Tähehiiglaste orjad. Valitud teosed 1. Raul Sulbi

«Sinu karistus tuleb hiljem. Sa veel maksad selle eest, Katha.»

      Naine langetas pea ja vaatas siis üles. Hämmastusega märkas Harkins, et Katha vaatas Jorni poole silmis peegelduva ilmeksimatu armastusega.

      Jorn osutas metsa poole. «Mine.»

      «Kohe?»

      «Kohe,» ütles Jorn. «Sa pead hommikuks läinud olema. Ma poleks üldse tohtinud lubada sul jääda.»

      3

      Mis iganes jumalus tema üle ka ei valvanud, tegi see märkimisväärselt viletsat tööd, mõtles Harkins metsaserval seistes. Oli sadistlik viia ta kontakti omamoodi tsivilisatsiooniga ja siis saata ta peaaegu kohe tagasi metsa ebakindlusse.

      Koit oli lähedal. Ta oli veetnud enamiku ööst lagendiku äärt mööda tiirutades, lükates edasi hetke, mil ta peab metsa naasma. Ta tõmbus lagendiku servale ja ootas. Korraks olid kostnud laksatused, justkui piitsahoobid, mis olid tulnud Jorni hüti poolt. Siis oli saabunud vaikus. Harkins mõtles, kas Katha karistusele polnud ehk järgnenud autasu.

      Jorn oli teinud teda välja heites õigesti, möönis Harkins. Sedasorti hõimuühiskonnas tuli liidril oma võimu säilitada – iga võimalik võistleja, isegi tahtmatu nagu Harkins, tuli minema saata. Nüüd, kui Harkins aru pidas, mõistis ta, et Jorn oli olnud üllatavalt vastutulelik teda mitte kohapeal tappes.

      Ainult et sellele kummalisele metsikule maailmale vastu astumine ei tõotanud tulla lõbusõit.

      Kui esimesed ähmased koidukiired horisondil murduma hakkasid, sisenes Harkins metsa. Peaaegu kohe muutus õhk jahedamaks ja niiskemaks. Taimestiku tihe loor, mis metsale katuseks oli, hoidis päikesevalgust kinni. Harkins liikus ettevaatlikult, minnes mööda Tähehiiu sissetrambitud rada.

      Kusagil siit mitte väga kaugel pidi olema Tunnelilinn. Sellises mittemehhaniseeritud ühiskonnas oleks olnud võimatu pidada sõda suurte vahemaade tagant. Ja Tunnelilinn, misiganes see ka polnud, oli asustatud. Ta soovis sinna jõuda enne metsas sekeldustesse sattumist. Jorni rühmast väljaheidetuna lootis ta sealt peavarju leida.

      Järsku kostis eestpoolt puude raginat. Ta liibus samblase kivikamaka vastu ja vaatas selle tagant välja.

      Puude kohal oli näha läbi metsa liikuva Tähehiiu punakaspruuni pead. Harkins kaalus hetkeks hiiglase poole minemist, ent muutis siis meelt ja pööras kõrvalrajale. Tähehiiud olid tal ühe korra ellu jääda lasknud, kuid nende edasisi tegusid polnud võimalik ette ennustada. Ega tal midagi teha polnudki – Tähehiid liikus kiirelt edasi, astudes iga sammuga oma nelikümmend jalga.

      Harkins jälgis hiiglaslikku olendit, kuni too oli silmist kadunud, ja jätkas siis kõndi. Ehk, mõtles ta, viib rada Tunnelilinna. Võibolla ka mitte. Tol hetkel oli tal vähe kaotada, ükskõik mis suunas ta ka läinud ei oleks.

      Kuid ta eksis. Teine tee võinuks ehk ohutu olla, sellel siin oli aga takistuseks ulguv košmaar.

      See oli tal otse vastas; selle kuus jalga klammerdusid kahe peene puu külge. Olendil oli kaks suud – üks kummagi lapiku teravakoonulise pea küljes. Žiletitaolised hambad särasid hämaras valguses. Harkins tardus, olles võimetu nii ümber pöörama ja põgenema kui rünnakule asuma. Olevuse ulg kõrgenes, vastandudes tuhmile kõminale metsast.

      Olend hakkas liikuma. Harkins tundis higi keha mööda alla tilkumas. Valgekarvaline loom oli suure hundi mõõtu ja tundus näljane. Harkins taandus, kombates enne igat sammu ettevaatlikult maad, sellal kui loom hüppama valmistus.

      Teadliku plaanita sirutas Harkins käe selja taga asuva surnud puu poole ja sikutas üht oksa. See murdus lahti, puistates ta üle mureneva koore tükkidega. Kui koletis hüppas, kasutas ta oma rohmakat nuia pesapallikurikana.

      See tabas lähema pea küljes olevat haardevalmis suud. Kokkupõrkes kuiva puuga purunesid hambad kildudeks. Harkins jooksis kiirelt edasi ja surus puuoksa teise pea lõugade vahele, takistades neid sulgumast. Loom püüdis Harkinsit küünistada, aga selle ülemised käpad olid liiga lühikesed.

