Täheaeg 11: Viirastuslik rügement. Raul Sulbi

otsis teda fookusest ajuti välja libiseva pilguga ja hetke pärast leidiski.

      Midagi omaette sisistades lohistas Katja liikumatut inimkeha varjualuse sügavamasse ossa, sinna, kuhu katus ja puuriit varju heitsid.

      Siis nõndaviisi.

      Raun heitis pilgu ka endast teisele poole, lihased tõmblemas juba ainult mõttest tõmmule bandiidile ja sellele, et too… Aga ta suisa võpatas, nähes meest teist surnukeha õlgadest lohistamas, samas suunas kus Katjagi.

      Millal nad siis nii sõbralikuks jälle..? Et Katja ka igaühe kohe nii omaks võttis…

      Raun hingas sügavalt sisse ja välja. Selgesti oli tal kusagile valge vahe jäänud, kuigi ta ei osanuks isegi pakkuda, kuhu ja millal. Olgu. Ta ei ole ka imeinimene. Ilmselt on aeg veidi puhata.

      Raun toetas pea vastu puuriita ning pani silmad kinni.

      IV

      Tundus, nagu oleks Katja ta otsekohe üles ajanud. Tegelikult vist oli mingi aeg möödunud, sest Rauni jalad ja käed olid – nähtavasti külmast – täiesti tuimad. Esimese asjana teatas boss, et sõbralik kuningas, või mis ta oligi, läks kärujaama katusest sisse (läbi augu, mille ta suguvend öösel lõhkus) ja tegi neile ukse lahti, nii et Raun, Raun, võta nüüd jalad alla ja tule vähe soojemasse kohta. Kerge ninaluristus. Katjakene oli nohu saanud. »… ja siis me tõime Taela ära ja tulingi kohe sind äratama.

      Raun, hei, sa käia ikka saad?»

      «Näed ju, et saan!» Sõdur küll rohkem komistas, kui astus, aga mis parata. «Väga halvasti, aga saan. Kuidas Taelaga siis oli ka?»

      Boss jäi süngemaks: «Sitasti,» vastas ta.

      «Kui sitasti?»

      «Päris sitasti,» vastas boss pead vangutades ja Rauni poole vaatamata. «Ja mul oleks teda nii vaja! Ta on kärujaani peal töötanud… Sina ei ole ju?»

      Raun vangutas pead. Ka see valutas võimatult vastikult.

      «Kedagi on vaja katelde juurde, olgu. Üks vaba mees meil on, ahju ikka oskab kütta. Aga teed parandada me kolmekesi ei suuda… Oh, milline jälk eksp! Kui ma ka ellu peaks jääma, see oli nüüd mu viimane, persse, päris kõige viimane kord! Ei kunagi enam! Seda rühma pole ka enam, mille pärast käia…» Kirumisega pooleks aitas Katja Rauni kärujaama esiuksest sisse.

      Seal lõhnas nagu… nagu värskelt tapetud liha täis sahvris, tõdes Raun endamisi. Ei mingit võigast laibalehka. Isegi olemasolev lõhn polnud väga tugev. Külm oli ka muidugi, nagu oleks Nurg vähest lõhnamist seletanud.

      «Värdjas. Värdjas. Värdjas,» pomises Raun, sellal kui Katja teda üle rööbaste paremale, magamis- ja tööruumide poole juhtis. Boss seletas üllatava energiaga midagi, mis teise naiseni suuremalt jaolt enam ei jõudnud. Kuidagi seotud kärujaani olukorraga – aga Raun lülitas selle kõik välja. Tal oli külm ja valus.

      Kärujaama eluruumid olid nagu väike maja suure maja sees, ning magamisruumidesse viivat ust avades lõi õnnis soojus vastu. Plusskraadid kohe kindlasti, kuigi rohkem naine esialgu määrata ei osanud.

      «Hoia vastu paremat seina, vasemal on asju, kuhu ei taha sisse astuda,» ütles Katja ja pani lambi põlema. Koridor oli madal, kitsas ja valkjasplekiliste seintega. Vasakus seinas koledasti ärarapitud naiselaip, punane pidžaama nüüd veel punasem.

      «Me panime Taela voodisse. Katsu tal silma peal hoida.» Katja ohkas jälle. «Mitte et ma teaks, mis abi sellest on – tal on midagi kopsuga valesti, aga persse, kui ma teaks, kuidas seda parandada. Seal on õnneks üsna soe, nii et ehk on kergem hingata.» Küll boss ikka jaksas jahvatada! «Ma tegin sooja vett ka ning panin toidu likku. Söö. Me hamitoniga püüame vahepeal kärujaani tööle saada.»

      Raun ainult noogutas. Nad jõudsid räpase pruuni ukseni, aga veider sõna jäi kummitama, nii et ta küsis veel: «Misasi see hamiton on?»

      «Hamilton? Hamilton on meie uue vastpalgatud sõduri nimi. See suur kena kutt.»

