Täheaeg 11: Viirastuslik rügement. Raul Sulbi

mõtetest hoolimata oli ta juba poolel teel mööda räpast koridori. Rohkem kui midagi muud tahtis Raun sellest jaamast minema saada. Isegi rohkem kui magada. Lihtsalt minema. Sest õhtul tuleb hele kuningas tagasi.

      Ta läheb ja annab kirja Katjale ja too mõtleb edasi.

      Päikesevalgus oli jaama üle ujutanud. Pilved olid hajunud ning kuldselt rõõmsad kiired paistsid akendest sisse. Oli ka võikalt külmaks muutunud ja hingeõhk kerkis igal väljahingamisel näo ette nagu tihe suits.

      «Boss! Katja!» hõikas Raun.

      Kui vastust ei tulnud, võttis relva õlalt pihku. «Katja!»

      Kärujaani vägeva rohelise kere seest kostis kolinat. Sõdur hoidis masina ligi ja astus vargselt üle rööbaste ning muldse põranda ümber masina selle avatud ukse suunas. Kindluse mõttes…

      Naine ronis praokile jäetud uksest sisse ja hiilis mööda kitsukest käiku ette, kus boss ilmselt olema pidi, kui ta nende transporti tööle tahtis saada. Oh, tõesti, seal ta oligi. Närviliselt puldil mingit näidikut tagumas ja kirumas.

      «Kuule,» ütles Raun, et oma kohalolekust märku anda. Boss karjatas vaikselt (tasane karje kerkis õhku nagu lind, just samamoodi nagu…) ja lisas siis pahuralt «Raun! Misasja! Sa peaks natuke magama, sest keegi peab ju valvama siis, kui mina magan.

      Või…» ja ta tõsines, silmad suuremaks ja hirmunuks laienemas.

      «Ei,» vastas Raun esitamata küsimusele. «Ta ärkas üles ja saatis sulle armastuskirja hoopis.» Sõdur andis täiskirjutatud paki üle. «Tael on ju… see… kärujaaniga sõitmise spets meil.»

      Katja luges kirja läbi. Ja siis veel korra. Boss põrnitses valgukapakki lausa nagu peituks selles vastus mõnele maailma suurtest küsimustest. «Persse, tal on vist õigus,» pomises ta siis. «Me panime küll katla kütte ja pumpasime vee sisse, nii et mõne aja pärast saab masina ehk ka liikuma.» Suur naine nuuskas palja käega ja pühkis sõrmed vastu seina puhtaks. «Aga aeg lükkab takka ja mitte ainult Taela jaoks. Ellujäämisvõimalusi parandaks kõvasti, kui keegi selline nagu kuningas õnnestuks ka tööle panna. Kütmisega oleks abi ja eriti kui tees on augud.» Katja pühkis kätt nüüd vastu pükse ja kortsutas kulme nii kõvasti, et terve laup tõmbus kipra. «Persse, nagunii on augud, kindel. Talvel sõites ju alati on. Ja meie kolmekesi neid lappimas või palke teelt kõrvale tõstmas… isegi kui keegi meid poole töö pealt ei ründa, võtaks see igaviku.»

      «Aga Katja, see ei ole…» Rauni lause suri välja. «Kuningas on ebainimlik. Ettearvamatu.»

      Neid ei saa kasutada ega usaldada. Seda tahtnuks Raun öelda. Ent ta vaidleski selleks, et kaotada. Kui Katja ja Tael, need kaks nutikat, mõlemad mõtlesid, et võiks proovida kuningaga jahmerdada, siis kes oli tema vastu vaidlema?

      Pealegi oli see karvane tüüp nende nahad päästnud. Ja küsinud luba, et…

      Phone-X oleks sellele mõttele vastu vaielnud, kasvõi põhimõtte pärast. Aga PiX oli surnud nagu kivi ja nüüdseks kõige täiega kuningate kõhus laiali. Veider mõeldagi. Ta oli nii mitmest ulguvast jamast elusalt tagasi tulnud, vastu kõiki ootusi. Raun oli temast hakanud mõtlema kui jäävusest.

      Aga seekord ei tulnud.

      «Elu ongi ettearvamatu,» märkis Katja nagu vastuseks tema mõtetele. «Ma olen kuulnud küll, et kuningatega ei saa kaubelda. Ma olen seda ka kuulnud, et kuningas, kes ei ole just Jahialade ametlik saadik, on arutu provotseerimist mittevajav ründemasin. Persse!» Ta pühkis jälle ninaalust. «See siin päästis meie elusid. Ise pooleldi vigane ja puha. Nüüd on meil talle abi eest midagi pakkuda ka. Terve jaamatäis laibajäänuseid. Kui palju halvemaks temaga rääkimine ikka asjad teeb?» Katja silmaalused olid lillast juba pruunikaks tõmbunud. Boss oli laipväsinud. Ta polnud harjunud nii hästi unevaegusega toime tulema nagu sõdurid. «Kui läheb viltu, siis… Midagi hullemat kui suremine ikka ei juhtu. Oled vormis?»