      Patiseis. Harkins hoidis looma käsivarre kaugusel. Too raevutses ja ilatses jõuetult, võimetuna temani küündima. Ta ei julgenud lahti lasta, ent teadis, et tema jõud ei võinud lõpmatuseni kesta.

      Aeglaselt, vehkides kahjutult küünistega, surus loom teda tagasi. Harkins tundis lihaseid käsivartes pinge all värisemas; ta surus vastu ja loom ulgus valust. Teine pea kiristas metsikult oma purunenud hambaid.

      Pea kohal kõlasid veidraid linnuhääled ja kui Harkins üles vaatas, nägi ta eredavärviliste lõualottidega lindude rivi liikumatult puuoksal ootamas. Nende nokad läikisid hammastest ja nad ei meenutanud ühtki lindu, keda ta varem kohanud oli, ent ta teadis instinktiivselt, mis nende roll metsas oli. Nad olid raisasööjad, valmis tööle asuma niipea, kui patiseis katkes.

      Ja see pidi katkema varsti. Harkins ei võinud hullunud looma enam kaua eemal hoida. Tema sõrmed värisesid ja peagi pidi oks tema haardest välja libisema. Ja siis…

      Kusagilt ülevalt välgatas alla metalne käsi ning sedamaid nõrgenes vastusurve. Oma üllatuseks nägi Harkins kätt looma üles tõstvat.

      Tema pilk järgnes sellele. Nende kohal kõrgus robot, näotu, ebainimlik, silmitsemas metsikut elajat, mida ta oma metalses haardes hoidis. Harkins pilgutas silmi. Ta oli olnud heitlusest nii haaratud, et polnud kuulnud robotit lähenemas.

      Robot võttis looma kummastki kõrist ja rebis. Otsekui möödaminnes heitis ta veel elusa keha puhmastikku, kus too hetke viskles ja siis taltus. Siis jätkas robot oma teed läbi metsa, samas kui raisasööjad puuoksalt alla oma saagi poole sööstsid.

      Harkins vajus kõduneva kännu peale istuli ja tõmbas hinge. Tema ülepingutatud käsivarred värisesid kontrollimatult.

      Tundus, nagu oleks robot olnud saadetud just sinna ülesandega lihasööja hävitada – missioon lõpule viidud, oli ta baasi naasnud, tundmata Harkinsi edasiste tegemiste vastu huvi.

      Olen vaid ettur, mõtles ta äkitselt. Mõistmine tabas teda valusalt ning ta tõmbus kurnatusest kööku. See oligi vastus: ettur. Teda juhiti. Teda oli oma ajastust välja kistud, sokutatud Jorni külla ja sealt välja, saadetud surmaohtu ja päästetud. See oli rahutukstegev mõte ning see röövis temalt mõneks minutiks jõu. Ta teadis oma piire, aga talle meeldis mõelda endast kui oma saatuse peremehest. Praegu ta seda polnud.

      Olgu – kuhu edasi?

      Vastust ei tulnud. Otsustades, et tema manipuleerija oli hetkel ametis mõnel teisel malelaua ruudul, ajas ta end jalule ja hakkas aeglaselt sügavamale metsa sisse liikuma.

      Ta kõndis nüüd ettevaatlikult, otsides silmadega metsloomi. Järgmine kord ei pruukinud olla robotite käsi teda päästmas.

      Mets näis taas rahulik. Harkins kõndis samm sammu haaval, minnes sügavamale ja sügavamale metsa südamesse, jättes Jorni küla kaugele maha. Pärastlõuna lähenes ja ta hakkas väsima.

      Ta jõudis pulbitseva allikani ja laskus tänulikult selle äärde maha. Vesi näis värske ja selge; ta pistis käe sisse, tundes värskendavat jahedust ja niisutades sõrmi. Kätt välja võttes puudutas ta vett katseks huultega. Vesi maitses puhtalt, aga ta kulm tõmbus kahtlevalt kipra.

      «Lase käia ja joo,» lausus äkitselt kuiv hääl. «Vesi on täiesti korralik.»

      Harkins kargas koheselt püsti. «Kes seda ütles?»

      «Mina.»

      Ta vaatas ringi. «Ma ei näe kedagi. Kus sa oled?»

      «Ülal kivi otsas,» lausus hääl. «Siin, rumaluke.»

      Harkins pöördus hääle allika poole ja nägi kõnelejat. «Kes – mis sa oled?»

      «Inimesed nimetavad mind Vaatlejaks,» tuli rahulik vastus.

      Vaatleja seisis tohutul kaljul, mille lõhest oja välja voolas. Harkins nägi inimest, või midagi inimtaolist hallikasroheka kurrulise naha, ähmaste silmade ja tillukeste rippuvate kondiste kätega. Selle suu oli lai ja groteskne, kõverdunud millessegi irvetaolisse.

      Harkins astus hirmust