Tähehiiglaste orjad. Valitud teosed 1. Raul Sulbi

oli kunagi minevikus peaaegu täielikult hävinud. Tükid sobitusid kokku, aga lüngad jäid.

      Tunnelilinn, vihatud vaenlaste kodu. «Üks Vanadest Kohtadest,» oli Jorn öelnud. Varemetes elasid vaenlased. See oli üsna arusaadav. Aga nood «teistsugused»?

      Ta raputas pead. See oli veider ja segadusseajav maailm, ning oli võimalik, et mida vähem küsimusi ta esitab, seda ohutum talle endale.

      «See on meie elukoht,» sõnas külaelanik. Ta osutas pika, madala ja laia hüti poole. «Seal elavad vallalised mehed. Võta ükskõik milline voodi, kus pole linu.»

      «Aitäh,» lausus Harkins. Ta kummardus sisseminekuks. Hüti sisemus oli lihtsakoeline ja lage, siin-seal vedelevate õlgmadratsitega. Ta valis ühe, mis tundus enam-vähem puhas, ja heitis sinna oma jaki. «See on minu,» ütles ta.

      Teine noogutas. «Nüüd viljapõllule.» Ta osutas lagendiku poole küla taga.

      Harkins veetis ülejäänud pärastlõuna põldudel töötades, kasutades meelega võimalikult palju energiat ja püüdes mitte mõelda. Õhtu lähenedes oli ta rampväsinud. Mehed naasid külla, kus naised neile lihtsat, aga toitvat õhtusööki pakkusid.

      Lihtne elu, mõtles Harkins. Põllutöö, toidu varumine ning aeg-ajalt hõimudevahelised konfliktid. See polnud just haljas oks, millele tema kauged järeltulijad jõudnud olid, märkis ta kuivalt. Ja miski oli siin pildil valesti. Langus pidi olema toimunud võrdlemisi hiljuti, et nad kultuurilises pildis alles nii sügaval mülkas olid, kuid metsakasvu tihedus viitas, et ajast, mil see ala tihedalt asustatud oli, pidi olema möödas palju sajandeid. Selles loogikas oli auk, mõistis Harkins, aga ta ei suutnud seda leida.

      Saabus öö. Oli täiskuu ning ta vahtis igatsevalt selle armilist nägu, tundes tugevat koduigatsust elava, rahvarikka maailma vastu, kust ta ära oli kistud. Ta vaatas külarahvast, kes maas lamasklesid, kõhud täis ja kered väsinud. Keegi naeris ebameloodilist, viisita laulu. Tema tagant kostis valju norskamist. Jorn joonistus kirka kuu taustal eredalt välja, seistes ja vahtides metsa poole, otsekui oodates kohest rünnakut. Kaugelt eemalt kajas läbi puude rammiva roboti tümpsuv hääl, või oli see hoopis mõnel tundmatul retkel olev Tähehiid.

      Järsku Jorn pöördus. «Uneaeg,» nähvas ta, «kõik hüttidesse.»

      Ta liikus ringi, lüües tukastajaid jalaga, ajades naisi tule äärest eemale. Tema on tõesti siin boss, mõtles Harkins. Ta uuris hindavalt Jorni piitsapiutaolisi lihaseid ning otsustas, et tal oleks parim külasviibimise ajal suurele mehele mitte jalgu jääda.

      Hiljem lamas Harkins oma rohmakal asemel, püüdes uinuda. See oli lootusetu üritus. Ere kuuvalgus valgus hüti lahtisest uksest sisse ning ta oli niiehknaa liiga pinges, et uinuda. Ta kergitas ringi vaadates pead. Kuus meest, kellega ta hütti jagas, magasid raskelt, nautides raske päevatöö vilju. Neil oli turvaline olla – nende ignorantsus kaitses neid. Temal, Harkinsil, oli liiga palju tsiviliseeritud inimese ärevust. Öised hääled õuest häirisid teda ning summutatud kõminad metsast äratasid sügavale tema hingepõhja maetud veidraid hirme. See maailm polnud närviliste jaoks.

      Ta sulges silmad ja vajus taas pikali. Tema silme ees hõljus Tähehiiu kuju – esmalt puuna, siis tervikliku olendina, lõpuks vaid kummaliselt heatahtliku, kurbliku näona. Ta kujutles kogunenud Tähehiidusid seal, kus iganes nad elasid, liikumas massiivse graatsiaga ning kummardamas üksteisele fantastilises menuetis. Ta arutles, kas too, kes ta täna leidnud oli, aimas, et kandis intelligentset olendit, või oli temast mõeldud kui mingist kahejalgsest metsaasukast, kes oli tõsiselt võtmiseks liiga väike.

      Siis kummitas teda kujutluspilt robotist – takistamatust kuppelpeaga kreatuurist, järgimas mingit hoomamatut plaani, sõitmas peatamata läbi metsa tundmatu eesmärgi suunas. Läbi tema mõtete lõikasid hammaslindude kriisked ning kõmisevad kõuekärgatused metsas. Mitte sellist maailma ei püüdnud ma luua, mõtles ta väsinult, püüdes und vägisi kohale tuua.

