Tähehiiglaste orjad. Valitud teosed 1. Raul Sulbi

pressis oma reied tugevalt tema pihta ümber ning tagus, hammustas ja küünistas.

      Pärast peaaegu minutipikkust rüselust sai Harkins tema randmetest kinni. Ta on ohtlikum kui Jorn, mõtles ta, kui ta naise käsi tahapoole väänas ja teda aeglaselt jalgu lahti laskma sundis. Ta tõmbas ta püsti ja hoidis teda enda ees. Naise lõuad töötasid kramplikult.

      «Sa tapsid ta,» kordas ta. «Nüüd tapan mina sinu.»

      Harkins vabastas ta käed ja naine kargas eemale, vehkides oma pikkade juustega, nõtkutades oma paljaid jalgu. Tema rinnad, mida katsid kaks riideriba, kerkisid ja langesid kiirelt. Harkins jälgis hämmastusega, kuidas naine alustas metsikut sõjatantsu, vääneldes ja võttes ähvardavaid poose ning tiirutades tema ümber. See oli neimariitus, taipas ta. Tiigritar tasus võõrale oma kaaslase eest kätte.

      Järsku katkestas ta tantsu ning jooksis puu juurde, mille otsas oli Jorni orkiaetud keha. Ta murdis ühe kuldse oga ning liikus seda noataoliselt hoides taas Harkinsi suunas.

      Mees vaatas ringi, leidis varisenud oksa ning lõi sellega prooviks läbi õhu. Naine tungis peale, nuga kõrgel, sellal kui Harkins ootas, et ta löögiulatusse jõuaks.

      Tema kaunid jalad vetrusid ja kandsid teda läbi õhu. Harkins liikus intuitiivselt, tõstes vasaku käe löögi tõrjumiseks ning lüües paremaga vastu. Oks raksatas vastu Katha rannet; ta tõi kuuldavale tahtmatu valuhäälitsuse ning pillas ora käest. Harkins tõukas selle eemale ja haaras temast kinni.

      Ta surus naise enda vastu, pigistades ta käed vastu külgi. Katha vehkis pettunult jalgadega, kuni nägi, et ei võinud nii vastasele viga teha, ja jättis järele.

      «Nüüd olen ma sul käes, Lloyd Harkins – kuni sa mu lahti lased.»

      «Ära muretse, tiigritar – ma hoian sind siin, kuni sa enam vastu punnida ei jaksa.»

      «Selleks kulub terve igavik.»

      «Olgu nii,» ütles Harkins. Ta kallutas pead tema kõrvale lähemale. «Sa oled tulivihasena väga kaunis, kas tead.»

      «Kui ma sinu juurde tulin, ütlesid sa minust ära, argpüks. Nüüd sa solvad mind Jorni surnukeha juures?»

      «Jorn vääris, mis ta sai,» sõnas Harkins. «Ma pakkusin talle impeeriumi, ja tema keeldus. Ta ei suutnud leppida mõttega võimu kellegagi jagamisest.»

      Tüdruk jäi hetkeks vaikseks. Viimaks ütles ta muutunud häälel: «Jah – Jorn oli selline küll.»

      «Valik oli kas tappa või saada tapetud,» ütles Harkins. «Jorn oli hullumeelne. Ma pidin…»

      «Ära räägi sellest!» nähvas ta. Siis ta küsis: «Mis selle impeeriumiga on?» Viha näis asenduvat saamahimulise huviga.

      «Miski, millest Vaatleja mulle rääkis.»

      Katha reageeris nagu Jorngi: ta näole ilmus hirm ning ta pööras pea küljele, et Harkinsi pilku vältida. «Vaatleja näitas mulle, kus asub võimu saladus,» ütles mees. «Ma rääkisin Jornile…»

      «Kus?»

      «Tunnelilinnas,» sõnas ta. «Kui ma võiksin sõjaväe eesotsas sinna minna, saaksin ma robotite üle kontrolli haarata. Nendega vallutaksime me maailma.» Kui Vaatleja tõtt rääkis, lisas ta sõnatult. Ning kui ta leiab viisi robotite juhtimiseks.

      «Tähehiiud ei laseks sul seda teha,» ütles Katha.

      «Ma ei saa aru.» Ta lõdvendas veidi survet tüdruku kätel, ning too tõmbus pingesse. See oli nagu välgunoole otsas istumine, mõtles ta.

      «Tähehiiud hoiavad meid väikestes rühmades,» sõnas ta. «Kui tekib oht, et moodustatakse sõjavägi või rajatakse linn, lõhuvad nad selle laiali. Mingil moel saavad nad alati teada. Sul ei lastaks eales maailma vallutada. Nad lihtsalt ei lubaks seda.»

      «See on siis nende laboratoorium?» küsis ta, kui pilt selgemaks sai.