      Raun kehitas õlgu.

      «Hamilton!» hõikas boss, tema mittevastamisele tähelepanu pööramata. «Hei!»

      Katlaruumist ilmus sinise mütsiga pea.

      «Tuli vuhiseb ilusti?»

      Mees noogutas.

      «Mine taharuumi magama. Raun on tunnikese puhanud nüüd ja võtab üle, aga ma tahaks, et keegi oleks seal ja Taelal silma peal hoiaks.»

      «Voodis magamine. Head mõtted, boss!» Hamilton ronis katlaruumist välja ning kärust maha, andmata mingit märku, et ta nende varasemat kuningateemalist vestlust pealt oleks kuulnud. Ta liikus üsna sujuvalt, märkas Raun kadedusega, ilmselgelt oli mees end pideva liikumisega sooja hoidnud. Aga temagi silmad olid punased ja hoiak kuidagi… lõtv.

      «Loojanguni on kuskil neli ja pool tundi,» hõikas Katja talle ukselt järele. «Me peaksime ideaaljuhul tunniga liikvele saama. Maga seni!»

      Nad läksid kahekesi üle päikesevalgust täis platsi valvuriputka poole. Varesed ja ruhnid kraaklesid vereloikude ümber, tiivanukkide ning nokkadega hoope jagades, üksteist surnukehadest ja nende tükkidest eemale peletades.

      Putka aknaava, nägi sõdur juba eemalt, oli tühjade küttekottide ja niisama kaltsudega kinni topitud. Päike paistis majale otse peale, nii et ju see oli kuningale turvalisuse tagamiseks hädavajalik.

      Boss kõhkles majakese juures veidi, aga hingas siis hooga välja ja kloppis kinnastatud rusikaga uksele: «Ärka üles! Meil on ettepanek! Tahame rääkida!»

      Ei midagi.

      «Hei, ärka!»

      Katja tagus uuesti ja hõikus sinna juurde väga valju häälega. Ei midagi.

      «Raun, aita kaasa!»

      «Boss. Nad ju kuulevad hästi. Ta lihtsalt ei taha vastata!»

      «Sa ei näinud teda, kui ta siia urgu puges. See ei olnud lihtsalt kurnatus, ta oli näost roheline ning ära kukkumas. Mu arust võib ta vabalt ka teadvuseta olla.»

      Raun kangutas igaks juhuks natuke ukse kallal. See oli selgesti seestpoolt riivis ja isegi vaenulik kuningas polnud suutnud seda vastu seesolijate tahtmist lahti kangutada. Tal polnud mingit lootust.

      «Kuule, aga kui vaja, me võime ju need kaltsud akende vahel ära tõmmata?»

      «Ja sa arvad, et ta pärast seda väga tahaks meid aidata? Talle kohe üldse ei meeldinud see päike.» Väsimus oli ka bossi teravaks muutnud.

      Raun tagus koos Katjaga uksele: «Terve jaamatäis laipu sulle, kui üles ärkad, karvakera! Kui see ka su huvi ei ärata, ei ärata küll miski!»

      Õnnetuseks ei tundnud tema pakkumine midagi äratavat.

      Vaikus.

      Katja pani käed puusa.

      «Persse, nii ei lähe. Ta ei ole inimene, selgesti ei saa temaga suhelda nagu inimesega.» Raun pilgutas küsivalt silmi, aga boss jätkas omaenda mõtet: «Uus plaan: toome kuskilt mingi pika orgi ja kelgu peal seest ühe laiba. Sikutame siis akna vahelt mõne kaltsu ära, ettevaatlikult, ja torgime teda orgiga. Tähendab, kui me näeme, kus ta on.» Katja kogus röginal kurku tatti ja neelas selle enne jätkamist alla. Normaaljuhul tegi ta nii ainult siis, kui keegi pealt ei näinud. Raunil oli muidugi ükskõik, aga see näitas, kui rivist väljas boss tegelikult oli. «Ja kui ei näe, persse, lõikame laiba küljest tükke ja loobime talle peibutuseks majja sisse. Vere lõhn peaks ehk ikka äratama. Ta peaks Dani ja Tomi kehadest hoolimata ikka näljane olema – arvestades, kui vähe ta üle jättis. Saad aru, ta sõi peaaegu kõik ära!»

      Seda ei olnud Raun teada tahtnud. Üldse taunis ta endamisi bandiitide nimepidi nimetamist, aga muidu polnud tal liha putkasse loopimise plaanile muud ette heita kui suurt riski surma saada – ja see risk oli nagunii igasuguste neile seni pähe tulnud tegevusplaanide puhul häirivalt suur.

      «Kas sees kirvest oli?» küsis ta niisiis. Boss noogutas.

      Nagu unenägu, mõtles unioonlane jaama poole tagasi kõmpides endamisi. Pekki, see kõik on lihtsalt haige unenägu ja kui see on möödas, ei kavatse