Tähehiiglaste orjad. Valitud teosed 1. Raul Sulbi

väljakutsele, et lisada ulmekirjanduse korpusele midagi uut, isikupärast ja meeldejäävat. Mida aeg edasi, seda enam hakkas mu loomingus rõhuasetus pöörduma kvantiteedi asemel kvaliteedile ja need varased lood langesid unustusse, kuigi ajaloomäluga ulmelugejad jäid mäletama, et ma olin kunagi selliseid jutte kirjutanud.

      Neid lugusid nüüd üle lugedes tundsin ma kiusatust neid varaseid tekste siit ja sealt veidi kohendada, lisada siia veidi värvi, asendada seal semikoolon mõttekriipsuga, tõmmata maha veidi liiga sensatsioonilisi süžeetehnilisi käike või mõnel muul moel muuta teksti, arvestades mu vahepealse neljakümne aasta jooksul omandatud jutustamisoskusi. Kuid ma pidasin sellele kiusatusele vastu. Selline aastakümnete tagune ümberkirjutamine olnuks ebaaus tolle noormehe suhtes, kes need lood omal ajal kirja pani. Pole minu asi neile juttudele kaela määrida veterankirjaniku akumuleerunud tarkust, samuti oleks see läinud vastuollu raamatu põhilise eesmärgiga, milleks oli ikkagi tuua arheoloogi kombel päevavalgele ja lugejate ette minu pika kirjanikukarjääri koidiku artefakte, näitena teatavat kindlat tüüpi teaduslikust fantastikast, mis oli oma ajale iseloomulik ja mida praktiliselt igaüks meist toona enda karjääri mingis faasis kirjutada tavatses.

      Seega on siin grupp lugusid, mille ma kirjutasin ammuunustatud ajakirjadele, lugusid, mida ma kirjutasin ülimalt kiiresti, lugusid, mille puhul ma valdavas osas jäin rangelt pulpajakirjade traditsiooni raamidesse. Järeleproovitud ja ausast narratiivivalemist hälbisin ma vaid sedavõrd, et lubasin endale vahel luksust tappa mõni oluline tegelane, mida oleks 1940ndate pulpajakirjades mõeldamatuks peetud, kuid mis oli kümnend hiljem juba mingil määral lubatud, kuid üldiselt toimus hea ja kurja vaheline võitlus ning kuri tavaliselt (kuid mitte alati) kaotas.

      Ma ei kavatse panna kedagi petlikult uskuma, et siit leiab ebaõiglaselt tähelepanuta jäänud meistriteoseid. Usun, et olen selle juba küllaldaselt selgeks teinud, et isegi siis, kui ma neid lugusid kirjutasin, ei olnud nad mõeldud kui suur kunst – ajakirjad, mis neid avaldasid, ei olnud suurest kunstist huvitatud, vaid soovisid head ja järeleproovitud pulpkirjandust –, ja ma pakun neid siin peaasjalikult arheoloogilisest vaimust kantuna, nagu sai mõned read tagasi selgitatud, kui võimalust sukelduda neisse ammuunustatud kultuurkihtidesse, mis demonstreerivad, kes ma olin ja mida tegin kirjanikuna kuuskümmend aastat tagasi.

      Tuleb tunnistada, et ma õppisin neid lugusid luues ilukirjanduse kirjutamise kohta palju: kuidas juttu huvitavalt alustada ja edasi arendada, kuidas kujutada konkreetset stseeni ja visandada (ükskõik kui pealiskaudselt) tegelaskuju ilma pika ja igava ekspositsioonita ning kuidas anda paari kiire liigutusega tekstile seda vajalikku värvi ja avastuslikkust, mille pärast inimesed üldse ulmekirjandust loevad. Nii et neis lugudes on ka midagi tehniliselt huvitavat ja midagi ajalooliselt huvitavat, kuna on lõppeks ju ikkagi sama inimese kirjutatud, kelle sulest on pärit ka «Sisemine surm» (Dying Inside), «Purjetades Bütsantsi» (Sailing to Byzantium), «Sündinud surnutega» (Born with the Dead) ning kõik need teised raamatud ja jutud, mille eest Ameerika Ulmekirjanike Assotsiatsioon otsustas 2004. aastal pärjata mind kõrgeima tunnustusega ulmekirjanduse maailmas – Suurmeistri auhinnaga. Kas nendes varajastes lugudes on võimalik ära aimata tulevase Suurmeistri pintslitõmmet? Tõenäoliselt mitte, kuna juba siis, kui ta neid kirjutas, esindasid need tema loomingu seda külge, mis tähendas ülisuurtes kogustes üüri maksmiseks ja lõbusaks ajaviiteks kirjutatud tekste. Ja mitte midagi enamat. Ma ei arvanud kunagi, et lood nagu «Tähehiiglaste orjad» või «Kosmosemõrtsukas» oli parim ulme, mis minus peidus oli. Aga nii või teisiti olid nad osa minu loomingulisest arengust. Ma ei ole neist kunagi lahti ütelnud, ega ka millestki muust, mida ma toona kirjutasin. Ja siin nad nüüd jällegi on, need kadunud ajastu artefaktid, üheksa varajast lugu, mis on toodud uue sajandi kõhedakstegevalt ereda valguse kätte, sajandi, mis oli nende lugude kirjutamise ajal alles kauge tulevik.

