Täheaeg 11: Viirastuslik rügement. Raul Sulbi

vaatas mitte ainult Rauni vaid ka bandiitide poole.

      «Ma arvan, et ta vist küsib päriselt. Nagu… tahab vastust. Ning ma… Tegelikult olen ma vist talle oma elu võlgu.»

      «Me peaks ta vist maha laskma, kuni ta nõrk on,» arvas Raun, aga tema sõnade taga polnud erilist kirge. Ta oli väsinud ja Katjal oli ilmselt õigus, see jõmm oli nad päästnud. Nüüd küsis ta puha siiralt luba nende… no milleks iganes. Igatahes küsis, mis oli juba isegi väga sõbralik!

      Ja kuigi boss ei teadnud midagi sellest, kuidas Raun temaga õigupoolest samas seisus oli, polnud sõduril tõesõna midagi selle vastu, et too kuningaraisk seal väljas teeks, mida iganes ta siis teha tahtis. Nagunii on kohe hommik ja õhtuks on nad läinud. Too tumedapäine kuningatürbel andis vähemalt kitli peale sellele teisele kuningale, erilisele värdjale. Sellele, kes Phone-Xi ja Nuru maha lõi ja tükkideks kiskus.

      Ainult et – mida ta neilt nüüd paluski?

      «Üldiselt vist peaks jah,» vastas Katja Rauni sõnadele sama tülpinult. «Aga ma ei usu, et keegi tahaks enne päris koitu välja minna, kuni seal see teine ka ringi hiilib.»

      Ta tõmbas hinge ja hõikas hoovi: «Kuule, kus su sõber on?»

      Kuninga pea vajus ettepoole. «Ta ei ole mu sõber,» hüüdis ta madalalt vastu ning toetas pea päris alla, lume varju. Ilmselt käsivarrele. Mõne sekundi pärast ajas end vaevaliselt jälle üles ning tõstis silmad inimeste poole: «Ja ta läks ära. Kas ma võin nüüd teie kaaslase ära kasutada? Te ei vaja teda enam.»

      Viimaks hakkas Raun taipama, millest on jutt. Kuningas kössitas kahtlemata selle koha lähedal, kuhu too teine, blond värdjas, oli suurema osa Phone-Xist pillanud.

      Ta küsis luba järelejäänu nahka panna enne koitu, mil ta haavad tol päeval enam ei parane või mida boss selle kohta ütleski.

      Oh, lihtsalt suurepärane!

      Kusjuures Katja paistis kõhklevat. Ta vaatas üle õla Taela poole – kes oli mingisse õndsasse unelusse vajunud ega jaganud maast ega ilmast – tõmbas alumise huule läbi hammaste ning kirtsutas demonstratiivselt nina.

      «Naine, sa oled hull!» ütles tõmmu bandiit Katjale – tasapisi valgenevas koidueelses valguses nägi Raun viimaks, et too sitapea nr 1 oli päris kena, ent võõrapärase välimusega. Kitsas nina, tume nahk, laiad huuled. Mulatt ilmselt. Tema hammustav lause paistis bossi aga enesesse tagasi toovat.

      «Sinu asi ei ole minu otsuseid kritiseerida, bandiit,» ütles ta tõmmule kutile ja hüüdis siis trellide vahelt: «Olgu. Me oleme sulle võlgu. Söö, mida vajad!»

      Kuningas paiskus peaga lumme, liikumise järgi otsustades kiskus ta liha hammastega otse luudelt, nuga kasutamata. Ahmimishelid, neelamine ja mörin kostsid nende putkasse ära. Kuigi nad olid seda, kuidas üks kuningas sööb, tol ööl päris ohtralt näinud ja kuulnud, oli see nüüd, mil Katja oli seda sõnaselgelt lubanud, kuidagi jõledam ja pentsikum pealt vaadata.

      Justnagu oleks see nende jaoks normaalne.

      «Miks sa niiviisi tegid, kena neiu?» küsis punahabe mõne aja pärast ja tema pehme mänguasja moodi oleku all võttis hääl kuidagi väga vastiku alatooni.

      «Ah, ole vait!» vastas Katja ning uuris binokliga kuningat edasi. Punahabe mühatas ning toetas tagumiku maha, aga tema pilk oli – ebameeldiv.

      Raun pidas teda silmas. Naine nõjatus vastu putkaseina ja vaatas kordamööda aknast välja ja bandiitide poole. Eeskätt paelus tema tähelepanu kärujaam – elumärke, Unioon? – samuti nagu ka tõmmu bandiidi oma, kes vahtis samuti suurt valget kivihoonet, nagu sõltuks sellest tema elu. Võimalik muidugi, et sõltuski.

      Siis pööras suur kutt tähelepanu jaamahoonelt miskipärast Raunile enda kõrval:

      «Sa laseks mu maha tuimalt nagu mõne kuue jalaga koera, kui käsk tuleks, ah, Uniooni naine?» küsis tõmmukas süngelt ning Raun pidi enne vastamist järele mõtlema.

      «No tead,» vastas ta leebelt. «Tegelikult mitte. Eks ikka häiriks küll veidi.»

