Название | Täheaeg 11: Viirastuslik rügement |
---|---|
Автор произведения | Raul Sulbi |
Жанр | Научная фантастика |
Серия | |
Издательство | Научная фантастика |
Год выпуска | 2012 |
isbn | 9789949504152 |
Jõmm ei teinud kellelegi liiga, vastupidi.» Mulati näost jooksis üle tõmblus nagu veevirvendus. «Aga kuna teda on muidu kehv transportida, lastakse ta liigesed sodiks, lõigatakse kõõlused läbi ja lüüakse tagatipuks veel ka sihukesed orgid käest-jalgadest läbi, mille kõrval teie kärujaani tee poldid päris tagasihoidlikud tikud tunduvad.» Raun tajus korraga, et teine on üleni hüppevalmis.
«Mis sul hakkas?» küsis Tael seepeale teesklematu üllatusega. Taipamata, kui hulluks asi kohe kiskuda ähvardas.
«Ma tahan teada, kas niimoodi teil Unioonis tehaksegi nendega, kes teid aitavad,» ja tõmmu juraka suu kiskus inetult irvele.
Temal ja Raunil oli mõlemal relv, aga kumbki ei olnud seda palge tõstnud. Sa ei hakka omadega laskma, isegi kui nad sulle taldadeni närvidele käivad. Kuni Hamilton neid omadena nägi (ja vastupidi ka), sai asjad ehk rääkimisega lahendada.
«Katja?» kõnetas Raun bossi, teadmata, mida edasi teha. Ent too ei vastanud ja sõdur sõnas bandiidi poole pöördudes: «Ei, mees, meil ei tehta niimoodi nendega, kes meid aitavad. Me hoiame omasid, alati. Lihtsalt… kes need omad nüüd just ongi, on natuke segane tänasel päeval. Mulle endale ka.»
Taela nägu tõmbus pingule, ta surus käed kaitsvalt ümber keha, liigutas paar korda tummalt suud ja köhis siis. See oli selgesti neetult valus. Mehe näovärv tõmbus kõvasti hallimaks.
«Mul on rohkem hea meel elus olla, kui oleks olnud surnud olla,» ütles ta siis. «See erirühm jätab inimarmastuses natuke soovida.»
Katja vaikis. Tael kogus näkku veidi värvi tagasi ja lisas siis: «Ma ei pea silmas, et ma tahaks, et neil mingi jama tuleks. Aga tänulikkus on mõnevõrra pisem, kui võiks olla.»
«Et nad ei ole ka mingeid erilisi tänukinke, maiustusi, paelaga pakikesi ja suudlusi meie poolt ära teeninud,» pakkus Raun tema sõnade täienduseks. Mees noogutas ja isegi naeratas natuke.
Hamilton langetas pea ja lausus kibedalt: «Ära teeninud või mitte, aga selle roosa paelaga ehitud karvase kaisukaru nad igatahes said.»
Boss ohkas. «Persse, lõpetage juba ära see!» Ta vajus kumarasse, õlad lõdvad ja silmad kinni libisemas ja surus peod silmile nagu ahastades.
«Oh, pers-se!» sõnas ta otse südame põhjast.
«Miks me seda teemegi?» küsis Raun sosinal, ise kõhuli lumes. Kott soonis talle ka läbi kinda nööripidi pihku, aga ta ei tahtnud seda lahti lasta. Kohe-kohe pidanuks minek olema. «Ma tean, sa ütlesid küll, et miks. Aga see ei ole sinu moodi üldse. See Katja, keda mina enda meelest tunnen, mõtleb hoopis teistel alustel.»
«Tahad ümber mõelda või?» Bossi häälest polnud midagi välja lugeda. Ka tema sosistas.
Raun kõhkles hetke, mida vastata.
«Mina teen kaasa,» ütles ta siis. «Juba sinu pärast. Sa oled ikkagi minu… boss. Aga miks sina selle plaani tegid? Ma ei saa aru!»
Katja ohkas. Tõmbas ninaga, nii et lõug tõmbus pingule, ja sügas silmanurka. Ohkas uuesti.
«Tead, Raun,» ütles ta siis, kuidagi vastumeelselt. «See on see Vandi-asi. Ja Nurg. PiX, vaene mees. Kaheteistkümnes patrull senisel kujul on nagunii ajalugu.» Ta oli veidi aega vait. «Minu juhtimisel.»
«Ega see sinu süü polnud! Sitt õnn sattus.» Raun mõtleski nii, see polnud niisama öeldud. Ta ei näinud, mida Katja oleks saanud ära hoida või parandada rohkem, kui ta seda nagunii teinud oli.
