Tähehiiglaste orjad. Valitud teosed 1. Raul Sulbi

huuled tõmblesid hirmuäratavas muiges. «Mida mina siin teen? Ma olen siin olnud kaks tuhat aastat ja kauemgi. Pigem peaksin mina pärima, mida sina siin teed.»

      «Ma… ma ei tea,» vastas Harkins.

      «Ma tean, et sa ei tea,» ütles Vaatleja mõnitavalt. Ta tõi kuuldavale lagiseva naerupahvaka ning tema pehme kahvatu kõht võdises nilbelt. «Muidugi sa ei tea. Kuidas võikski keegi eeldada, et sa tead?»

      «Mulle ei meeldi mõistatused,» sõnas Harkins vihaselt, tajudes vestluse kummastavat ebareaalsust. «Kes sa oled?»

      «Olin kord inimene.» Pilkav toon oli järsku kadunud. «Minu vanemad olid inimesed. Mina… ei ole.»

      «Vanemad?»

      «Tuhandete aastate eest. Olin siin päevil enne Sõda. Päevil enne Tähehiidude tulekut.» Lai suu vajus mossi. «Maailmas, mis kord oli – maailmas, millest sind, vaest segaduses olevust, ära kisti.»

      «Mida sa täpselt minust tead?» nõudis Harkins.

      «Liigagi palju,» sõnas Vaatleja tüdinult. «Joo, ja siis ma selgitan.»

      Harkins tundis, nagu oleks ta kurgust liivapaberiga üle käidud. Ta põlvitas ja rüüpas jahedat ojavett. Lõpuks ta tõusis. Vaatleja polnud liikunud, vaid istus kaljul edasi, tema tillukesed kasutud käed ristatud inimliku žesti pentsikus paroodias.

      «Istu maha,» käskis Vaatleja. «Mul on kahe tuhande aasta pikkune lugu rääkida.»

      Harkins istus kivile ja nõjatus puutüvele. Vaatleja hakkas kõnelema.

      Lugu algas Harkinsi ajal, või veidi pärast seda. Vaatleja visandas kolmanda aastatuhande esimestel sajanditel arenenud tsivilisatsiooni ajaloo, jutustas maa-aluste linnade tõusust ning inimestest, kes olid ehitanud senini metsas hulkuvad robotid.

      Tulnud oli sõda, mis hävitas tolle ühiskonna täielikult, peale üksikute ellujäänud salkade. Ka mõned linnad olid säilinud, aga robotajusid juhtinud meeled olid läinud ning robotid jätkasid neile viimati määratud funktsioonide järgimist. Maa-alused linnad muutusid keelatud paikadeks; ehkki metsistunud rühmad elasid nende kohal, ei läinud nad ealeski maapinna alla.

      All koolnute tunneleis elutsesid linnaehitajate muteerunud järglased: Teistsugused, kellest Jorn kõnelnud oli. Enamik neist elasid linnades, mõned üksikud metsades.

      «Mina olen üks neist,» ütles Vaatleja. «Ma pole siit liikunud Tähehiidude tuleku aastast.»

      «Tähehiiud,» küsis Harkins. «Kes nemad on?»

      Olend kehitas oma lõtvu õlgu. «Nad tulid tähtedelt tükk aega pärast seda, kui me olime iseendid hävitanud. Nad elavad siin, jälgides ellujäänuid suure põnevusega. Nad mängivad hõimudega, ajades neid üksteisega riidu ning uurides tulemusi sügava huviga. Mingil põhjusel nad ei häiri mind. Nad ei paista kunagi metsa sellesse ossa sattuvat.»

      «Ja robotid?»

      «Nemad lasevad samamoodi edasi kuni maailma lõpuni. Miski ei suuda neid hävitada, miski ei saa nende tegevust häirida – ning miski ei saa neid käskida.»

      Harkins nõjatus keskendunult ettepoole. Vaatleja oli andnud talle kõik vastused, mis ta vajas, peale ühe.

      «Miks mina siin olen?» küsis ta.

      «Sina?» naeris mutant külmalt. «Sina oled juhuslik faktor. Sulle liiga paljude vastuste andmine rikuks mängu. Aga nii palju võin ma öelda: sa pääsed koju, kui sa robotite üle kontrolli saavutad.»

      «Mida? Kuidas?»

      «Uuri ise välja,» sõnas Vaatleja. «Ma jälgin sind hoolega, pime nagu ma olen, aga rohkem ma sind ei aita.»

      Harkins naeratas ja ütles: «Aga kui ma sunniks sind vastama?»

      «Kuidas sa seda teha mõtleksid?» Taas kõverdusid laiad huuled ebameeldivalt. «Kuidas sa võiksid mind sundida tegema midagi, mida ma ei taha?»

      «Niimoodi!» ütles Harkins äkilises raevus. Ta koukis maast kivi, millel istunud oli, ja tõstis selle pea kohale.

      Ei.

