Täheaeg 11: Viirastuslik rügement. Raul Sulbi

juhul ka külili. Sahk oli masinal tõhus, aga ainult siis, kui oli ka mingi jõud tagant lükkamas.

      Raun lõi uuesti ukse pihta ja hüüdis.

      Päike oli oma kasina kaare tipust taas allapoole vajumas, nad olid ilmatuma palju hiljaks jäänud ja õigupoolest, õigupoolest oligi õhtu juba peaaegu…

      Kostis mingi sahisev mütsatus. Urhatus. Riivid kolksusid ja uksest väljus üüratu, ohtlikult õõtsuv puhvaika- ja kotihang.

      «Kuspoole?» mörises rõivalasu. Rauni vastus oli kiire, jahmatus ei takistanud sedakorda tema reaktsioone kuigivõrd: «Sinna lahtistest ustest sisse ja kohe käru peale.»

      «Kuspoole, ma küsin?!» Kumer kuhil vabises ja kaldus. Kuningas seal all hoidis käsi vist peaaegu maas, aga kaltsuhunniku tipp ulatus ikkagi kõrgemale kui Rauni pea. Sõdur pani käe kergelt tolmuse vatitekiräbala vastu ja nügis kergelt jaama suunas: «Ss-sinna.»

      «…» kostis kuningas ja hakkas lööbakal sammul sörkima. See oli aeglane raske jooks, kuigi kärujaama plats oli juba varjus ja päike paistis vaid hoone otsa- ja tagaseina peale. Raun suutis elukaga küll pingutades, aga siiski enam-vähem sammu pidada, ja hoidis ennast tema kannule.

      Olevus rühkis, mörises, kukkus korra. Kohe ajas ta end puhvaikasid puistates taas jalule ning pani endisest kiirema jooksuga edasi. Kuna ta aga oma päikesekaitse alt palju näha ei saanud, põrkas hiiglane kolakaga vastu vasemat väravapoolt.

      Raun hakkas kõva häälega naerma. Ta ei saanud sinna midagi parata.

      «Paremale, hoia paremale!» hõikas ta.

      «Kuhu? Kuhu?!»

      Raun ei osanud seletada. Ta lihtsalt naeris.

      Enamik päikese eest varjavaid rõivaid oli kuninga pealt maha pudenenud ning ikka veel naeratav Raun korjas need kaasa, nii et selle viimase sutsu jaama kandis ta süles keskmist riidemäge. Tema karvane seltsimees tuterdas väga ettevaatlikult ja kobavalt piki seina, nii et naine võttis nii palju aega, et oma sületäis ka ära panna.

      «Siiapoole!» hõikas ta siis käru ukse juurest, kuid kuningas ei saanud ilmselt pihta, kust heli tuli. Ta paistis päikese käes nõrk, hale ja värises silmnähtavalt.

      «Kohe tulen ja juhin su õigesse kohta, oota veidi!» sõnas Raun – ja kuningas ootaski, kuni ta rõivalasu ühele riiulile lükkas. Naine lähenes hiiglasele ettevaatlikult ja puudutas ukse kõrval kössitavat kogu viimaks käega, mispeale too võpatas ja lõrises.

      «Siit on nüüd mõned sammud otse päikeses…»

      «Ma saan aru. Ma pole loll!» vastas kuningas ja raisk, ta oli ikka nii erikuradi suur. Raun tundis end tema kõrval isegi nüüd, päevaajal, hirmus haprana.

      «Päikese käes on ainult mõned sammud. Kärujaani uksest sees on juba varjus.» Raun neelatas. Selle hiiglasega seletamine võttis suu kuivaks: «Mine otse, kuni ratas vastu tuleb, ja piki seda vasakule. Avaus, mis käe alla jääb, on uks.»

      Elukas ilmselt ettevaatusest väga ei pidanud, sest kui Raun oli ta õigesse suunda läkitanud, pani kuningas jälle jooksu, tabas hoo pealt kärujaani suurt halli külgratast, võttis sealt vaid vähese koperdamise järel vale suuna, muutis seda hõike peale, ja pitsitas ukseava välja peilimise järel enda sealt sisse. Hetkeks kartis Raun, et hiiglane lihtsalt ei mahu inimeste uksest edasi ja nad oleks pidanud teistelt poolt laadimisukse avatuks jätma, aga kolakas pressis end auku nagu rott, ja lükkas seejärel koguni ukse enda järel kinni.

      Raun lootis, et uustulnuk läks sees mingis mõistlikus suunas ega rebi parasjagu Katjal pead otsast. Ta lasi kärujaani ette kerget sörki ja viipas kabiini nägemisulatusse jõudes juhi suunas, et nüüd võib liikuma hakata. Teda nähti, nii et järelikult oli Katjal pea jätkuvalt õlgadel.

      Naine naeratas veel korra endamisi.

