Täheaeg 11: Viirastuslik rügement. Raul Sulbi

oli inimsilmale kergesti jälgitav, mitte lumepööris pimeduses. Järgnev juhtus samuti jälgitaval moel.

      Laagrist veidi eemal, kahe püsti jäänud telgi lähedale kuhjatud lumevalli tagant tõusis miski. Ning siis lahvatas heleda plaksatusega ere valgus, nii ere, nagu oleks Raun korraga otse päikesesse vaadanud, olgugi ilm pilvine ja hall. Kuningas – sest see ta muidugi oli – röögatas madalalt, vankus tagasi, pöördus ja kakerdas armetult tagasi lumevalli suunas. Kostis kaks lasku, teistmoodi kõlaga lasku, ja lisaks mingisugune… klõksatus. Ja kuningas kukkus näoli lumme.

      VII

      Jahisalk jooksis ositi liikumatu kuninga ümber kokku, ositi hoopis eemale. Neil oli mõistagi oma süsteem. Raun ning Hamilton astusid samuti ettevaatlikult lähemale, mingist ebamäärasest soovist näha, mis juhtuma hakkab.

      Ning nad nägidki. Nägid, millise sisseharjunud ja kõhklematu kergusega raiuti läbi kuninga kannakõõlused ja lasti läbi küünarnukid. Vaene hiiglane tuli seepeale enam-vähem teadvusele. Karjus. Kriise, püüe end valguse eest varjule pöörata, ja siis ahastav möire. Raun nägi, kuidas nahk kuninga nii inimlikul habetunud näol oli tumeroosaks ja siit-sealt lausa villiliseks tõmbunud.

      Pole ime, et nad iga hinna eest otsest päikest väldivad, käis tal peast läbi. Misasja need Salu omad plahvatama panid, et sellist valget valgust saada?

      «Teie kaks, hoidke jalust ära!» käskis kapten, kah isiklikult kohale jõudnud, teravalt teda ja Hamiltoni. «Laske inimestel tööd teha!»

      Nad hoidsid. Jälgisid paarikümne meetri pealt vaikides, kuidas kuninga veri lumme imbus ja selle roosaks värvis, kuidas hiiglane uimaselt oma ründajate suunas rehmas, ent kui täpselt ja kindlalt kütid tema küüniste haardeulatusest väljas püsisid. Nägid, kuidas kaks laskurit mingite isevärki relvadega kuninga kämmaldest ja jalalabadest jämedad metallist vardad läbi lasksid, ja teised, kuni jäsemed veel tambitud lumega maa küljes püsisid, väledalt nende otstes tolknevate rõngaste külge ahelad kinnitasid. Sulgesid rauad ümber karvaste randmete ja sandistatud pahkluude.

      Nad vaatasid, jätkuvalt vaikides, kuidas kuningas kohmakalt viskles, esmalt jalad ja siis käed maa küljest lahti sai, kuid mitte kinnitusogadest vabaks. Kuidas ta pead väänutas, silmad suletud, nahk kõrbemas. Väänutas, neid nägemata.

      Aga kas ta tunneb lõhna, küsis Raun endalt. Kas ta teab, et nad vaatavad?

      Mida ta mõtleb?

      «Kelk,» ütles Salu. Jässakas naine, Belka, ja kaks meest olid väga kiirelt kohale tirinud millegi, mida võinuks kirjeldada kui vägevat rauast kelku – või siis jalastel puuripõhja. Kui Jakk haaras ketist, mis jooksis läbi kuninga lihasse puurinud orkidest, panid nemad juba kokku puuri pealmist osa, mis sobituks põhjale nagu kõrge kaas. Kuningas mahtunuks tekkivasse kasti lamades sisse küll. Veidi ruumi jäänuks servadest ülegi.

      «Roni peale,» urises suur mees, ja tema pentsikult kõrge hääl ei teinud sõnu vähem jõhkrateks, kui ta ketti sakutas. Kuningas möiratas taas. Tõenäoliselt ta ei taibanud, mida talt tahetakse, ja Jakk tõmbas ketti kelgu suunas uuesti. Ja uuesti. Vardad hõõrusid lihas edasi-tagasi, kuni olevus end kuidagi, väga kohmakalt põlvedele ja küljele toetudes soovitud suunas lohistas. Kelguni jõudes ta vähemalt taipas uduselt, mida tal oodatakse, ja püüdis end sinna peale vinnata. See oli väga vaevaline ja piinav vaatepilt, aga Jakk tõmbas taas ketist, teiselt poolt ergutasid kaks kütti teda paari püssipäradega antud hoobiga, ja peale ta sai.

      Siis tõmmati kett puurikatusest läbi, kinnitati ning pandi kaas peale. Nurgad klõpsati kinni ja neil oligi kuningas puuri sees, püüdmas end ägades kerra tõmmata ja nägu katta. Asjatult püüdmas.

      Niisama lihtsalt see käiski. Kiiresti, halastamatult ja professionaalselt.

      Raun oli esimese varda laskmise järel kergelt kõõksatanud, kuid surus selle reaktsiooni kohe maha. Vähemalt tõmbasid nüüd kaks värskelt kohale tulnut üle puuri presentkatte ja varjasid tema eest vaatepildi – ja kuninga eest päikese.

