Täheaeg 11: Viirastuslik rügement. Raul Sulbi

nii palju, et tema peale loota või teda relvaga enda selja taha tahta.

      «Vastutasuks pakun seda, et lisaks teie varude täiendamisele võime teid kärujaani peal kaasa võtta. Sõidate nii kaugele, kui soovite. Kes tahab, võib püsivalt Uniooni teenistusse astuda, ma kostan teie eest,» kuradi julge lubadus, mõtles Raun, «teised võivad maha minna varem, meie teel suvalises punktis.»

      Bandiidid lihtsalt vahtisid kõnelejat, punahabe Tom nii magusa näoga, et Raunil hakkas päris rõve. Et ta ka öösel seda imalat ilmet märganud polnud! Nad lasevad tema enda selja tagant maha ja siis vägistavad kambakesi Katja ära, oletas ta mõttes, aga hirm millegipärast ikka veel ei hakanud.

      «Ja kui te mõtlete, et tore-tore, me võtame selle kärujaani hoopis endale, selleks me siia üldse tulimegi, siis soovitan kaks korda järele mõelda. Kärujaani käivitamine ei ole niisama lihtne töö, juhtimisest rääkimata. Ma ei kujuta ette, mis teil täpselt plaanis oli, aga see ei saanud olla hea plaan. Pealegi, kui te sõidate mööda Uniooni rööpaid, teadmata, mis teid ees ootab ja kuidas käituda, ootab teid varsti ees suurem rühm väga pahaseid Uniooni sõdureid ja paar rööbastele langetatud puutüve.» Katja tõmbas hinge ja vaatas igaühele kordamööda näkku. Ta oli hoo sisse saanud. «Või kui te arvate, et keegi teile järele tuleb, ja tahate oodata oma sõpru Uniooni baasis koos vähemalt ühe verejanulise kuningaga, siis…»

      «Me saime aru,» rehmas tõmmu kutt vahele. «Siis on väga paha. Ükskõik, mis me aga muud teeme, kui see, mida sina tahad, meil hakkab ikka väga paha.»

      Katja muigas veidi ning noogutas.

      Valitses vaikus. Bandiidid nihelesid. Punahabe kratsis selga ja kehitas õlgu. Tõmmu tüüp noogutas aeglaselt.

      «Nii et te olete nõus?» uuris Katja.

      «Palga osas räägime pärast läbi või?» küsis mulatt vastu, ent hakkas ennast selletagi juba väljatungiks valmis seadma. «Mis garantii meil on, et need sealt jaamast meid lihtsalt maha ei lase?»

      «Mina juhin,» vastas Raun, peas paroolivõrrandi summa «kolmteist».

      «Ja mind nad juba maha ei lase.»

      Ka Tom ja Daniil hakkasid end valmis seadma, oluliselt loiumalt ning kohmakamalt kui nende tõmmu pessimistist semu.

      «Kas keegi teist lõhkamisest jagab midagi?» küsis Raun oma värskelt üksuselt. Suur kutt kehitas õlgu, teised raputasid pead. Katja omalt poolt sõnas: «Kui asi nii kaugele läheb, kutsu mind, Raun. Ma olen keemik, üht-teist on kaasas ka. Mõtleme midagi välja.»

      Siis olid nad valmis.

      Väljas oli juba päris valge, päike oli kuskil puude taga kohe ülemist serva üle silmapiiri libistamas, ning kuningaoht oli ilmselt taandunud.

      «Sina tuled minuga, teie kaks omaette paarina. Alustame eesuksest! Läksime.»

      III

      «Uniooni patrull nr 12! Avage!»

      Vaikus, vaikus, vaikus.

      «Avage!»

      Kostis ebamäärane heli. Rauni organism ärkas, süda kiirendas rütmi, keha tundus kergem. Keegi oli seal sees, vigastatud, aga veel elus? Või siis – see hele kuningarakats? Päevaaeg. Nüüd võiks ta vajadusel juppideks lahti võtta.

      Ta kolkis uuesti uksele. «Avage!» Midagi ei juhtunud.

      «Ümber maja,» sõnas ta siis vaikselt oma kahtlasele bandiitidest üksusele. Surus selja vastu härmatanud seina ning vaatas ringi – tagasi putka poole, teiste hoonete suunas, ja seal…

      «Vasakul, varjualuse kõrval!»

      Oh, raisk, hoopis seal, nende selja taga liikus miski! Ta oli oma ootustega kõrvakuulmise segadusse ajanud. Mis pagana liikumine see seal oli?

      «Ma arvan, see on teie sõber kuningas, kellele proua hommikusöögi lubas,» märkis mulatikutt vaikselt läbi hammaste.

      Muidugi. Loogiline.

      Kuningas polnudki üle või läbi aia ja kusagile paremasse paika päevavalguse eest varju jõudnud. Tõepoolest, kui selle ootusega vaadata, siis oli too lahmakas karvane kogu selgesti äratuntav. Kössitas teine palgivirna varjus ja vabises. Raun pidi mingi otsuse tegema.

