Tähehiiglaste orjad. Valitud teosed 1. Raul Sulbi

ta meestest valas esimese vere, torgates oma väitse lihaselise linnamehe rinda. See sai kohe vastuse: langes nui ja tapja kukkus. Harkins vaatas rahutult üles, mõeldes, kas Tähehiiud toimuvat jälgisid ja kas nad vaatepilti ka nautisid.

      Ta nihkus rüselevast massist välja ja jälgis rahuldustundega, kuidas kaks väge üksteisele kordamööda peale tungisid. Ta müksas Kathat. «Lahing käib. Läheme tunnelisse.»

      «Ma pigem võitlen.»

      «Ma tean. Aga ma vajan sind seal all.» Ta haaras tal käsivarrest ja tõmbas ta enda poole. «Ega sa nüüd argpüksiks muutu, Katha?»

      «Ma…»

      «Seal pole midagi karta.» Ta tõmbas ta enda ligi ja suudles teda jõuliselt. «Tule – kui sa just ei karda.»

      Too vakatas, pidades hetkeks iseendaga seesmist heitlust. «Olgu,» nõustus ta lõpuks.

      Nad taganesid võitlusest vargsi eemale ja sööstsid ümber räbuhunniku ühe kitsa tänava suunas.

      «Ettevaatust!» hüüdis Katha äkitselt.

      Harkins sukeldus, ent läbi õhu vihisev nuga lõikas tema õlga. Kuum verejuga valgus üle ta käsivarre, kuid haav polnud tõsine.

      Ta vaatas ringi ja nägi, kes noa heitnud oli. See oli Dujar, unisenäoline külaelanik, seismas väändunud metalli kuhja otsas ja vaatamas päranisilmi alla, justkui suutmata uskuda, et tema heide oli ebaõnnestunud.

      «Tapa ta!» sõnas Katha teravalt. «Tapa reetur, Harkins!»

      Hämmeldunult pööras Harkins tagasi ja hakkas räbukuhja mööda üles turnima, et Dujarini jõuda. Viimaks raputas külaelanik end tardumusest välja ja hakkas jooksma, tehes pikki kohmakaid jänesetaolisi samme.

      Harkins kummardus, korjas üles jalgpallisuuruse šlakikamaka ja heitis selle pageva mehe selja pihta. Dujar komistas, kukkus, püüdis tõusta. Harkins jooksis tema juurde.

      Dujar sai end püsti ja kargas Harkinsi kõri suunas. Harkins virutas rusikaga külamehele näkku ning teisega kõhtu. Dujar tõmbus kööku.

      Harkins võttis tast kinni. «Kas sina viskasid noa?»

      Vastust ei tulnud. Harkins haaras hirmunud mehel kõrist ja raputas teda metsikult. «Vasta!»

      «J-jah,» suutis Dujar viimaks öelda. «Mina viskasin.»

      «Miks? Kas sa ei tea, kes ma olen?»

      Külaelanik oigas haletsusväärselt. «Ma tean, kes sa oled,» sõnas ta.

      «Kiirusta,» õhutas Katha takka. «Tapa see uss ja jätkame seda, mida me tegema tulime.»

      «Üks hetk,» sõnas Harkins. Ta raputas Dujarit uuesti. «Miks sa selle noa heitsid?»

      Dujar oli hetkeks vait; tema suu liikus seosetult. Siis ta ütles: «Elsa… käskis mul seda teha. Ta… ta ütles, et ta mürgitab mu, kui ma sind ja Kathat ei tapa.» Ta langetas pea.

      Elsa! «Pea seda meeles, Katha,» ütles Harkins. «Me tegeleme temaga, kui külla naaseme.» Nõianaine oli ilmselt mõistnud, et Harkinsiga tal tulevikku polnud, ja oli otsustanud ta mõrvata enne, kui Katha tema endaga arved õiendas.

      Harkins haaras Dujarist kõvasti kinni. Tal oli mehest kahju; too oli olnud algusest peale hukule määratud. Ta vaatas Katha poole, nägi naise kindlat ilmet ja teadis, et sai teha vaid ühte. Ta tõmbas noa ja surus selle Dujari südamesse. Unisenäoline mees jõllitas Harkinsile hetkeks hukkamõistvalt otsa ja lõtvus siis.

      See oli Harkinsil teine kord tappa. Kui esimene oli olnud enesekaitse, siis see oli hukkamine, ning mingil moel tundis ta end sellepärast räpasena. Ta lükkas noa tuppe tagasi, pühkis käed reite vastu puhtaks ja astus üle laiba. Ta teadis, et oleks Dujarit ellu jättes kaotanud igasuguse autoriteedi. Samamoodi pidi ta külla naastes Elsaga käituma.

