Täheaeg 11: Viirastuslik rügement. Raul Sulbi

Naise näo olid nad küll kinni katnud, aga tema lokkis juuksed ja karm ninajoon püsisid Raunil niigi meeles. Nad oli kunagi koos joonud. Tehniku nimi oli mingi Sami või Samanta…

      Olgu, praegu oli ta laip, nii et ülemäärast süütunnet sõdur ta pärast just ei hellitanud. Aga Raun polnud ka mingi lihunik. Laipade tükkideks raiumine ei kuulunud tema tööülesannete hulka.

      Katja piilus kaltsude vahele tekkinud august sisse.

      «Näed midagi?» küsis sõdur.

      «Nagu näeksin…» vastas Katja, igavene teravsilm. «Aga pime on. Persse… tead, lõika talt üks käsi ja proovime sellega! Ma kardan, et kui ma hakkan siin orgiga ringi torkima, ilma et tal oleks kohe hommikusöök silme ees, võtab ta isegi läbi trellide kohe minu ette. Enne kui tal mõte üldse tööle hakkab. Kuningad ei ole mingid nüülikud ju!»

      Nii et Raun võttis kirve kätte, tõmbas laiba käe kehast eemale ning raius nii liigese kohalt, kui oskas. Enam-vähem vist sai õige, sest kirvetera jäi millessegi kõvasse kinni.

      Ta tõmbas tööriista lahti ja lõi uuesti. Ha! Täistabamus! Ainult veidi nahka ja lihast hoidis jäset ülejäänud keha küljes kinni ja käsi eemale tõmmata ning see lihariba läbi raiuda oli küll vastik, aga vähemalt mitte raske.

      Katja võttis ulatatu vaikides vastu ning lükkas läbi kaltsudesse jäänud augu poolenisti valvuriputkasse sisse. Hüüdis siis avausest: «Meil on langenud kaaslasi veel kakskümmend tükki. Me oleme valmis neid teenete vastu vahetama!»

      Vastu kostis urhatus ja korraga põrkas Katja trellidest eemale, nagu oleks teda löödud.

      Boss vandus kummargile vajudes sisinal ja hoidis kätega nägu. Aknast vajus välja veel üks puhvaika ja paar kotti. Raun nägi seal nagu mingit muud vilksatust ka, aga kindel sai olla ainult selles, et kostis lõrinat, tigedat madalat mörinat nagu vihase metslooma urus, ja raisk, seda nad olekski ju võinudki oodata!

      «Maha löön!» järgnesid lõrinale sõnad, rohmakad ja urinapausidega segatud. «Minu urg!» Uus urin, aga madalam, rahulikum. «Visake see liha siia sisse, mis teil seal on! Ma ei saa magada, kui mul nälg on.»

      «Ei,» vastas Katja ja ajas end sirgu. Raun nägi, et tema paremalt põselt voolas ohtrasti verd, piisavalt, et jopekaelus juba punaseks värvus ja helepunased nired krae vahele kadusid. Ta tõmbus pingule, kuid Katja tundus mõtlevat hoopis muule. «On päevaaeg. Arvesta, et sa oled praegu üsna kaitsetu. Raunil on relv. Me räägime sinuga oma asjad ära, tahad või ei taha!»

      Valvuriputkast kostis taas lõrinat. Väga hoiatavalt vihast.

      Raun vabastas kaitseriivi. Nii et nad saavad ikkagi kõik kohe surma.

      Aga Katja seletas järjekindlalt edasi, nagu ei jooksekski ta nägu lahinal helepunast verd: «Me palume teenet teene vastu. Sina tuled koos meiega kärujaani ja aitad meil teel lääne poole seda töös hoida. Või päikese eest varjulistes kohtades rööpaid jätkata. Sul on väga palju jõudu. Vastutasuks kuuluvad sulle kõik surnukehad jaamas. Aus vahetus!»

      Kuningas lõrises jätkuvalt. «Ma tapan ise oma saagi! Teie roiskuvaid laipu pole mulle vaja!»

      Raun ootas, kõrvad valmis riivide avamiskolksatusi kuulma, sõrm päästiku kõrvale ette sirutatud.

      Katja korjas pihutäie lund, surus oma põse vastu ning jätkas – pärast hingetõmbepausi ja valusisinat: «Kuule, me ei kohtle sind nagu looma, võõras. Ära sina kohtle mind nagu… omasugust! Meil oli väga vaja sinuga päeval rääkida, sest me läheme päeval minema. Meil on vaja abi teel läände ja me oleme valmis maksma selles, mida sa hindad – toores lihas.»

      «Mina… ei lähe. Minu jahialad on siin,» kostis kuningas, taas urisemiselt kõnele üle minnes. Katja viskas Raunile pilgu nagu abi otsides, aga Raun ei teadnud kuningatest midagi, millele rõhuda.

      «Aga see ei ole ju ainult siin?» püüdis boss edasi. «Sinu kasvu lihasööja… see jahiala ju ulatub kõvasti kaugemale? Kas sa ei tahaks ka läänes oma jahialade… piire kontrollida?»