      «Sina ja sina,» isale ja pojale. «Jääge siia, hoidke tal silm peal. Ise torkima ei lähe, lihtsalt valvate, et ta midagi veidrat ei teeks. Ootate meid ära. Selge?»

      «Mhmh,» vastas Daniil oma poisihäälel. See ei olnud just Rauni lemmikvastus, aga kõlbas kah. Tema ise pidi koos suure tõmmu kutiga majatagust uurima. Polnud just lemmikolukord, aga – parema puudusel kõlbas kah.

      Nad võtsid sealtsamast, vasakult poolt ümber kärujaama massiivse hoone. Kahe meetri kõrgusel mustendavad aknad olid jämedate rauast varbadega trellitatud, inimesele sisse pääsemiseks võimatuselähedased. Aga kuningale?

      Raun kamandas oma kaaslase korraks majast eemale, kontrollima, kas trellid on sirged või laiali kangutatud.

      Sirged olid.

      Kaunikesti roostes tagauks oli käru teenindavate inimeste ja pisema kola jaoks, kärujaan ise siit muidugi läbi poleks mahtunud. Raun raputas käepidet, täie jõuga. Mitte midagi. Lukus ja riivis muidugi.

      Tõmmu kutt käitus adekvaatselt, ei lõuanud ega põtkinud vastu. Nii võis täitsa eladagi. Edasi piki seina ja ümber järgmise nurga. Siin ei olnud aknaid, ainult vägevad väravad. Suletud, muidugi.

      Esiküljele tagasi. Ja kuhu kuradi kohta olid sealt kadunud Daniil ja Tom, kelle ta oli ukse lähedale valvesse jätnud? Nii palju siis sellest, et ei roni ise kuningat torkima. Mõlemad olid varjualuse ligi, mõlemad päikesepaiste poolsel küljel ja Tom seletas midagi. Tema hääl kostis ebamääraselt üle lumise platsi Raunini ära.

      «Mida perset te teete seal?!» röögatas Rauni paariline-bandiit üle hoonetevahelise platsi. «Hoidke eemale!»

      «See kolakas on täitsa ohutu,» hüüdis Tom vastu. «Ainult niutsub ja tudiseb! Me võiks ta paari lasuga maha võtta!»

      «Millest jutt käib?» sekkus Katja valvuriputka aknast. «See on Uniooni baas ja mina olen vähemalt kärujaama inimeste saatuse selgumiseni siin kõige kõrgem spetsialist! Ei võta kedagi maha ilma minu korralduseta, kui otsest olukorda ei ole!»

      «Ei ole siin mingeid kärujaama inimesi,» vastas punahabe rahulikult, pöördudes rohkem Rauni kui bossi poole. «Ja sina meid ei käsuta. Meid on kolm, teid napilt poolteist.»

      See oli siis nüüd käes. Vastu iseenesegi ootusi tundis Raun oma trapetslihast pingest vabanemas, lõtvumas ja kogu keha kergemaks muutuvat. Tal ei olnud eriti kusagile varjuda, aga kiiresti liikudes võib tõmmu kuti ja ühe neist seal varjualuse juures kohe maha saada ning edasi oleks juba üks ühele.

      «Mine putsi!» käratas tõmmu kutt Rauni kõrvalt oma kaaslasele üle platsi. «Mõtle ka! Nad on nõus su Uniooni asulasse kaasa viima, külaelanikuks tegema! Normaalne medabi, radiatsiooniravi, toit, majad, kõik käe-jala juures! Ja sina tahad lihtsalt paari valgukapaki, moonakarbi ja naelapeotäiega metsa kuskile punkrisse aeglaselt kärvama liduda? Minuga ära arvesta!»

      Raunil jäi parasjagu aega, et pikali lumme viskuda ja end eemale veeretada, kui punahabe tuld andis. Kelle pihta, jäi esialgu selgusetuks, aga tõmmu kutt oli hetk hiljem samuti kõhuli ja lasi vastu. Hambutu poiss oli kuhugi päris korralikult varjunud ja pekki, pekki, vat siis, mida tähendab oma laskemoona valimatu jagamine igasuguste…

      «Ta on eesmise parempoolse posti taga,» ähkis Rauni bandiit roomates. «Ja vaata, et su boss peab oma lubadust, kui ma juba nii kaugele tema poolele olen tulnud!»

      «Küll ta peab,» vastas sõdur, end eemale rullides, ja punahabeme relv paukus jälle, täiesti ainulaadse heliga. Üksiklasud. Mida tegi too Daniil ja kus kurat ta oli?

      Raun vastas Tomile lühikese valanguga, mis varjualuseposte täkkis. Siis lasi keegi tema lähedalt, ilmselt mulatipoiss, ja eemalt kõlas röögatus.

      Tabamuse saanud Tom ajas end karjudes põlvili ja jokutas veel