Täheaeg 11: Viirastuslik rügement. Raul Sulbi

meelitada. Ainult et teie saatsite ta metsa minema, meile eelnevalt midagi mainimata.»

      «Me ei teadnud, et te kuningaid jahite,» vastas Katja, ilmselget rõhutades. «Oleks te meile öelnud või kasvõi veidi koostööaltimad ise olnud alguses, oleks kõik võinud teistmoodi minna.»

      Smitt naeratas talle ja vastas midagi, aga Raun lasi selle kõrvust mööda, sest Salu parem jalg hüples närviliselt üles-alla, nagu ei suudaks ta enam paigal püsida, ja kapteni pilk oli pööratud üle lumest kuhjatud tuulevarju ja mingite suurte puust kastide üsna lähedal paistva metsaviiru poole.

      «Ööbimistelgid on veel üleval,» ütles kapten korraga pealtnäha seosetult. «Isegi hommikusöögijääki võib leiduda. Minge arutage seal edasi, nii et te jalgu ei jää. Meil Belka ja Jakiga on töö teha!» Jässakas naine ja suur vaikiv kolakas tõusid koos temaga, õlgades-reites rutt ja valmisolek.

      Raun märkas alles siis, kui Salu temast möödus, et mehe mütsi alla, ilmselt kõrva suunas, jooksis peenike juhe. Ta oli saanud mingi otsesignaali kõrvaklappi ja ajas oma rühma liikvele.

      Ka Smitil paistis kiire hakkavat.

      «Ma näitan teile telgi kätte.» Tema hääldus oli laitmatu ja toon sile nagu voodririie.

      «Palun püsige seal ja ärge tükkige välja – ohuolukorras on laager see koht, mis on kõige kaitstum, aga eemale luusides võite õnnetult tulejoonele jääda. Mõned relvad lasevad kaugele ja jahil võib igasuguseid asju juhtida. Eriti kui plaanid on kiiruga tehtud ja läbi proovimata.»

      Ta lasi neil presenttelki sisse ronida ja kadus siis ise jooksujalu. Hetke püsisid temast Rauni vaateväljas ainult telgisissekäigu alt paistvad jalad. Määrdunudvalged püksid katsid need peaaegu täielikult, aga kui Raun just valesti ei näinud, olid mehe jalatsid üsna õhukese tallaga. Liikus ta nendes kiirelt ja kergelt.

      Ta püüdis meenutada, milline täpselt oli olnud see üksik king, mille mehed selle suure jama alguses olid taigast toonud, aga Smiti jalgu oli liiga vähe näha olnud, et midagi otsustada.

      Loll king lumes käimiseks, see oli kõik. Tael oli niimoodi öelnud. Nüüd oli ta kärujaanis Vitja hoole all, mis polnud võib-olla kõige hellem, aga igatahes asjatundlikum, kui nemad oleksid saanud pakkuda. Nende haavatu oli hommikul ärganud, tahtnud juua, hirmsates kogustes juua, ja uuesti magama jäänud. Tundus, et veab välja. Puhta tahtejõu najal, mõtles naine tagantjärele. Taelas oli jooni, millest Raun midagi aru ei saanud ja mis teda häirisid, ent tahe ja enesekontroll olid tal kõvad, seda oli võimatu mitte näha.

      Väljas kõlas liikumisi, pominaid ja kärsitult antud lühikesi käsklusi mingis numbrikeeles, millest telgisviibiv 12. patrull midagi aru ei saanud. Mõne aja pärast need helid vaikisid. Salu rühm oli nähtavasti läinud, vähemalt suuremalt jaolt.

      «Nii et nad läksidki talle järele. Meie kuningale. Mida nad, huvitav, temaga teevad, kui kätte saavad?» küsis Hamilton, kui vaikus väljas juba mõnda aega kestnud oli.

      Katja vidutas silmi. Siis kehitas õlgu ja nakitses küünega küünt edasi. Puud väikese raudahju kõrval olid soojad ja Raun otsustas tuld teha. Võib ju olla, et nad peavad kuni pimedani telki jääma, ja sinna oli mitu pikka tundi.

      «Ausalt öelda hakkas ta mulle päris meeldima,» jätkas tõmmu mees end kuuseokstele sirutades mõtlikult. «Oleks ikka pidanud need kütid hoopis tolle heleda kannule ässitama. Sellele oleks paras kusagil Uniooni Linna haigetes piinalaborites väänelda.»

      «Piinamisest pole ju keegi midagi rääkinud,» märkis Katja jahedalt, aga Raun nägi, et hommikune rahu teise naise silmist oli kadunud. Seal oli mingi uus pinge. Ta vist oli tahtnud kuninga-ettekande pealt mingeid soodustusi lõigata, aga see läks nüüd muidugi vastu taevast. «Salu ütles, et teda on vaja elusalt,» jätkas boss samas. «Nii et kui ta kinni püütakse, toidavad ja katavad nad teda nagu tarvis ja hoiavad hästi, ma eeldan.»

      Hamilton vangutas pead ja turtsatas. Sõnas nagu teemat kõrvale heites: «Jajah. Unioon toidab ja katab nüüd ka minu ära. Eks te ise teate oma asju.»

