Täheaeg 11: Viirastuslik rügement. Raul Sulbi

vastas too tuimalt. «Kuusteist oli.»

      «Ja veel keegi pääses?»

      «Ei. Mitte ükski.»

      «No siis on sul vähemalt hea õnn, kui mitte muid väärtusi,» lausus Katja ergutavalt ning patsutas meest õlale. «Persse, mul on ka pool patrulli surnud ja lisaks üks mees rivist väljas.» Raun imestas, kui kergelt Katja seda ütles. Poleks boss hetkeks lumes tarbetult paremat jalga trampinud, poleks üldse aimata võinud, et juhtunust valus kõnelda või mõelda võinuks olla. «Sinust teeme nii sujuvalt asenduse, et keegi suurtest ülemustest ei märkagi, et keegi võõras kambas on,» jätkas boss. «Aga arvesta, et Unioon eeldab kuulekust ja lojaalsust. Muidu see mäng läbi ei lähe.»

      Raun kergitas kulme. Seda ei näinud tema mütsi varjust keegi. Oh, milline kena vennastumine sellest tulla tõotas!

      «Nüüd vaatame seda jaama. Meil on kärujaani tarvis, et siit päraperssest minema saada,» tegi Katja kokkuvõtte. «Isegi kui me pool jaama maha peaks lõhkuma – kärujaan ise on kordades rohkem väärt ja tuleb siit minema viia. Paugueelne, mitteradioaktiivne, köetav selle pagana puidumassiga, mida taiga nagunii täis on…» Ta laiutas kinnastatud käsi. «Kui kogu turbesalk on surnud või muidu rivist väljas, siis seda pakilisem on ta minema viia! Piiriala: mingid uued bandiidid vahel sattuvad peale, isegi konföderaadid võivad mööda tatsata ja vaadata, mida head metsa vahelt leida…»

      «Maja katuses on auk,» ütles madal hääl veidi eemalt ja Rauni käsi hakkas otse tõmblema, kui ta oma automaadiraua sinna suunas pööras, samas Katjale: «Maha!» röögatades.

      Ometi kord kuulas boss ka viivitamata sõna ja viskus lumme.

      «Ära lase! Ära!» röögatas kuningas ning veeretas end puuvirna otsas eemale, kus Raun ei saanudki teda lasta, kuigi tal see kahtlemata selle ligihiilimise peale plaanis oli. «Ma tahtsin… abi paluda,» hingeldas riida pealt madal, natuke kärisev hääl, ning Raun pressis vihaga hambad kokku. «Ma ei ole teie võistleja. Ma ei… ole teid saagina kohelnud.»

      «Ma kuulan,» sõnas Katja maast ning tõusis põlvili. «Tule väga aeglaselt välja, võõras. Raun, sobib, ma lähen sinnapoole?»

      Katja oli õnneks oma kartmatus hulluses kuningaga semutseda küllalt mõistliku paiga valinud. Arvestanud, et ta tulejoonele ei jääks, kui elajas mingit sigadust plaanib. Bandiit Raunist vasakul oli ka mingil hetkel püsti karanud ja seisis seal, püssiloks palges ja vabisemas. Mees oli üsna ilmselgelt omadega läbi.

      See tegi unioonlasele muret ja sellest omakorda tulenes ärritus. Öö venis liiga pikaks ja arusaamatuks ning Raun oli liiga väsinud ja liiga mitu korda lahingu-kõrgtunde peal ära käinud, et suuta unenäolist ehtsast päriselt eristada.

      Kuningas roomas riida tagant käpuli välja. Üks käsi vaevu otsas, aga verejooksu ei paistnud. Vajus külili. Rääkis midagi. Korraga taipas Raun, et ta ei saa sõnagi aru. Ka tema oli omadega läbi. Viimane aku tuksis. Oi, raisk!

      Ta keskendus lihtsale ülesandele: kui keegi, ükskõik kes peale Katja, liigub liiga kiiresti, laseb ta tolle maha ja kogu vitamiin. Või suhkur. Või…

      Raun pilgutas silmi. Kohin kõrvus andis järele.

      Ta sai aru, mis toimub. Esmalt taipas sõdur õudusega, et Katja oli nagu viimane idioot kuidagi otse kuninga kõrvale roninud. Boss kükitas päris tolle selili vajunud hiiglasliku karvanässi juures, rätik peast kuskile kadunud, metsikud juuksed patsist pooleldi lahti, ja vaatas olevusele mõtlikult näkku.

      «Meil ei ole kuigi palju ravimivarusid ega meedikut ka mitte. Tema kohver läks samuti kaotsi. Ma ei tea, kuidas me saaksime sind aidata?»

      «Päikeseta paik. Pilved hajuvad varsti. Mina… olen nõrk. See maja, kus te öösel olite. Paksud seinad. Üks ava… aken. Mille saab kinni toppida. Päevavarjuks mulle.»

      Katja raputas kahetsevalt pead. «Ei. Seda hoonet on meil endil vaja.»