      TÄHEHIIGLASTE ORJAD

SCIENCE FICTION ADVENTURES, veebruar 1957

      Kunagi ammu (enam kui kuuskümmend aastat tagasi) ühes kauges, kauges galaktikas (tegelikult juhtus see Brooklynis, mis aga asubki üsna kaugel kohast, kus ma praegu elan) andis üks keskkoolisõber mulle pulpajakirja Planet Stories kapsastunud numbri. Mul oli just esimene ulmeajakirjade avastamise peadpööritamapaneva ekstaasi periood ning ta arvas õigesti, et ma tahaksin endale seda ajakirja 1942. aasta suvenumbrit, mille ta oli oma majast leidnud ja mida tema isa oli ilmselt lugenud ning äraviskamise vääriliseks pidanud.

      Olin juba ajakirjade Astounding Science Fiction, Amazing Stories ja Fantastic Adventures (Fantastilised Seiklused) ustav lugeja, kuid Planet Stories oli minu jaoks midagi uut. Sukeldusin sellesse ekstaatilise õhinaga. Ajakirjanumber oli seitse aastat vana, sellel puudus esikaas ning ülejäänud vihikki oli halvas korras ja kulunud, kuid minu jaoks oli see imede varakamber. Millalgi hiljem hankisin selle asemele suurepärases korras läikiva eksemplari, mis lebab praegu, kui ma neid ridu kirjutan, mu ees laual, nii et ma saan täpselt öelda, mis seal sees oli: kolm jutustust Ross Rocklynne’ilt, Ray Cummingsilt ja Manly Wade Wellmanilt, viis lühijuttu ning 11-leheküljeline fännide täidetud lugejakirjade rubriik (millest mõne hetke pärast pikemalt).

      Planet Storiesi eripäraks olid põnevus- ja seikluslood, värvikad jutud, mille tegevus toimus võõrastes maailmades. Numbri põhilugu, Ross Rocklynne’i «Lahri ülesanne» (Task to Lahri), mida illustreeris kaheleheküljeline kena atmosfäärikas pilt Leydenfrostilt, rääkis Maalt pärit kosmoseränduri reisist päikesesüsteemi kümnendale planeedile, mille õõnsas sisemuses elas kadunud rahvas. Wellmani «Orjastatud Veenus» (Venus Enslaved) jutustas kosmosehädalisest maalase ja arbalettidega relvastatud amatsoonide konfliktist Veenuse hiiglaslike ja elajalike Konnaisandatega. Nelson Bondi «Operatsioon «Kaos»» (Operation Chaos) rääkis katsest murda läbi kosmoseteede blokaad, mille Välisplaneetide Allianss oli tekitanud.

      Peaksite aimu saama küll. Kosmoseooperid, pöörased, kiired ja metsikud. Ma armastasin neid. Ma olin neljateistaastane. Kiirustasin ajalehekioskisse, et välja uurida, kas Planet Stories ikka veel ilmub, ja seal see oligi: 1949. aasta talvenumber, mille peamisteks lugudeks olid «Surnud tähe piraat» (The Dead-Star Rover), Robert Abernathy «jahmatav romaan», nagu kiri numbri kaanel teatas, ning «Tulemõõk» (Sword of Fire), mida kirjeldati kui «jutustust orjastatud universumist» Emmett McDowelli sulest. Maksin selle numbri eest kakskümmend senti. Paar päeva hiljem külastasin vanaraamatute kauplust, kust sain kümne sendi eest eelmise, 1949. aasta sügisnumbri omanikuks, numbri, mille vahendusel leidis aset mu esmatutvus Leigh Bracketti loominguga («Veenuse nõiatar» (Enchantress of Venus)). Järgmise paari aasta jooksul omandasin ma ülipüüdlikult kõik ajakirja vanad numbrid kuni selle ilmuma hakkamiseni 1939. aastal, ning ostsin ustavalt ja lugesin läbi kõik värsked numbrid, mis ilmusid kuni väljaande sulgemiseni suvel 1955.

      Suveks 1955 olin ma varaküpse noorukina alustanud juba omaenda kirjanikukarjääriga, olles müünud mõned lood 1954. aastal ning juba terve hunniku 1955. aastal. Üks ajakiri, mille veergudele ma tahtsin kindlasti pääseda, oli Planet Stories, aga ma jäin napilt hiljaks. Olin oma esimesed lood sinna saatnud juba 1950. aastal ning ajakirja tolleaegne toimetaja Jerome Bixby oli need kaastundlikult läbi lugenud ning kinnitanud, et näeb nende lugude taga kedagi, kellest võib kunagi saada edukas kirjanik, kuid ta ei ostnud ühtki neist lugudest. Minu jutud ei küündinud tõepoolest enne 1954. aastat veel professionaalse tasemeni ning selleks ajaks oli Planet Stories – minu igaveseks kurvastuseks – vaarumas oma huku poole ega võtnud enam uut materjali vastu. Nii ei avanenudki mul kunagi võimalust avaldada mõnd suursugust ja maitsetult toredat kosmoseseiklust selles suursuguses ja maitsetult toredas ajakirjas.

      Aga naaseme selle päevinäinud ja esikaaneta 1942. aasta ajakirjanumbri, mille mu koolikaaslane oli mulle 1949. aastal kinkinud, lugejakirjade rubriigi juurde. Fännide hulgas, kelle kirjad seal ilmusid, oli keegi Larry Shaw Schenectady’st New Yorgi osariigist. Ulmeajakirjade vanu numbreid uurides sain ma peagi teada, et Shaw oli sage lugejakirjade kirjutaja ning oli ulmefännide seas tuntud kui nutikas ja teravlõikava stiiliga kirjanduskriitik. Lõpuks lahkus ta muidugi Schenectady’st ning sai ümberehitatud autodest kirjutava ajakirja toimetajaks. 1953. aastaks oli ta juba ühe tollase parima SF-ajakirja If (Kui) tegevtoimetaja. Me kohtusime esmakordselt mu esimesel ulmeconventionil Philadelphias septembris