Täheaeg 11: Viirastuslik rügement. Raul Sulbi

sai üle külgseina sisse ja heitis end madalalt üle serva rippu.

      Jalad olidki peaaegu maas. Nii et… nüüd tuli siis raske osa.

      «Räägi sina temaga,» ütles Katja, ja see ei olnud tema korralduste hääletoon, vaid hirmunud palve. Raun pingutas silmi ja taipas siis, et present oli ikka veel puuril peal. Nad polnud isegi seda söandanud ära liigutada.

      «Ma arvan, et ta on teadvuseta,» pomises Hamilton. «Pole ka ime. Kuigi ma arvasin, et nad on kõvemad. Pole kunagi näinud ühtegi kuningat niimoodi maha võetavat.»

      «Sa oled üldse näinud kuningat maha võetavat? Või lugesid jälle raamatust?» küsis Raun, enne kui Katja «kussssssss!» sisistas, ja kükitas.

      «Tõstame katte ära,» sõnas ta siis, ja Hamilton astus kasti teise serva. Ta kummardus ettepoole, sasis riidest kinni – ja Raun sosistas: «Oota!»

      Mees tardus, veidralt uurakil. Tema põuetaskust oli kostnud vaikne piiksatus. Parem käsi laskis presendi vabaks, sellal, kui kutt ise tasakesi sirgu tõmbus.

      Katja laskus käpuli. Samuti Raun. Nad roomasid hääletus üksmeeles puuri ja puuriida vahele peitu. Kui kuningas peaks nüüd lahti saama ja käe võre vahelt välja lükkama… Kui Hamilton peaks nüüd midagi kihva keerama…

      Raunil polnud mingit ideed, kuidas neid välja vabandada. Õnneks oligi see Katja töö.

      «Hei, kaheteistkümnes!» hüüti väljast.

      «Kuulen,» hüüdis Hamilton vastu, surudes end selle laudseina vastu, kust Raun üle oli tulnud.

      «Teie omad ei ole sööma tulnud! Mida te teete seal õieti?»

      Omal moel oli see julgustav karjumine, sest viitas selgelt, et jahirühm oli üsna muretus meeleolus.

      «No mina olen valves, sa tead ju. Teie Žena asemel. Kui meie boss koos selle sõdurnaisega puudu on, ju nad siis nahistavad kusagil. Ega nad palju omaette olla ei saa ka muidu. Kasutavad aja hästi ära!»

      Väljast kostis naeru.

      «Aa, no selge. Eks nad selle järele välja nägid ka. Noh, kui nad lõpetavad, võib õhtusöök juba otsas olla! Aga las tulevad küsima, võib-olla ei ole kah. Me peame täna pidu.» Hääl naeris uuesti. «Millal sul vahetus tuleb?»

      Näeme selle järele välja? Raun muigas mõrult omaette. Kui soovida oleks sama, mis proovida…

      Aga selgitus oli Hamiltonil hästi valitud. Meestele meeldivad sellised lood. Nad mõtlevad lõpu ise välja ega küsi rohkem.

      «Varsti,» vastas seina ääres tumeda varjuna aimatav valvur teisele seal väljas. Kes mühatas. Tundus, et sülitas, ja küsis seejärel vältimatult:

      «Joss, miks sina nii vait oled?»

      Pealtkuulav Raun oli seda küsimust oodanud. See lihtsalt pidi tulema.

      «Ple midagi öelda,» ültes Hamilton poolt suud kinni hoides ning oktaavi jagu madalama häälega tõredalt. Ta oli enne nende valvuritega veidi aega veetnud, nii et mingisugune sarnasus tolle Jossi häälega ilmselt oli, aga Rauni arust oli pettus ilmselge.