      Järsku riivas miski kergelt tema käsivart. Ta tõusis hetkega istukile ning kissitas silmi, et paremini näha.

      «Ära lärmi tee,» lausus õrn hääl.

      Katha.

      Naine kükitas madratsi kohal, vaadates alla tema poole. Harkins mõtles, kui kaua too seal juba olla võis. Tema lahtine juus voogas õlgu pidi alla ning tema sõõrmed tõmblesid ootusärevalt, kui Harkins tema poole küünitas.

      «Mida sa siin teed?»

      «Tule välja,» sosistas ta. «Me ei taha neid äratada.»

      Harkins lasi end õue juhatada. Kuu valgustas toimuvat eredalt. Magav küla oli täiesti vaikne ning kõhedad džunglihääled kostsid hästi kätte.

      «Jorn on täna öösel Nellaga,» lausus Katha kibedalt. «Mina olen tavaliselt Jorni naine, kuid täna ta eiras mind.»

      Harkins kortsutas kulmu. Väsinud nagu ta oli, nägi ta olukorra siiski kohe läbi ja talle ei meeldinud see põrmugi. Katha plaanis kasutada teda, et Jornile oma armukadedust väljendada.

      Naine liikus talle lähemale ja surus oma kuuma keha tema vastu. Ta võttis embuse tahtmatult vastu – ja astus siis kohe eemale. Katha motiividest hoolimata tapaks Jorn ilmselt ta kohapeal, kui ta ärkaks ja Harkinsi tema juurest avastaks. Tüdruk oli tore eksemplar, mõtles ta kahetsevalt. Mõni teine kord mõnes teises paigas…

      Kuid mitte siin ja mitte praegu. Harkinsi elu sõltus Jorni halastusest ning oli tähtis tema juures heasse kirja jääda. Õrnalt tõukas ta Katha eemale.

      «Ei,» sõnas ta. «Sa kuulud Jornile.»

      Tema sõõrmed paisusid. «Ma ei kuulu kellelegi!» sosistas ta karmilt. Ta tuli taas tema poole. Oli kuulda, kuidas keegi lähedalasuvas hütis liigutas.

      «Mine tagasi magama,» käskis Harkins ärevalt. «Kui Jorn meid leiab, tapab ta meid mõlemaid.»

      «Jornil on tolle lapsukese Nellaga tegemist – pealegi ei tapaks ta mind. Kas sina kardad Jorni, võõras?»

      «Ei,» valetas Harkins, «ma…»

      «Sa räägid nagu argpüks!» Taas haaras Katha temast ja seekord tõukas ta naise jõhkralt eemale. Too sülitas vihaselt tema suunas ja andis talle vihaselt kõrvakiilu. Siis hoidis ta oma käest ja hüüdis: «Appi!»

      Tema hüüde peale põikles Harkins temast mööda ja püüdis oma hütti naasta, aga jäi hiljaks. Kogu küla näis hetkega ärkavat ning veel enne, kui ta aru sai, mis juhtunud oli, tundis ta kuklas tugevat survet.

      «Teised tagasi vooditesse.» See oli Jorni hääl, vali ja käskiv, ning hetkega oli väljak taas tühi – peale Katha, Harkinsi ja Jorni. Suur mees pigistas ühe käega Harkinsit kaelast ning hoidis teisega väänlevat, vastupunnivat Kathat.

      «Ta ründas mind!» süüdistas Katha.

      «See on vale!»

      «Mõlemad vait!» nähvas Jorni hääl piitsana. Ta lasi Kathast lahti ja heitis naise vastu maad, kuhu too ka jäi, põlvitades orjalikult. Tema haare Harkinsi kaelal tugevnes.

      «Mis juhtus?» päris Jorn.

      «Las tema räägib,» vastas Harkins.

      «Tema sõnad on mõttetud. Ma tahan tõtt.»

      «Ta tuli minu hütti ja ründas mind,» ütles Katha. «See oli sellepärast, et ta teadis, et sul oli Nellaga tegemist…»

      Jorn vaigistas ta jalahoobiga. «Katha tuli sinu juurde, kas polnud mitte nii?»

      Harkins noogutas. «Jah.»

      «Arvasingi. Ma ootasin seda. Nii on ennegi juhtunud.» Ta lasi Harkinsi lahti ja viipas Katha tagasi jalule. «Sa pead lahkuma,» ütles Jorn. «Katha on minu.»

      «Aga…»

      «See pole sinu süü,» ütles Jorn. «Kuid sa pead siit lahkuma. Ta ei puhka enne, kui ta on su kätte saanud. Mine, ja kui sa tagasi tuled, pean su tapma.»

      Harkins oli Jorni sõnadest löödud. Viimane asi, mida ta tahtis, oli saada välja visatud ainsast rahulikust paigast, mille ta