      Tõmmu mees kergitas korraga mõlemat kulmu ja vaatas jälle aknapilust välja.

      Õues läks juba selgesti valgemaks. Kohe päris selgesti ning Raunis tekkis üha enam tähelepanu nõudvatest jäistest varvastest hoolimata kerge uudishimu. Mida see kuningas siis teeb, kui söömise lõpetab? Päevaaeg ikkagi!

      Olevus roomas edasi piirdeaia ning puude suunas, neljakäpakil ja raskelt. Vahepeal peatudes, vankudes ja kuuldavalt oiates. Lohistas end edasi, kuni kaduski viimaks vaateväljast.

      «Raun!» sõnas Katja tema kadudes, ning imiteeris kahe sõrmega suitsu tõmbamist. «Üks suits?»

      Et nüüd, vastu hommikut, ei hakata valgukate leotamisele nagunii aega raiskama ja suhkrutükkide lutsimine oli ka hullema vaimse jõuetustunde mõneks ajaks eemale peletanud, tundus see imeliselt meelitava ideena. «Sa hoiad silma peal?» küsis sõdur tõmmu pessimisti käest, kes nagunii oli pool ööd aknal passinud, erinevalt Daniilist, kes seina ääres magas, ja punahabemest, kes armastas maas istudes pilguga tühjust tuiutada, kurat teab, mis mõtteis mõlkumas.

      Tõmmu kutt võis ju sitapea olla, aga tema mõttemaailm oli vähemalt arusaadav. Raun eelistas arusaadavust segadusele igal sajal juhul sajast.

      Katja oli paberid ja puru välja otsinud ja keeras juba, sõrmed külmast punased. Pärast süütamist ja suitsu sügavale kopsu vedamist pläru Raunile ulatades kummardus ta alla, sõduri pisema kogu kohale ja ümises poolihääli:

      «Ma pean need kolm kaabakat saatma koos sinuga kärujaama läbi otsima.»

      «Ei,» vastas Raun ja tõmbas omakorda suitsu sisse. Seal polnud ju isegi midagi selgitada, mispärast mitte.

      «Ma pean,» vastas Katja, pläru tagasi võttes. «Kui nemad jaamast välja ei tule – ja ma ei usu, et tulevad – peame meie sisse minema.»

      «Nad lasevad mu maha ja teevad baasi varudest tühjaks.»

      «Ma mõtlen midagi välja. Katsun mõne sihandase loo leiutada, et neil seda mõtet ei tekiks. Muidu jääme kõik siia kükitama. Uue ööni välja. Sa teed selle ära, kui nad nõus on?»

      Suitsu maitse kaotas oma hurma. Aga mis olid alternatiivid?

      «Jah,» ohkas Raun, andis pläru bossile tagasi ning sulges silmad üheainsaks pikaks ja venivaks öömustaks mõtteks.

      «Vist võib välja minna,» sõnas viimaks tõmmu kutt, kelle nime keegi ikka veel ei teadnud, selge vastumeelsusega.

      Punahabe oli viimaks aknavalve üle võtnud, nii et mulatijurakas istus koos Rauniga seina ääres. Hambutu Daniil oli end ilmselt sooja otsides Taela kõrvale kerra tõmmanud. Mõlemad magasid. Tõmmu bandiit silmitses neid tükk aega, nihutas end siis veidi ukse poole ja müksas noorukit jalaga. Poiss oli hetkega mitte ainult istuli, vaid lausa püsti. Siis, näinud, et midagi ei toimu, mühatas ja heitis tagasi külili.

      Katja vahtis lõputu kannatlikkusega punahabeme kõrvalt aknast välja. Nagu ta pool ööd teinud oli. Tema suu oli veidi kokku kroogitud ja põskedel pingejooned.

      «Olgu,» sõnas ta viimaks valjusti ning pöördus ümber, kõneldes nähtavasti kõigi teadvusel ruumisviibijatega. «Kuulge. Mulle teeb jaam muret. Sealt ei paista mingit liikumist ja kogu selle kisa peale, mis mina ja see tume kuningas tegime, ei tulnud keegi vaatamagi, mis toimub.» Raun noogutas mõttes kaasa.

      «Läks valgeks ja ikka ei midagi. Aga mul on asja uurimiseks võtta ainult üks liikumisvõimeline sõdur ning seegi üsna viimse piirini väsinud.» Bossi hingetõmbepausi täitis Daniil, kes tõmbas lörinal ninaga tatti sisse. Katja ei lasknud end segada. «Nii et mul on ettepanek: mina, Uniooni piiripatrulli nr 12 tsiviilboss, palkan teid, Tom, Daniil ja Misiganes-Su-Nimi on, 12. patrulli ajutisteks sõduriteks. Te lähete koos Rauniga, kes meeskonda juhib, ning teid lastakse jaama sisse – või ei lasta ning nõutakse mind. Kui nii juhtub, kutsutegi minu.» Katja lükkas lahtipääsenud heledad juuksesalgud tagasi räti alla. «Või siis ei nõuta midagi, sest seal