      Paus. Kostis ebamäärast mörinat. Rauni süda aeglustas mõnevõrra tööd, sest see hääl ei kõlanud enam agressiivselt. Tundus, et nad on siiski kõik omavahel jälle enam-vähem sõbralikud.

      «Lääne on see pool, kus valge loojub?» küsis kuningas siis.

      «Jah,» vastas boss veidi kõhklevalt. Veel üks urisemisega täidetud paus.

      «Olgu. Ma tulen teiega. Kõigi nende kehade eest, kui te saate need kaasa võtta. Ja ma ei söö mädanevaid asju, nii et olgu värsked.» Paus. «Andke nüüd see liha, mis te tõite, siia! Mul on nälg!»

      Raun ootas kergendustunnet, aga veel oli vara. Katja hingas sügavalt sisse:

      «Teed korraks ukse lahti? Läbi selle augu väga palju ei mahu,» sõnas ta siis ning võttis keha külge alles jäänud käest kinni. Surnud naisel olid seljas väga korralikud paksud püksid ja ta oli üsna Rauni suurus, aga sõduril lihtsalt ei olnud südant neid laibal jalast ära kiskuda.

      Riivid kolksusid, uks avanes ja Katja, uurakil soovist kuningast võimalikult kaugel olla, ulatas allesjäänud jäseme kohmakalt ettepoole. Surnukeha vihises valvuriputkasse, nagu imenuks keegi ta sinna, ja uks paugatas taas kinni.

      Kostis neid äravahetamatuid õgimishelisid, mis varemgi, ja Raun mõtles, et nad on hullud, hullud, pekki, täiesti segi, kui selle olendi endaga koos kärujaani võtavad.

      Sarnane lurin oli kostnud, kui too teine kuningas PiXi… nohjah, misiganes.

      Aga – kui valida oli see elukas suhteliselt leplikuna või ründavad bandiidid, siis too kuningaisend oli siiski seni pigem tsiviliseeritult käitunud. Raun oli paar korda näinud ka bandiidijõugule alla jäänud patrullide jäänuseid. See ei olnud kunagi ilus pilt.

      Katja pöördus kaaslase poole, silmad veel hullemini aukus kui enne, pihk uut lumekompressi haaval hoidmas. Vaatas natuke aega, pöördus siis valvuriputka poole ja hõikas puhvaikaaugu suunas murduval häälel: «Me lähme sisse ja paneme kärujaani valmis. Kui oleme valmis, teatame.»

      Kuningas lasi vastuseks kuuldavale täissuise: «Toppige auk ka kinni!»

      Nad võtsid seda nõusolekuna, surusid paar kotti kuidagiviisi avausse, riputasid puhvaika akna kohal turritava naela otsa ja tampisid kärujaama tagasi. Rauni seljal ja rindade all voolas higi – rõve külm hirmuhigi.

      Suur kergendustunne jäigi saabumata. Mõte kõigi nende toore liha järgi lõhnavate veriste, rohkem ja vähem täis tehtud laipade kärujaani laadimisest oli üleni vastik, nii et kumbki naine ei kiirustanud jaama suunas sammudes. Laibad on rasked. Ja jäigad.

      Katja nagunii, mõtles Raun, hakkab oma põske lappima ja käru katelt kütma ning jätab poole jäledamat tööd mulle üksi teha.

      Tal oli õigus. Just nii juhtuski.

      Sealjuures oli sõdur mingil pentsikul moel isegi rõõmus, et saab teisel vähemalt osa hullemat tööd eest ära teha. Talle meeldis Katjat aidata ja kui lõpuni aus olla, meeldis ka tunne, et Katja jääb talle võlgu. Hoolimata tõsiasjast, et too ise ei paistnud tema abist kunagi niimoodi mõtlevat. Aitamine tekitas tunde, et nende vahel on sügavam side kui lihtsalt ühine rühm ja suitsetamine.

      Tekitas tunde. Punkt.

      Vähemalt hakkas sõduril üksinda rassides varsti päris soe.

      Hiljem lõi boss ka kampa. Ka kahekesi tegutsedes võttis surnute ladustamine, varude pealelaadimine ning kuningale päikesevaba ruumi jaoks varuosade, teeparandus- ja ehitusmaterjalide ümber tõstmine neil kokku üle kahe tunni. Eriti masendav oli nende külmade kehade lohistamine.

      Üsna varsti olid mõlemad võhmal. Katja hakkas korra, kui nad ühte kõveriti kangestunud poissi ilma kirvest kasutamata ladustamiseks valitud meeskonnaruumi kitsukesest uksest sisse ei saanud, isegi nutma.

      Kui Raun koridoris laiba järel käis – jämesool ja peensool segamini ja tükkides, sitahais ja selle kohal see veidralt rahulik noorepoolne naisenägu –, kuulis ta magala ukse tagant luriseva tooniga norskamist. Ta oli