      See oli hääletu käsklus. Kivi pudenes Harkinsi jõuetutest kätest ja tümpsatas maapinnale. Harkins jõllitas oma tuimi sõrmi.

      «Sa õpid aeglaselt,» ütles Vaatleja. «Ma olen pime, aga see ei tähenda, et ma ei näe – või ei reageeri. Ma kordan: kuidas sa võiksid mind midagi tegema sundida?»

      «Ma… ma ei saakski.» möönis Harkins kõhklevalt.

      «Väga hea. Nõrkuse tunnistamine on esimene samm teel tugevuse suunas. Saa aru, et ma tõin sind enda juurde teadlikult ja et kordagi selle usutluse jooksul ei teinud sa midagi oma vabast tahtest, ja et ma olen täiesti võimeline sinu tulevasi tegusid määrama nii, nagu ma heaks arvan. Kuid ma ei taha eriti vahele segada.»

      «Sina oled siis malemängija!» ütles Harkins süüdistavalt.

      «Ainult üks neist,» sõnas mutant, «ja kõige vähem tähtis.» Ta sirutas oma naeruväärsed käed välja. «Ma tõin sind enda juurde ainult meelelahutuse pärast – ent nüüd sa juba tüütad mind. Sul on aeg lahkuda.»

      «Kuhu ma lähen?»

      «Kõige kese on Tunnelilinnas,» lausus Vaatleja. «Oma koduteel pead sa sealt läbi minema. Jäta mind nüüd üksi.»

      Teist käsklust ootamata Harkins tõusis ja hakkas minema kõndima. Kümne sammu pärast kiikas ta tagasi. Vaatleja käed olid taas rinna peal risti.

      «Mine nüüd,» ütles mutant. «Sa oled oma eesmärgi täitnud.»

      Harkins noogutas ja hakkas taas kõndima. Olen ikkagi ettur, mõtles ta kibedalt. Aga kelle ettur?

      4

      Olles jätnud enda ja Vaatleja vahele arvestatava vahemaa, peatus Harkins toeka kiulise koorega puu juures ja püüdis fakte seedida.

      Jõud, mis olid mõistmiseks liiga suured, mängisid mingit mängu. Tema oli sellesse teadmata põhjustel kistud, ja kui Vaatleja just valetanud polnud, viis tema väljapääsutee läbi Tunnelilinna.

      Tal polnud aimugi, kus linn asus, ja ta ei teadnud, mida ta seal otsima pidi. Sa pääsed koju, kui sa robotite üle kontrolli saavutad, oli Vaatleja öelnud. Kummaline mutant oli viidanud, et Tunnelilinn oli robotite juhtimiskeskus. Aga ta oli öelnud ka, et roboteid polnud võimalik käskida.

      Harkins naeratas. Pidi olema mingi viis sinna pääseda. Ka temal endal oli aeg natuke manipuleerida. Ta oli liiga pikalt olnud hüpiknukk – nüüd tõmbab ta ise veidi nööridest.

      Ta vaatas üles. Hilispärastlõunased varjud hakkasid laskuma ning taevas oli tumenemas. Ta pidi kähku tegema, kui tahtis loojanguks pärale jõuda. Kiirelt hakkas ta tuldud teed läbi metsa tagasi minema, liikudes sissetallatud rada mööda Jorni küla poole. Ta rändas kiirelt, pooleldi kõndides, pooleldi joostes. Aeg-ajalt nägi ta Tähehiidude kiilaspäid kaugete puulatvade taga, aga tulnukad ei teinud temast välja. Kord kuulis ta läbi alustaimestiku sõitva roboti jõhkrat häält.

      Mängus olid veidrad jõud. Tähehiiud – kes nad olid? Mida nad Maalt tahtsid, ja mis osa mängisid nad praegu paljastuvas draamas? Nad näisid kauged, erapooletud, niisama ükskõiksed sündmuste käigu vastu kui läbi metsa liikuvad mõistuseta robotid. Ometi teadis Harkins, et see polnud tõsi.

      Robotid huvitasid teda filosoofiliselt. Nad esindasid Jõudu – peatamatut, juhitamatut Jõudu, mis oli seotud mingi ettekirjutatud ja ammuunustatud tegevusmustriga. Miks oli robot ta karnivoori käest päästnud? Kas seegi oli seotud juhtumiste võrguga, mõtiskles ta, või oli malemäng isegi robotite tegevusmustri suhtes ülimuslik.

      Oli ka huvitav isiklik probleem Jorni ja Katha suhte näol; see oli probleem, millega ta pidi peagi taas rinda pistma. Katha ilmselgelt armastas Jorni, ent mingis primitiivses ambivalentsuses vihkas teda samaaegselt. Harkins mõistatas, kuhu tema antud olukorras sobitub, kui ta Jorni külla naaseb. Jorn ja Katha olid mitmetahulised, etteaimamatud inimesed ja tema plaani edukus sõltus