      Salu kõndis oma inimeste hulgas ringi, jagas kiidusõnu, õlalepatsutusi ja paar sõbralikul toonil esitatud korraldust. Astus siis ühel hetkel kuningakelgust eemale, nende suunas. Tema külmast punetav nägu kandis rahulolujooni, samm oli reibas ja kerge. Rääkima hakates lühike mees peaaegu naeratas: «Näete, päeva ajal ei ole neid üldse väga keeruline püüda. Ei ühtegi kaotust. Ainult üks kergelt haavatu. Peaaegu võiks öelda, et lõbus lõunatund sedakorda.» Ta naeratas nüüd päriselt ja see pani ta näo särama nagu poisil. «Hilisemaks on ainult üks reegel – mitte toita. Tuleb jurakad nii nõrgad hoida, et nad ahelatest lahti ei pääseks. Kuulge, kus see teie kena tsiviiljuht on?»

      «Telki jäi,» vastas Hamilton napilt, kuna Raun kohe otsa küsis: «Kapten, mis nüüd edasi saab? Millega me arvestama peaksime?»

      Salu sügas sõrmedega habemetüükaid põsel, sinised silmad soojad. «Me oleme siin kuni hommikuni paigal – selleks ajaks seame oma saagi transpordiks valmis.» Ta heitis tagasi kelgu ja oma tegutseva rühma suunas pilgu, milles oli sulaselge uhkus. Kergendus samuti. «Kui teie hoolitsete kärujaani kütmise ja vee eest, siis hommikul paneme minema.»

      «Kuhu suunas?» küsis Raun. Tal oli vaja, et kõik klaar oleks.

      «Sinna, kuhu teiegi teel olite.» Ja kapten naeratas jälle. Nüüd, pärast jahti, tundus ta täiesti siiralt sõbralikuna. «Asulate suunas, koju tagasi. Igatahes, õhtusöök on suures telgis kell kaheksa. Olete samuti teretulnud! Teie ta ju meile ikkagi kohale tõite!» Mees heitis veel ühe kontrolliva pilgu valve alla olevale kelgule, kust kostis madalat ägamist, ja suundus kärmel sammul ja reipalt hõikudes laagri poole, Jakk lahutamatu varjuna peaaegu kandadel.

      Katja ei olnud telgis.

      Nad leidsid ta kärujaanist, kus ta istus võrdlemisi jõuetu, aga täiesti ärkvel Taela kõrval, ja põrnitses sisenejaid süngelt. Bossi jume oli haavatu omaga üsna sarnane, mornilt kahkjas kahvatus, ja Raun järeldas, et ta oli järelikult päris palju näinud. Küllap kuulnud samuti.

      «Kujutate pilti, see mees oli end jalule ajanud ja passis lahtise ukse peal, mis toimub.» Boss noogutas Taela poole ja tema hääl oli mõru. «Otsis kopsupõletikku ilmselt. Me pole tema arust veel piisavalt põetamisega tegelnud vist. Persse, ma ei kujuta ette, mida sa oma aruga ette oleks võtnud, kui mingiks jamaks oleks läinud. Kahmanud relva ja huilates läbi lume tormanud?»

      «Ei oleks midagi teinud,» vastas Tael nöökimisele napi naeratuse ja kahiseva häälega. «Ikka veel on üsna vilets olemine.»

      «Me oleme sulle juba kõik valuvaigistajad sisse kütnud, mis on kamba peale õnnestunud kokku kraapida,» kommenteeris Katja tema öeldut lahkelt. «Nüüd tuleb lihtsalt ära kannatada.»

      Tael jäi talle otsa vaatama. Pärast väikest pausi küsis ta kõhklevalt: «Oota, mitu siis? Mitu päeva see üldse oli? Mulle vist öeldi, aga… ei ole meeles.»

      «Nüüd juba kaks ööd-päeva ja kokku… kuus sutsakat, ma pakuks? Või seitse?»

      Tael pani silmad kinni. Kohe lausa pigistas kinni. Boss patsutas teda õrnalt õlale. «Pole viga. Sa oled seda peaaegu väärt. Vihjena: ka innukas orjatöö ja alistuv käsutäitmine kustutaks meie murelikud mõtted väärt kraami kaotamise pärast.»

      Ta naeratas. Naeratas vähem rõõmsalt. Tõsines siis päriselt – ja vaatas maha.

      «Salu tahab, et me hoolitseksime vee ja kütmise eest,» sõnas Raun. «Plaan on öö asjade valmis panemiseks kulutada ja hommikul Linna poole minema panna. Kuningas pardal.»

      Hetk vaikust.

      Hetk venis pikemaks.

      «Ma ei arvanud, et see neil niimoodi käib,» lausus boss siis löödult, ja see oli peaaegu tunnistus, et poleks pidanud neile kuningast rääkima. Ehkki Raun ei kujutanud ette, mida muud nad kokku valetada saanuks. «Persse. See oli omal moel hullem pilt, kui vaadata, mida see teine kuningas kärujaamas meie inimestega teinud oli.»

      «Teda oleks muidu keeruline transada,» sõnas Tael. Ta oli silmad jälle lahti teinud, kuigi tundus Raunile kuidagi… rabedana. «Taigasse