      Kutt oli natuke aega vait, aga Katja toon ei andnud nähtavasti ta isasele hingele rahu, sest varsti mees jätkas: «Muide, kui sa arvad, et,» vend kõhkles korraks, sõnu valides, «et minu elu on jätnud mu täielikku teadmatusse sellest, mis Linnades sünnib, siis sa oled ikka üsna rumal. Meieni jõudis päris palju lugusid.»

      «Mingeid tõeseid lugusid kohe kindlasti mitte.» Bossi sõnad olid nüüd varjamatult teravad. «Persse, isegi mina ise ei…» ja ta jäi poole lause peal vait.

      Hamilton hakkas naerma. See oli esimene kord, kui Raun teda naermas nägi, ja õigupoolest meeldis talle rohkem isegi mehe tardunud ilme põletatud bandiidikülast rääkides.

      «…isegi sina ise ei tea Linnast suurt sittagi,» lõpetas ta Katja eest lause, kõrge hääl irvest varjutatud. «Asularahvast sinna ju ei lasta. Aga sina, kes sa midagi ei tea, arvad, et see, mida mina tean, on muidugi vale? Võib-olla ma kunagi räägin sulle. Saad ise otsustada, kui tõenäolised need lood on.»

      «Miks mitte kohe?»

      «Sest me istume keset Uniooni laagrit, mille liikmed on vähemalt osaliselt kindlasti Linnast tulnud ja lähevad sinna ka tagasi, ja mina ei taha sinna sattuda. Mis sa arvad, et ma olen idioot või? Nagu Tom ja Dan?»

      Boss ei vastanud. Hamiltoni eluloo kuulamiseks polnud selgesti sobiv hetk ja keskkond.

      Raun süütas tiku ning langetas selle hoolikalt halgude vahele ehitatud tulepessa. Pesa süttis kiirel vuhinal ja naine lõi ahjuukse kinni, et suitsu sisse ei ajaks.

      «Ma pakuks, et see Smitt on linnast näiteks,» sõnas ta mõtlikult. «Räägib imelikult ja kannab õhukese tallaga saapaid. Ja muide, näo järgi ma isegi ei imestaks, kui tema või mõni temasugune kedagi mingi info saamiseks piinaks. Ta räägiks sinna juurde kahtlemata hästi lahkelt ja leebelt, kuidas see on vältimatu ja Uniooni eesmärkide jaoks hädavajalik.» Teema läks juba rääkimise ajal suus hapuks, nii et Raun, kiiresti telgiukse poole vaadanud, päris lisaks: «Mis te muidu arvate, millal nad tagasi võiksid jõuda?»

      «Oleneb, kuidas jaht kulgeb,» sõnas Katja ja näppis nüüd küünte asemel oma põseplaastri serva. «Kui nad ta varakult üles leiavad, siis on kogu kamp pimedikuks siin. Nägite ju ise, milline takupundar see kuningas päeva ajal oli. Kui aga jaht kisub pimedasse, siis… no siis on teine asi. Võivad ju tulematagi jääda.»

      «Tõtt-öelda nägi see teie Salu välja üsna pädev.» Hamilton rääkis taas normaalselt, tüli kiskumata. «Ma pakuks, et kuningal võib minema pääsemisega päris raskeks minna.»

      «No aga ta tahtis ju läände minna,» oletas Raun ja istus ahju juurde maha, küünarnukid põlvedel. «Kui ta täiskiirusel sinnapoole ajama pani, on ta juba kaugel ja nad ei saa teda eluilmas kätte.»

      «Esiteks, ta ütles, et ta on «lähedal». Nii et ta ei pruukinud siit üldse kaugele minnagi. Ja teiseks, kuningad ei ole mingid pikamaajooksjad,» vastas Hamilton talle. «Sprint ja puhkus, sprint ja puhkus, väike eine ka vahele. See on rohkem nende moodi.»

      «Kust sa tead?»

      «Ma olen kuningaaladel elanud ju.» Tema tõmmu nägu tõmbus viltu, ilmselt tabas mees end taas valede asjade rääkimiselt. Väljas telgiriide taga võis kuulata, kes tahes.

      Leebe ilmega Smitt näiteks. «Ja pealegi, üks teist mainis midagi ka selle kohta, et ta ei söönud neid seisnud laipu. Ta võis kohe alguses näljane olla. Jahipidamine võtab ka aega.»

      «Sa oled ikka eriti optimistlikuks muutunud,» pomises boss kortsus kulmul, aga oli see iroonia või mitte, ei saanud Raun aru.

      Vaikus.

      «Mis te arvate, kui nad ta kätte saavad, kas nad retsivad teda selle eest ekstra, et nad meie peale tigedad on?» küsis Raun siis omakorda.

      Keegi ei vastanud «Persse,» pomises Katja ja loksutas oma teed kruusis ringi, kulmud veel kõvemini kortsus. «Aga parem tema kui…» ja ta jäi vait.

      Kui nemad ise, mõtles Raun. Nii ta oli.

      Nende