Ent boss vangutas pead. «Selles pole asi. Raun, mulle ei meeldi kaotada. Nii palju kaotusi nagu meil ja ei mingit õiget tulemust ette näidata… Ma pean midagi head sellest ekspist välja võluma meie jaoks. Kuningaraportiga poleks mõtet mu semu juurde minna, kui jahirühm talle terve elus kuninga kätte tooks. Kui neil aga kuningat ei ole – noh, see on juba iseasi.»
Raun oleks seda vast isegi taipama pidanud. Katja oli hea tsiviiljuht ja hea keemik. Aga temas pesitses see iha olla kuradima hea juht.
«Nojah,» vastas ta ainult. Ja siis: «Kuradima kahju, et suitsu enam ei ole.»
Katja hakkas tasa naerma. «Igatahes,» vastas ta. «Punkt sulle. Üks suits kuluks praegu tõesti ära.»
Nad ootasid juba umbes pool tundi Hamiltoni märguannet. Plaan nägi ette tegutsemist õhtusöögi ajal, mil on ammu padupime ning enamik jahirühmast sööb ning ülejäänud ootavad (loodetavasti kärsitult), millal nad välja vahetatakse ning saavad ka sööma minna.
Aga aeg nihkus üha edasi, lumi langes tasakesi tumedast taevast ja midagi ei juhtunud.
Raun vihkas ootamist. Vihkas!
Katja tema kõrval vahetas iga natukese aja tagant asendit.
«Varbad külmetavad,» kurtis ta siis. «Oleks juba vaja liikvele minna. Palju kell on?»
Raun vaatas järele. Fosforist kriipsud helendasid häguselt.
«Kümme minutit läbi.»
Pilku kellalt tõstes nägi ta veel viimast lambikiire sähvatust puude vahel. Peaaegu oleks märkamata jäänud.
«Märguanne. Läksime!»
Nad jooksid raskelt, rüsinal läbi lume, aga pääsesid nõnda puuvagunile, kuhu kuningas laetud oli, ligi laagrile kaugemast küljest. Pilke paelumata. Rauni kott lohises järel, aga see oli lühike maa. Tiris ära.
Masin kerkis uduses kuuvalguses nende ette nagu sein.
Kuningas kusagil seal sees, sandistatud ja näljane, oli mitme tunni eest vait jäänud. Ei mingit tumedat ägamist ega urinaid.
Kas ta teab, et nemad on nemad? Kas ta tunneb lõhnast?
Katja kobas vaguni külge. Tuul puhus ja mattis osad laagrihääled enda alla, aga need olid siiski kuuldavad.
«Me püüame aidata,» ütles Raun, igaks juhuks.
«Misasja?» küsis Katja närviliselt.
«Ei midagi,» pomises Raun vastu. Mis oli tõsi. Ta ei rääkinud ju Katjaga.
Siis liikus miski taevas nende kohal ning boss tõi kuuldavale vaikse rahuloluhäälitsuse.
«Siin see ongi.»
Hamilton oli neile ülevalt nööri visanud.
Katja läks ees – esiteks oli ta raskem ja temast oli koti üles vinnamisel rohkem abi, ja teiseks oli ta ikkagi tsiviil. Raun oli nõudnud, et tema sõdurina jääks katet tegema – kuidas iganes ta seda muude relvadeta kui nuga ka teha plaanitses.
Kohutavalt alasti tunne oli sedasi ilma relvata. Nagu ei seisaks surma ja tema vahel korraga enam mitte midagi. Aga boss oli nõudnud ja küllap oli tal õigus. Kui nad vahele jäävad ning asi läheb nii kaugele, et tekib tulevahetus või muud laadi kiskumine, on neil rohkem lootust, kui nad ei lase, vaid püüavad läbi rääkida.
«Üleval. Nüüd kott!» kostis tema pea kohalt ja Raun asus nööri oma kandami külge kinnitama. Oleks oluliselt hea, kui sõlm lahti ei läheks ega teda kukkuva koorma alla ei jätaks. Või näiteks laiali pudeneva kotisisu alla, kui eriti kehvasti peaks minema.
«Valmis!» hõikas ta tasa, kui töö lõpetatud.
Üleval hakati tõmbama. Raun lükkas nii kaugele takka, kui tema käed ulatasid, ja kui enam ei ulatunud, kuulatas.
Tael, kes kabiinis akna all valvas, pidi kärujaani saatja kutsungi sisse lülitama, kui keegi nende suunas tulema hakkab. Vastuvõtja oli Hamiltonil rinnataskus. Millegipärast arvas Raun, et kuuleb ära, kui sidejaam piuksatab või krabisema hakkab. Võibolla seepärast, et kõik tundus kuidagi tontlikult hästi ära kostvat – puude kohin tuule käes, Katja ja Hamiltoni liikumine puuvagunis ning isegi Salu inimeste vaiksed hääled eemal telgis, ahju ümber.
Ainult