      Kuningas tõi kuuldavale kurbliku oige, mis kõlas nagu möirgaks kint kaevu põhjas. Lähedalt vaadates oli ta veel rohkem lihtsalt väga suure, väga verise ja väga kaua kammimata mehe moodi. Tol mehel olid pikkade ripsmetega suured pruunid silmad, mille valgeid iiriste kõrval väga vähe näha jäi, kergelt tõmmukas nahk ja väga tume habe. Sellal, kui Raun kuningat niimoodi vaatas, pani too need suured õrnad silmad kinni ja pööras pea temast ja valgusest eemale.

      «Kui pole midagi teha… Kui te võite… viige oma saak… ära. Ma suren ja seda on… sellega on… raske… raske leppida.»

      Katja hääl oli väga rahustav ja mahe. Lapsega rääkimise hääl. «Meie saak? Sa mõtled neid kahte õnnetut meest?»

      «Teie saak. Jah… Ma ei kakle inimestega. Ei röövi neilt. Teie tapsite… teie oma. Ma ei ole… loom.» Kuninga hääl oli nüüd juba rohkem hingeldus kui midagi kõlaga. Aga et tema suure kere jõud sosinal taga oli, kuulis Raun teda ikkagi päris hästi.

      «Ja kui me loovutaksime selle oma… saagi sulle? Päästaks see su?» Nüüd Katja suisa puudutas koletist kergelt, kohedas tolle ripakil käsivart, mille roosakad liigeseotsad olid paljad ja üksteisest lahku rebitud. Koll isegi ei võpatanud.

      «Ma… kui söönud…võib-olla… sealt suure…maja… katusest sisse joosta. Seal on… pisemaid ruume. Taga. Päikeseta ruume. Kas te…?» Hiiglane kergitas natuke oma metsikute pruunide juuste ja habemega pead ja nägi nii lihtsameelne ja lootusrikas välja, et see oli säärase massiivse välkkiire tapja kohta täiesti ebaloomulik. «Kas ma võin…?»

      «Meie ei ole teile, värdjatele, ka mingid loomad!» kriiskas nüüd tõmmu kutt Rauni küljelt ootamatult kimeda häälega. Too heitis mehele pilgu ja tõmbus üleni selgeks ja teadvusele. Hiljutisest pilguhägususest hoolimata märkas ta nüüd väga hästi: tõmmu kuti silmaterad olid nii kitsaks tõmmanud, et silmad ise näisid kahvatutena, ja mees oli endast ikka täitsa ära.

      «Ma olen ainuke, kes järel on! Ja ma ei ole teile sõraline, keda türastunud elajatele teenete vastu toiduks pakkuda!» ütles bandiit ning vajutas päästikule.

      Lask kõlas nii lähedalt, nagu peaks juba ainult heli kuuljatel ajud kõrvadest välja suruma ning Raun pöördus – koomiliselt aeglaselt, näis talle endale – et see värdjas maha lasta, maha-maha-maha, Katja!

      Oh, Katja!

      Mees vahtis talle vastu, silmad ikka veel valged ja laskis nüüd teda. Laskis enne, kui Raun üldse kuhugi jõudis oma mõttega ja – klõps, tegi tema relv. Ja siis veel korra. Lihtsalt «klõps».

      Oota sa, väärakas, ma lõikan sul enne surma munad maha, topin need sulle suhu – Katja eest, mõtles Raun, lubades endale aeglust. Ta ei näinudki enam midagi muud kui seda seisvat, lihtsalt töllakalt seisvat tumedat mehekuju valge lume taustal ja…

      «Raun! Persse! Lõpeta ometi!» röökis keegi otse ta kõrva ääres ja relvaraud löödi alla. «Minuga on kõik korras! Kõik korras! Mees on šokis! Ta ei mõelnud! Ja meil on teda tarvis. Ära lase, persse nüüd, Raun, kuule, ära sina ka lolliks mine!»

      Raskustega, kohutavalt suurte raskustega lohistas Raun end oma teadvuse tunnelist, kust paistis vaid vihatud bandiit, välja tagasi. Otse tema kõrval oli Katja, heledad juuksed pea ümber sassis, nägu magamata ööst kahvatu ja silmade all sügavad kotid, suur kaunis suu viltu tõmbunud.

      Kahvatuhallid silmad Rauni tumedatesse puurimas. Teise naise käed raputasid teda, hoidsid teda, nagu Raun nii palju kordi oli ihanud neid ennast hoidvat, ja silitasid ta nägu.

      «Raun! Raun! Pers-se, Raun!»

      «…» püüdis sõdur sõnu suust välja saada.

      «Oot, võta, mul on vett!» kallas Katja talle juba oma plaskut huulile ning kuigi rõvedalt külm, oli vesi igatahes vedel ja enne, kui see ta keelele jõudis, polnud Raunil aimugi olnud, kui jube janu tal oli. Hetkega oli plasku tühjaks joodud, kurgus külmetas nii, et see tegi valu, ning Katja käsi toppis talle suhkrutükki suhu. »…läbi magamata ja jalul ja valvamas, pole ka ime…» pobises ta ning Raun raputas end tardumusest välja.

      «Olgu,