Täheaeg 11: Viirastuslik rügement. Raul Sulbi

väljudes nägi, osutus lüheldaseks rässakaks meheks punaka jume ja suure suuga, mis mütsinoka alt napilt välja paistis. Katja, kaptenist selgesti pikem, seisis tolle ja jahiekspijate ringis ning rääkis. Lambid olid maha suunatud ning valgus tõi seega fookusse suvalise valiku jalgu ja relvaraudu.

      Inimesi paistis olema kahekümne ringis, kusjuures mõned olid kindlasti ka valvesse jäetud. Boss, heledahäälne ja naeratav, andis kiiret ülevaadet 12. piiripatrulliga kahel viimasel päeval toimunust, jättes loost samas täiesti välja nii bandiidid kui teise kuninga. Ega Raungi oleks osanud päris lugu vastkohatud seltsimeestele söödavaks teha.

      «…üks mees sees pildilt ära, vist kopsuvigastusega. Meil oleks väga hea meel anda ta teie medi hoole alla üle.» Boss jäi vait, oodates Salu reaktsiooni.

      Kapten ei vastanud midagi, vaid lihtsalt silmitses teda.

      Raun adus õhus seletamatut pinget.

      Katja ei hinnanud tekkinud pikka vaikust samuti positiivselt. Ta pilgutas silmi, nihutas raskuskeset, naeratas eredalt ja lasi edasi: «Te ei kujuta ette, kui väga ma rõõmustan, et te omad olete! Hakata praegu bandiite maha võtma ja teelagu parandama oleks üsna kehv une-eelne meelelahutus olnud. Asi oleks päris kuri. Kas te teate, on tee siit edasi terve? Kärujaan saab Vesikülani läbi?»

      «Me lappisime siin just ühe augu ära. Pärast seda, kui salkkonna bandiite minema peletasime. Vabalt oleksite võinud meie asemel nende otsa sattuda, kui me poleks piki kärujaani teed tulla otsustanud.» Salu näitas lambiga kaugemale, kaheteistkümnenda patrulli kohale toonud transportmasina poole, ja pööras valguse taas maha.

      Raun vaatas sõdurite jalgu, sest nende nägusid polnud näha. Jalad seisid paigal.

      «Edasi tuleb veel paar meie pandud lappi. Pole muidugi teada, ega keegi neid uuesti lahti pole võtnud. Aga teie jaoks ses osas vahet ei ole, et me rekvireerime kärujaani. Meil on ülesanne, vajadus, ja transpordi opereerimiseks piisavalt inimesi. Teie kolmekesi… ime et niigi kaugele jõudsite. Võtsite suure riski.»

      Katja noogutas süngelt. «Me võtsime suure riski, aga ainult sellise, mille me pidime võtma. Jaamas poleks me teda ammugi kaitsta suutnud. Kui teil masinat vaja on, siis me sõidame teiega kaasa, kuhu te ka lähete. 12. patrull ei võta enam kuigi palju ruumi. Ja teie med võiks nüüd Taela läbi vaadata, sest…»

      «Meil ei ole kahjuks võimalik teid pardale võtta. Meie ülesanne on salajane,» katkestas Salu teda ja lisas siis, pöördudes suure mehekolaka poole enda kõrval. «Kuidas meil medvarudega on, Jakk?»

      «Kitsas,» vastas too reipa peenikese hääle, aga karmi kulmukortsutusega, silmad sünged. Pinge muudkui kasvas ja Raun tundis karvanääpse turjal taas kord turri tõmbuvat. Katja vahetas uuesti toetusjalga. Vaidles edasi, pealtnäha ikka üsna sõbralikult:

      «Kuulge, see niisama lihtne ei ole, et teie rekvireerite ja salajane ülesanne! Persse, mismoodi me teie meelest oma haavatut kaasa veame ilma kärujaanita? Paneme kelgule ja läheme siis tipa-tapa, jalgsi koju välja?»

      «Sa mine vaata seda haavatut,» ütles Salu viimaks ometi suurele mehele. «Asjatult me midagi raiskama ei hakka!»

      Mees oli kaks sammu astunud, kui Rauni aju ära registreeris, et tal ei ole tööriistakohvrit. Ainult relv. Ja ta astus omakorda mehele järele, sest… raisk, nii need asjad ei käi.

      «Kapten Salu!» Katja toon oli jätkuvalt helge, kuid kuskil alatoonis aimdus metalset hoiatust. Kuidagi oli temagi ära tabanud, et see mees, Jakk, pole mingi med. «See vigastatu on meile väärtuslik inimressurss. Medtarvikud on selleks, et seda ressurssi säilitada. Praegu ei ole koonerdamiskoht!»

