Täheaeg 11: Viirastuslik rügement. Raul Sulbi

pidanud. Kõik teadsid Linnade vastumeelsuse kohta asulatest pärit musta töö tegijatele liiga palju teada anda.

      Hamilton oli ehk ainus, kes sellele ei mõelnud. Mida iganes ta Linnadest ka teadis, asulate lugusid ei saanud ta ometi tunda?

      Mees keeras end parasjagu külili ja keris muretult põlved üles. «Ma arvan, et magan natuke. Kui kellelgi mind just vaja pole praegu.»

      «Ei, maga minugipoolest,» vastas boss hajameelselt ning kaevus tagasi omaenda mõtetesse, huuled pingul ja sõrmed rahutud. Raun ootas veidi. Püüdis Katja pilku, aga too ei teinud temast välja ja sõduri sees kihvatas vana tuttav valu.

      Kas keegi ütles kunagi, et armastada ilma lootuseta on parem kui üldse mitte armastada?

      «Ma käin kusel ära ja vaatan vähe ringi,» ütles ta ning ronis vastust ootamata telgist välja.

      Kell võis oma keskpäeva ligi olla. Või veidi vähem. Varane lõunaaeg.

      Naine vaatas kahe telgiga laagri üle ega tuvastanud ühtegi valvurit, aga kindlasti oli neid paar tükki kärujaani juures. Ja mõni võis ka kuskil lumes kükitada. Need kuradi lumemügridest eriüksuslased ei paistnud väga välja, kui nad välja paista ei tahtnud.

      Paaris kohas tundus, et lumes on kaevatud, ja metsa servalt avastas naine lumevalli puust tugede ees, mida ta varem näinud ei olnud Ta ei kavatsenud neid ehitisi uurima ega üldse laagrist välja minna. Lihtsalt Katjast eemale, viivuks omaette jääda. Oleks tal suitsu olnud, oleks ta selle üksinda ära teinud ja seda üksindust nautinud, aga muidugi tal ei olnud. Nii et ta seisis, hingas madala radiga puhast külma õhku ja vaatas valkjashalli taevast, lume lõputut valget vaipa ja kärujaani tüsedat tugevat kogu selle raevuka kiilukujulise sahanäoga.

      Mõne aja pärast hakkas jahe, kuid Raun ei tahtnud ei tagasi minna ega sooja saamiseks lihtsalt ringiratast kõmpida. Ta läheb vaatab, kuidas Taelaga lugu on. Mees võis vabalt juba teadvusel olla ja ehk oli tal midagi asjalikku öelda.

      Lõbus Taelaga just ei olnud, aga ta ütles vahel asjalikke asju.

      Naine kõmpis mööda lumme tallatud rada kärujaani suunas. Ukse kõrval oli kaks labidat ja laia raja lõpus umbes 5 meetri kaugusel suur kinni tambitud lumekuhi, kõrguselt Raunile umbes vööni. Meeskonnaruumis valitsenud laibala koristamise tagajärjed. Kevadel sulavad surnud lahti, aga selleks ajaks pole neid enam siin, nii et kelle asi.

      Puuvaguni tagant noogutas Raunile üks valge maskmütsiga tüüp. Selgesti valvur, keda ta polnud varem märganud. Naine peaaegu võpatas, ent noogutas vastu ja vinnas end kärru.

      Koridoris oli tuntavalt soojem kui väljas – nad olid öösel katlas natuke tuld all hoidnud, et vesi torudes ära ei jäätuks ja hommikul tuli jahiüksus juba turbapätsidega, mis põlesid nii kaua, et pidev katlavalve muutus tarbetuks. Neil jahilistil tundus absoluutselt kõike kaasas olevat.

      Ta hõikas Taela, aga polnud eriti üllatunud, kui keegi ei vastanud.

      Meeskonnaruum oli jahe, elusatest inimestest ja terviklikest laipadest tühi. Sellegipoolest lõi juba sinna sisse vaadates vastu teatav ebameeldivalt lihakeldrit meenutav lõhn ja seal oli… osi.

      Tuleb tublisti rahmeldamist, enne kui keegi siin pikema sõidu jagu viibida tahab.

      Ta käis läbi teeninduskäikudest, mis viisid tööriista- ja varustusruumidesse. Seal polnud kedagi ja Raun suundus kabiini poole. Tael võttis seal oma pikkade koibade alla olulise osa kitsast ruumist, aga tema liigutamine olnuks veel tülikam, kui lasta tal seal lebada ja ise edasi-tagasi käies ta jalgadest üle astuda.

      Raun libistas end ukse vahelt sisse. Lõhnas kaunis vastikult ravimihigi ja mädaneva orgaanika järgi. See võis olla välja vahetatud mustadest sidemetest, mis nurka kotti kogutud. Hea vähemalt, et polnud sitahaisu.