      Raun noogutas veel korra. Võttis juba lingigi pihku, aga ei suutnud jätta küsimata: «Sa võtad ta Nuru asemele või?»

      «Sa mine ise ka persse, Raun!»

      Nojah, nii palju siis sellest.

      Magamisruum oli tõepoolest soojem kui ükski koht juba… pekki, tundus, et ta polnud midagi kehaväliselt sooja juba väga kaua aega kohanudki. Hägune, tühjenevast väntamisakust pärit elektrivalgus valgustas toatäit tihedalt kokku pakitud narisid ning taburetti, kus seisis veekann. Plekk-kausitäis valgukaid sealsamas olid päris söödavateks ligunenud juba.

      Vilets valgus ei varjanud ohtraid vereplekke madratsitel ja seintel. Esimene alumine nari sattus samuti verine ja väikesi punaseid klimpe täis olema. Surmväsinud sõdur valis niisiis teise, veidi edasi. Oligi parem – sealt nägi ta Taela ka. Pekki, kuidas ta kohe sellele ei mõelnud? Oli ju juttu, et ta hoiab pilgu peal.

      Haavatu silmad olid kinni ja isegi lambi kollakas valguses oli näha, et mees on näost hall. Ja hingas valesti, kuidagi – märjalt. Raun ei hakanud kujutlema, mismoodi Katja ja tõmmu kutt ta üldse läbi koridori saanud olid. Et selle Vandiga ka pidi niimoodi minema! Just siis, kui medi tõsiselt vaja oleks.

      Ta võttis ühe täisimbunud valguka ja sõi. Sõi teise veel otsa. Kõht sai täis.

      Raun luukas voodiservani, istus ja üritas veidi aega kohmakate näppude kiuste saapaid jalast ära saada. Kui see ei paistnud õnnestuvat, heitis sõdur külili ja tõmbas terve kuhja kergelt tolmu ning higi järgi lõhnavaid tekke peale. Õndsus.

      Ootamatu kopsimine kostis kõige magusama unnevajumise hetkel. Rauni silmad sunniti jälle lahti ja ta kerkis pooleldi istukile, taipamata, mis, kes ja kus. Esmalt vahtis ukse poole, aga siis koputati uuesti ja ta taipas enda ümber vaadata.

      Taela silmad olid lahti. Nägu oli nii võikalt sisse langenud, nagu oleks mees surnud ja siis uuesti üles ärganud, ent pilk selge. Raunipoolne käsi isegi viipas veidi. Oh!

      »..aun!» vormisid mehe huuled. Kuulda polnud midagi.

      «Jah?» küsis Raun ja tõusis, et teisele voodile istuda.

      »..tle.. a-jale…» Ütle Katjale tõlkis Raun teise hingetut kõnet endamisi. «Teel… in’asti… ake’. … s..ss…»

      «Ma ei saa aru, kuule,» tunnistas Raun, «proovi uuesti, aeglasemalt!»

      Tael pani korraks silmad kinni. Tema käed olid tahapoole, voodiservadele toetatud ja ta paistis oma rinnakorvi puhtalt lihasejõuga laienema sundivat. Siis avanesid silmad uuesti ja mees tõstis parema käe tekile enda ees. Tegi randmega mõned kirjutamist markeerivad liigutused.

      «Eee…» Raunil oli tindipliiats taskus, kuid tal ei tulnud kuidagi pähe, kust lähikonnas mingit paberit saada võiks. «Oot, ma kohe otsin.» Ta oli juba püsti ja ukse poole koperdama asunud, kui mõte tööle hakkas.

      Ta otsis välitaskust valgukapaki. Pruun pakkepaber toidukontsentraadi ümber sobis väga hästi. Mees sirgeldas reiele toetatud valgukale mõne lause ja lasi pliiatsil siis tekile kukkuda, parema käe sõrmed valulikult rusikasse pinguldumas ja taas lõtvumas. Taela silmad olid taas kinni, kui ta käe tagasi selja taha libistas ning endise asendi võttis.

      Tema käekiri pakkepaberil oli üllatavalt selge:

      Bossile. Kui kj. tee katki, on vaja parandada. Kolmekesi võimatu. See kuningas appi kaubelda?

      Raun luges kirja läbi. Ta ise ei teadnud kärujaaniga sõitmisest peaaegu midagi. Transportidel olid omad meeskonnad, kes hellitasid ja hoidsid masinaid suurema armastusega kui venda. Selle kärujaani meeskond siin oli ribadeks rebitud, aga isegi masinatega igasugust hingesidet vältinud Raunile oli mõte kuningast seal peal siiski päris… üleni vale ja jabur.

      Jah, ning kuningad ja tehnika ei käi kokku, nad olid seda hiljuti näinud.

      Miska seoses – miks oli bandiidi relv tõrkunud, kui ta Rauni lasi? Sest kuningas oli nii lähedal? Sest… kuningas tahtis, et see ei laseks?

      Veel