumpas alles siis suuremale naisele järele. Vähemalt selja tagant neid mingi oht vahetult ei ähvardanud. Asi seegi.

      Otsirühm oli juba onnis. Seisid ning ladusid leide, loodetavasti vähemalt osaliselt kasulikku saaki lauale. Tael astus tagasi, et Katjale, kes oli boss ja ühtlasi rühma keemik, ruumi teha. Raun pani relva ära, võttis mütsi peast ning astus samuti laua ligi. Midagi eriti toredat polnud mõistagi loota, talv tappis või peitis kõik väärtusliku.

      Osa loomset väärtust, olgu, jäi ellu. Aga nad polnud mingi jahieksp ja üsna vähe talvises taigas liikuvast loomsest kõlbas millekski muuks kui selleks, et seda röökides tulistada, nii kiiresti ja täpselt kui jaksad. Lootes, et värk sureb enne sinuni jõudmist või vähemalt peab su lõugamist nii ebameeldivaks, et läheb ja otsib natuke vaiksemat saaklooma. Tähendab, nii võis ju juhtuda. Ka üks võimalus tuhandest on parem kui mitte midagi.

      Aga see, mis laualt paistis, nägi välja murettekitavam kui lihtsalt väheväärtuslik rämps ja mõni ülbelt valesse kohta topitud ja oma meeste poolt üles kistud võõras piirisilt.

      Laual lebas üksik kangeks külmunud king. Nurg lisas paunast ka rebenenud tihevillase varruka, mille külge oli jäänud mõnevõrra endise omaniku kätt.

      Järgnes pihutäis padrunikesti, suure kaliibriga.

      Veeplasku, milles kolises jää.

      Ei midagi muud.

      Nurg ja Tael vaatasid mõlemad Katjale otsa. Siis Phone-Xile. Too köhatas ja sõnas: «Verd oli ka. Tundus, et oma pangetäis.»

      Sõdurid vaatasid uuesti Katjat, kes oli näost natuke hallimaks tõmbunud.

      «Persse,» ohkas ta. «Tõesti, PiX?»

      Suur mees köhatas uuesti. Miski kurgutõbi ilmselt. «Ma kardan, et siin ei ole palju kahtluseruumi. Jäljed viisid ühe puuni ja siis kadusid. Üsna kindlalt on meil siin metsik kuningas lahti. Ja selline, kes jahib inimest.»

      Raun nühkis pihuga nina. Kõik sõdurid ja Katja seisid ümber laua ja vaikisid.

      Vant, meedik, ohkas oma nurgas, aga ei tõusnud ega tulnud teiste juurde.

      Võib-olla oli poiss lihtsalt häbelik: Raun ei tundnud teda veel kuigi hästi. Vant oli uus ja proovimata. Loodetavasti kiire ja täpse käega, see oli peamine. Hea oleks, kui otse tule alla ei jookseks. Arg meedik grupis oli igatahes parem kui hull, kes enda maha laseb võtta ja rühma abita jätab.

      Eriti, eriti kui neil küttiva kuningaga tegemist tuleb.

      «Oh, persse, pers-see! Ma lootsin, et meie patrull vähemalt sellest ikaldusest kõrvale jääb!» sõnas Katja valuliselt. Ta võttis üksiku kinga kätte, hoidudes jäledast varrukast. «Kui kaugel?»

      «Vähe,» vastas Phone-X ja nühkis oma suurt kaamet kätt tüükalisel lõual edasi-tagasi. «Neli, võib-olla viis.»

      «Ja kui värske?»

      Kõik vaatasid Nuru poole, kes kehitas õlgu, sügas vuntsi ja märkis oma pealtnäha vaiksel moel: «Külm on olnud. Sadanud ei ole. Selleks ajaks, kui me nägime… võib-olla 8 tundi. Võib-olla terve päev või isegi 36 tundi. Mitte vana, kindlasti. Mitte verivärske.»

      «Kes see sell oli? Kas te mingeid eraldusmärke leidsite?» Katja uuris uuesti varrukat.