      Kärujaan, suur, lumesaha tõttu kiilukujulise näoga, massiivne ja jõuline, loodetavasti vudisevat auru silmini täis, võttis aeglaselt-aeglaselt paigalt. Nihkus edasi ja siis tagasi. Raun lasi pilgul üle jaama ringi käia. Mis väärtuslik jäi maha, mis reetlikud saladused võimalikule Konföderatsiooni luurepatrullile kätte paistavad… tal ei tulnud midagi pähe.

      Naine tajus kogu kehaga sõidumasina raudses keres ärganud müdinat, mis nad hiljem loodetavasti läbi lumehangede veab, nii et kabiiniklaasid tuiskavast lumest valged ja läbipaistmatud. See oli kaunis kuulda, mis siis, et neist keegi ei saanud ette teada, mis teel just ees ootab. Kui esimene teelagu vastu tuleb… Raisk, seda ei tea küll üldse keegi, mis siis saab.

      Raun läks jaamaväravat sulgema.

      V

      Ta magas. Sõdur oli joonud, söönud, katlaruumi puid vedanud, ja kuivõrd olukord oli nii kontrolli all, kui ühe täisjõus kuningaga pardal võimalik, keris Raun enda sooja kabiininurka tööpuhvaikale kahe teki alla ja magas.

      Ta ärkas võpatusega mõtte peale, et nad jätsid geneka maha.

      «Katja! Boss!» Raun oli ehmatusega jalul nagu välk. «Me jätsime generaatori maha!»

      Katja heitis talle lühikese pilgu ja pöördus uuesti läbi perika välja vaatama: «Ei jätnud.»

      «Jätsime jah!»

      «Ei jätnud, ära tee paanikat.» Bossi põsk oli kinni mässitud ja tema jutt kõlas seetõttu pisut pobisevalt. «Meil on neid koguni kaks tükki kaasas – tubade oma ja suur, aia oma. Hamilton oma semudega olid aiageneka lahti ühendanud, kui nad sisse murdsid ja kuningaga veel jama polnud. Nii et me pakkisime selle kaasa. Panime puuvagunisse. Tekkidesse pakitult, puukasti sisse. Mujale kuskile ei mahtunud.»

      «Ma ütlen sulle, et siseruumide omale ei läinud keegi järele pärast seda, kui me Taela ära tõime!» Raun libistas pilgu üle taas võikal mulinal hingama hakanud kõnealuse, seisis siis Katja kõrvale ja püüdis läbi aknapilu midagi ettepoole näha. Läbi kärujaani õhku heidetava lumepihu oli näha, et väljas on juba üsna hämar. «Hamilton tõi relvad ära, aga genekas on ikka veel seal. Ootab bandiite või konfe, sest meie teda kaasa ei võtnud.»

      Katja seisis natuke aega vaikselt, põrnitses lumist akent, kust üleval servas oli näha mõtlikus tempos mööduvaid halle pilvi, ja hakkas siis vanduma.

      Kohe südamest.

      Raun seisis kõrval ja ootas. See võttis paar pikka minutit.

      «Raun, on sul veel puru? Nüüd on küll suitsu vaja!» olid seejärel Katja suust esimesed mõistlikud sõnad.

      See oli ekspi lõpuosa, nii et Rauni varud olid juba mitu päeva tagasi otsa saanud, aga kotipõhjast võis täpselt ühe kasina pläru jagu puru veel kokku kaapida küll. Paberit oli ka. Naine ohkas ja asus suitsu keerama.

      «Ega me sellele järele minema ei hakka, ega ju?»

      «Õhtu on käes. Ma ei ole enesetapja,» vastas Katja, aga selgesti oli näha, et tema meeleolu oli mahajäänud geneka pärast veel süngem kui enne. «Persse, ei ole midagi teha. Jäi maha, siis jäi. Tegelikult, kui ma kärujaani linnameesteni ära viin, siis peaks ma nagunii mingi preemia saama, kui maailmas veel mingit õiglust alles on.»

      Raun sai suitsu valmis. Otsis tikud välja ja süütas selle. Hingas pikalt sisse ja ulatas torukese bossile. Too võttis vastu ja suitsetas vaiksel häälel kõnelemise vahele.

      «Kaart ütleb, et varsti oleme nagunii jälle metsa vahel ja seal on tõenäolisemalt teetõkkeid.» Ka Raun sai vahepeal ühe mahvi. «Ükskõik, kas selle kuradi periskoobiga või ilma, ikka ei näe õieti, kas on tee üldse lume all olemas või ei ole. Ja ma ei julge laternat põlema panna. Ilma turvata, nagu me oleme.» Boss kissitas pimedast kabiinist hämarusse vahtides kõvasti silmi ja võttis veel ühe mahvi. «Aga tead. Hamilton on katla juures ilmselt varsti hulluks minemas. See ei ole ühe inimese töö seal, eriti et ta pidi ise puid ka tooma. Sa võiks ta välja vahetada. Või vähemalt appi minna.»

      Raun kehitas õlgu ja noogutas korraga: «Mitte enne, kui ma olen sellest suitsust veel paar mahvi saanud. Ja kuulnud, mida meie kiskjast reisija teeb. Õhtu on käes ju? Ta võib vabalt metsikuks