      «Tsiviiljuht, vabandage, kui see õpetamisena kõlab. Aga te peaksite oma spetsialiste paremini hoidma. Nii et kui te lasete oma meedikul niimoodi hukka saada, ei ole pärast meie juurde virisema tulla kuigi mõistlik!» Salu hääles puudus agressiivsus, ent tema lambivalgusest eemal olev käsi toetus üsna vihjavalt vööle, kabuuri kõrvale. Raun märkas ka, kuidas sõdurid nende ümber mühatasid, kuidas nad seisid… Jakk oli samuti seisma jäänud, suur ja hüppevalmis. Naine jälgis teda. Jälgis neid kõiki nii palju, kui sai. Tema soontes möllas adrenaliin, kuid tal polnud ka mingit tegevusplaani. Neid kõiki korraga maha võtta ta lihtsalt ei suuda. Nii et sellega pidi Katja tegelema.

      Nad nii väga tahtsid Taela vaikseks teha? Miks?

      Mis kurat siin toimus?!

      Naine lasi peast läbi, mis seda salka kärujaanis ees ootab, kui nad jõuga sisse murravad. Suur kolakas kuningas, kes tundus oma eilsetest haavadest kenasti paranenud olevat. Noh, kui see jahirühm tahab neid pärast kogu seda paska, millest nad omadeni jõudmiseks läbi on tulnud, kärust tuimalt maha tõsta – ja lisaks Taela jõumeetodil ära lõpetada – pole nad midagi paremat väärtki, raisad.

      «Me pakume tema korraliku ravimise eest tasu,» sõnas Katja korraga külmalt nagu lumehang. «12. patrullil on info laokiloleva elektrigeneraatori asukoha kohta lähipiirkonnas.» Salu pööras pea Rauni bossile otsa vaatama ja vaikis sekundi jagu järelemõtlikul moel.

      «Jakk, oota! Ma kuulan ära,» käsutas ta siis. Ning: «Generaator oleks meile ülesannet arvestades kõvasti kasuks.» Katjale sama külmal toonil kui naise oma hetk tagasi: «Rääkige, tsiviiljuht!»

      «Esmalt tooge Tael väljapoole ohtu. Mul on hetkel teatud kõhklusi teie usaldusväärsuse suhtes.»

      Raun oli südamest nõus.

      Salu kaalutles. «Kui kaugel see generaator on?»

      «Kärujaaniga ei kulu poolt päevagi,» vastas boss. «Teelt ei pea väga kaugele kõrvale ka sumpama.»

      «Ja kui see on meie kohalejõudmise ajaks läinud? Kui te valetate mulle, et oma kaaslast päästa?»

      «Annan oma sõna, et saate oma generaatori. Meil on üks genekas kindlas kohas tagavaraks ka. Ja mina ei kao teil käest kuhugi, vähemalt mitte siis, kui te meid ikka kaasa võtate.»

      «Ma võiksin teilt selle geneka ka lihtsalt välja nõuda» sõnas Salu mahedalt, «meil on erikäsud, eriülesanne ja eriõigused.»

      Katja kehitas õlgu. «Ausalt öelda, mind ei huvita. Kui te seda must just välja ei peksa, ei ütle ma teile midagi. Kui teie ei käitu, nagu oleks me ühel poolel, pole mul samuti mingeid keevalisi lojaalsustundeid. Kui erilised need teie õigused ikka on? Linnas pärast 12. patrulli suremajätmist pahandusi ei tule või?»

      Salu naeratas. Hambad läigatasid pimeduses. «Ei ole vaja nii kaugele minna, Katariina. Olgu. Meil on kokkulepe. Medabi generaatori vastu ja te tulete koos meiega sellele järele. Vitja, mine ja lapi nende poiss kokku!»

      Jõugu keskelt libises välja presentmantli ja suure medkohvriga kuju. Vales suunas näitava lambi hämarvalguses silmas Raun mittemidagiütlevat noorepoolset meest. «Salu…» ütles tolle kuidagi tuttav hääl justkui vaieldes.

      «Neilt saab selle eest geneka,» vastas Salu lühidalt. Med Vitja pomises hammaste vahelt midagi morni.

      «Ravi mees terveks. See on käsk!» ütles tema kapten leebelt ja pärast neljasekundilist enesega võitlemise pausi asus võõras med tigedalt kärujaani poole vantsima.

      «Me läheme kaasa,» ütles Katja Salule. «Vaatame, et kõik klapiks, ja magame kärus.» Ta isegi naeratas natuke, oma varasema ereda naeratuse varju. «Nagunii tuleb vesi kateldes vedelana hoida, nii et keegi peab kütma. Ja nii olen ma vähemalt kindel, et te ilma meieta minema ei sõida.»

      Kapten mühatas.

      «Me paneme valve välja,» ütles ta. «Mina teie asemel ei üritaks öösel minema tõmmata. Ma võtan seda reetmise ja mässukatsena.»

      Katja vangutas uskumatult pead. Kehitas siis õlgu. «Nagu soovite, kapten! Lisapahandusi me ei taha, ainult elusalt koju jõuda.»

      Omaenda jälgi mööda kärujaanini tagasi marssides püüdis Raun aru saada, mida tuttavlikku oli tolle jahirühma meediku kehakujus ja hääles. Kas nad olid kusagil kohtunud? Kaheteistkümnes oli talle ehk mingi jama kokku keeranud? Mitte midagi ei tulnud meelde.

      Kärujaani