      Lahing allpool jätkus. «Tule,» käskis Harkins. «Tunnelisse!»

      Ehkki linna maapealne osa oli kunagises konfliktis peaaegu täielikult hävinud, ei ilmnenud tunnelis mingeid märke sõjaarmidest. Tunneliehitajad olid teinud head tööd – nii head, et nende looming oli neist endist peaaegu kaks aastatuhandet kauem kestnud.

      Sissepääs tunnelisse oli üüratu platsi keskel, mida olid kunagi ääristanud neli kõrghoonet. Nüüd oli alles vaid neli majakändu; väljak ise oli termilises rünnakus üles sulanud ja ära keenud ning tunnelisuue oli peaaegu täielikult purunenud.

      Katha külm käsi kindlalt tema omas, tõukas Harkins eest rippuva metallitüki ning astus alla tunnelisse.

      «Kuidas me seal sees näeme?» küsis ta.

      «Räägitakse, et seal on tuled,» vastas Katha.

      Olidki. Eredad elektroluminestsentslambid särasid tunneliseintel, süttides nende lähenedes ja kustudes, kui nad sada jardi edasi olid läinud. Pidevalt liikuv valgussein käis nende eel mööda käiku, mis viis süsteemi südamesse.

      Harkins vaatas imetlusega tunneli kõva, säravat vooderdust, täpsust, millega see oli paika pandud, ning ehituse vastupidavust.

      «Siit kaugemale pole keegi meist läinud,» ütles Katha, hääl kajadest veidralt moonutatud. «Siit edasi läheb palju väikesi tunneleid, kuhu meie pole kunagi julgenud siseneda. Seal elavad kummalised olevused.» Tüdruk värises, püüdes oma hirmu alla suruda. Ilmselgelt olid need katakombid tabude tabu, ning ta pingutas edutult, püüdes oma õudu varjata.

      Nad läksid ümber käänaku ja jõudsid esimese haruteeni – kaks tunnelit pöördusid ise suundades, märkides võrgu algust.

      Harkins tundis, kuidas Katha paigale tardus. «Vaata – vasakul!»

      Seal seisis alasti kuju – pime ja peaaegu ilma näota, kui mitte arvestada õhukeste huultega punakat pilu, mis pidi olema suu. Selle nahk näis olevat kuiv, soomuseline ja tuhmi sinakat tooni.

      «Te olete väga vaprad,» ütles olevus. «Te olete esimesed maapealsed, kes on siia enam kui tuhande aasta jooksul tulnud.»

      «Mis see on?» päris Katha vaikselt.

      «Midagi Vaatleja-taolist,» sosistas Harkins. Mutandile ütles ta aga: «Tead sa, kes ma olen?»

      «Mees eilsest,» vastas ilmutis sujuvalt. «Jah, me oleme sind oodanud. Aju on ammu sinu saabumiseks valmistunud.»

      «Aju?»

      «Tõepoolest. Sina oled määratud teda kammitsaist vabastama, loodab ta. Kui me muidugi laseme sul seda teha.»

      «Kes sa oled ja mis osa sinul selles on?» nõudis Harkins.

      «Minul pole mingit osa,» vastas mutant ohates. «See on kõik osa mängust, mida me mängime. Sa tead mu venda?»

      «Vaatlejat?»

      «Nii ta end nimetab. Ta ütles, et sa tuled siia. Ta soovitas sind Ajuni jõudmast takistada. Ta arvas, et see oleks meeldivalt irooniline.»

      «Millest ta räägib?» küsis Katha.

      «Ma ei tea,» sõnas Harkins. Seda takistust ei olnud ta oodanud. Kui sel mutandil olid sama suured vaimsed võimed kui Vaatlejal, oli kogu ta plaan nurjumisele määratud. Ta astus edasi, küllalt lähedale, et haista mutandi kuiva naha kopitavat lõhna. «Mis motiiv oleks sul mind takistada?»

      «Ei olekski,» ütles mutant tuimalt. «Mitte mingit motiivi. Kas see pole siis ilmne?»

      «On küll,» vastas Harkins. Ilmne oli ka, et tal oli vaid üks võimalik tegevuskava. «Vilets olevus! Astu kõrvale ja lase meid läbi!»

      Ta rühkis edasi, hirmunud Kathat pooleldi kaasa sikutades. Mutant kõhkles korraks ja astus siis kuulekalt kõrvale.

      «Otsustan teid mitte takistada,» ütles mutant pilkavalt, kummardades sardoonilises tseremoniaalsuses oma näota peaga. «Mind ei huvita teie takistamine. Teie takistamine oleks igav!»

      «Täpselt nii,» sõnas Harkins. Tema ja Katha kõndisid kiirelt käänulist koridori mööda alla, suundudes veel