      Teekruus ja nuudlijääk aseme kõrval viitasid, et haavatu on mingil ajal lõunat söönud. Nüüd lamas ta sama liikumatu ja kahvatuna kui hommikulgi, ja magas. Tema laup oli higist märg. Raun istus tema kõrvale, puudutas mehe otsaesist – palavik oli alla läinud – ja mõtles Katjale. Tegelikult peaks hoopis ainuke alles jäänud tsiviil haavatute kõrval valvama. Aga ta ei läinud seda ütlema.

      Neljakümne minuti pärast kostis väljast plahvatusekärakas ja kärujaanist käis läbi nõksatus, mis raputas Rauni küljetsi üle Taela toetuma ja pani mehe silmi avama. Kuskilt kaugelt, läbi mitme seina, kostis – või ta ainult kujutles seda kostvat? – naisehäälne karjatus ja Raun oli enne liikvel ja kärujaanist väljas, kui ta mõte üldse tööle hakkaski.

      Välja hüpanud, sukeldus ta kärujaani alla, suurte rataste varju. Toda enne nähtud valvurit ei paistnud, aga naisel oli relv käte vahel ja silmad peas, ning sellest esialgu piisas. Plahvatus polnud igatahes kärujaani ega telke laagris puutunud, nii et kus see üldse toimus?

      Raun kuulis laagri põhjaosast hüüdeid. Kolmekäpakil, ühe käega relva hoides, kebis ta rataste vahel edasi, et sinna kanti vaatevälja leida.

      Puutüvede taustal liikusid valged kogud. Kõmakas oli lausa sealsamas, põhja pool laagrit, hulga lund hiiglaslikesse hangedesse paisanud ja päris mitmed puud kaldu lükanud. Aga mis seal täpsemalt sünd…

      Lasud. Valangud, kui täpne olla. Üsna kuradima lähedal.

      Tema kohal lükati lahti kärujaani uks ja keegi ronis kas sisse või välja, ent Raun jälgis pingsalt metsaserva. Tal oli kaks oletust, mis toimub, ja üks neist oli loogiline. Ohtu kärujaani sees ei sisaldanud kumbki.

      «Hei! Valvur!» hõikas Raun, aga too oli kas läinud või ei tahtnud vastata.

      Sõdur ei teadnud, mida teha, kui nende kuningas välja ilmub, aga ta tahtis kindlasti näha, kas ja kuidas too välja ilmub. Nii et ta keskendas oma pilgu sinna, kus asjad toimusid. Esimene liikumine ilmus tema kõrvalpilku aga hoopis mujal, telkide juures.

      Riie teatavasti kuule kinni ei pea, nii et laskmise ajal rahulikult telgis istumiseks peavad olema kuradima head närvid. Raun sirutas käe rataste vahelt välja ja viipas, lootes et ta seega endale mingit jama kaela ei kutsu, keskendades samas pilgu jätkuvalt laagri põhjaküljele, eelnenud plahvatuse piirkonna suunas.

      «Raun!» see oligi juba Hamiltoni veidi hingeldav tenor talle üsna lähedal sosistamas. «Mis värk!»

      Naine näitas üle õlagi vaatamata käega oma pilgusuunda ning tundis, kuidas tõmmu kolakas end tema paremale käele kärujaani kõrvale sättis. Mees oli temaga võrreldes üsna lagedal, ratastest varjamata. Kuna hanged tundusid üsna liikumatud, lubas Raun endale veel ühe kõrvalpilgu kontrollimaks, kas mehe püksid on korralikult jalas.

      Kui ta juba Katjaga kahekesi seal tukastas… Kuid oleks nagu olnud küll.

      «Mis värk seal on?»

      «Ma arvan, et meie kuningas tuli siia tagasi,» vastas Raun kuivalt. «Võib-olla on ta haavatud ja hirmul. Ja korra me ju juba aitasime teda, kui nii oli. Lasud tulid päris ligidalt ja ma pakun selle kõmaka ja selle järgi, et jahirühm möllas midagi siinsamas puude vahel, et ta on kohe kohal.»

      «Mida me teeme?» Hoolimata vastikust küsimusepüstitusest oli Raun sunnitud andma Hamiltonile punkti alluvusvõime esiletoomise eest. Raun ei olnud juht mitte vastavate oskuste või kutsumuse tõttu, vaid seepärast, et kedagi teist ei olnud. Aga ta igatahes oli juht parasjagu.

      «Kohaneme olukorraga,» vastas naine, pilk ikka metsaserval, mõtted tormamas. Kuningas oli olnud peaaegu oma. Teekruusi-pakkumise-lähedal-oma. Aga neil oli Salu ja tema rühma abi vaja.

      Sest transport.

      Teeparandus.

      Tael.

      Kodus loeb ikkagi see, kus on su Linn, mitte see, kellega taigas vennastud. Kuid nad ei olnud praegu kodus.

      «Kui tõesti on tarvis, siis tulista teda!» sõnas ta, kahesekundilise kaalutlemise järel. «Aga kui ei ole tarvis, las olla. Ega see kuningapüüdmine meie ülesanne pole.»

      Rohkem laske ei kõlanud. Plahvatushanged metsa ääres varjasid kogu liikumise endi taga ja sees.

      Siis ohkas Hamilton: «Ja sealt ta tuleb,» ning alles