      «Misasja?»

      «Ma tahtsin öelda, et Tähehiiud jälgivad ja uurivad teid. Nad hoiavad sotsiaalseid rühmi hallatavates piirides – seitsekümmend-kaheksakümmend, mitte rohkem. Nad eksperimenteerivad psühholoogiaga.»

      Tema meeltesse tekkis kujutuspilt: maailm katseklaasis ning seda hoidmas targa näoga uudishimulik Tähehiid, kes on võimetu pidama intelligentseks kedagi nii väikest kui inimene. Inimesed olid neile kui puuviljakärbsed; nad takistasid tsivilisatsiooni taastekkimist mitte kurjusest, vaid puhtast teaduslikust huvist. Temas hakkas tukslema viha.

      «Ma ei mõista sind,» ütles Katha. «Nad jälgivad meid ainult sellepärast, et see meeldib neile?»

      Kuidas selgitada laboriuuringute kontseptsiooni metslasele? mõtiskles mees. «Jah,» sõnas ta. «Nad jälgivad teid.»

      Naine kortsutas kulmu. «Kuid sina saad roboteid kontrollida? Harkins, ehk ei suuda Tähehiiud roboteid peatada. Ehk…»

      Harkinsil polnud vaja teda rohkem veenda. «Sul on õigus! Kui ma saan robotite üle kontrolli, võin ma Tähehiiud puruks lüüa – saata nad tagasi sinna, kust nad tulid!»

      Oli see tõsi? Ta ei teadnud, aga see vääris proovimist. Erutunult hüppas ta eemale, vabastades tüdruku.

      Too polnud kättemaksu unustanud. Kohe oli ta mehel kallal, paisates ta maha. Harkins pööras ümber, ent naine klammerdus tema külge. Tol hetkel laskus nende kohale tume vari.

      «Vaata üles,» ütles Harkins tasasel häälel.

      Nad vaatasid koos. Nende kohal seisis harkisjalu Tähehiid, pilk suunatud alla, raidkujutaolisel näol sügav huvi.

      «Ta vaatab meid,» ütles Katha.

      «Nüüd sa mõistad? Ta jälgib – püüab aru saada, mis sorti olendid need pisikesed loomad metsa all küll on.» Ta mõtles põgusalt, kas see kolmepoolne stseen – Harkins Jorni vastu, siis Harkins Katha vastu – oli ka ehk nende kohal seisva koletisliku olendi lõbuks korraldatud. Uus kujutluspilt tekkis ta meeltesse – tema ja Katha tohutus laboratooriumis, heitlemas üksteisega suures retordis, mida hoiab muigav Tähehiid. Ta ihu tundus jäine.

      Katha pilk pöördus Tähehiiult Harkinsi poole. «Ma vihkan neid,» sõnas ta. «Me tapame nad koos.» Metslaslikus tujukuses oli ta viha unustanud.

      «Enam me ei võitle?»

      Katha irvitas, välgutades erkvalgeid hambaid ning lõdvendades haaret Harkinsi ümber. «Vaherahu,» sõnas ta.

      Mees tõmbas ta tagasi enda peale ning surus suu tema oma vastu, mõeldes samas, kas Tähehiid neid ikka veel jälgis.

      Tüdruk itsitas lapselikult ning hammustas sügavalt Harkinsi alahuulde. «See oli Jorni eest,» lausus ta, hääl nurruv ja mänguline. «Nüüd oleme tasa.»

      Ta surus end mehe vastu ning pühkis vere suudlusega minema.

      5

      Külla naastes tervitati teda kahtlustavate pilkude ning kohmetu vaikusega.

      «Jorn on surnud,» teatas Katha. «Ta võitles Harkinsiga metsaserval.»

      «Ja nüüd ongi Jorn mulla all,» itsitas inetu naine nimega Elsa. «Ma nägin seda tulemas, vennad. Keegi ei saa öelda, et ma teda ei hoiatanud.»

      «Harkins on nüüd juht,» sõnas Katha kindlalt. «Ja mina tema naine.»

      Unise olemisega külaelanik, kes oli Harkinsi ellujätmise poolt hääletanud, küsis: «Kes tema selleks valis?»

      «Mina ise, Dujar,» ütles Harkins. Ta tõstis rusikad. Säärases ühiskonnas tuli kogu aeg end kehtestada. «Kes on vastu?»

      Dujar vaatas abitul ilmel nõidnaise Elsa poole. «Kas tasub?»

      Too kehitas õlgu. «Jah ja ei. Tee, nagu heaks arvad.»

      Unise näoga mees kortsutas murelikult kulmu, ent ei öelnud midagi. Harkins vaatas ühte näkku, siis teise. «Kas keegi on vastu, et mina seda hõimu juhin?»

      «Me ei tea isegi, kes sa oled!» ütles üks