Tähehiiglaste orjad. Valitud teosed 1. Raul Sulbi

Valmistuge sõjaks – Tunnelilinna rahva vastu.»

      «Sõjaks? Aga…»

      «Sõjaks,» lausus Harkins. See oli kindel väide, käsk. «Elsa, kas sa kaarte oskad joonistada?»

      Elsa noogutas tusaselt.

      «Hästi. Tule mu hütti, ja ma ütlen sulle, mida ma vajan.»

      Nõidnaine irvitas kurjalt. «Mis sa ütled, Katha – usaldad sa mind oma mehega kahekesi?»

      «Ei – ma nõuan Kathat ka sinna,» ütles Harkins kiirelt.

      Pettumus Elsa kahvatul näol oli ilmne; Katha silmad olid Elsa märkuse üle hetkeks vihaselt välgatanud, ehkki ta midagi ei öelnud. Harkins kortsutas kulmu. Kujunemas paistis olevat järjekordne keeruline suhe, ja pealegi veel ohtlik. Ta vajas Elsa toetust – too oli hõimus tähtis isik, ent ta ei teadnud, kas võib nõia jätkuvale abile loota või mitte.

      Ta silmitses hüti muldpõrandale joonistatud kaarti. «Selline pilt siis?»

      Ta vaatas Elsa, siis Katha otsa. Mõlemad naised noogutasid.

      Varbaga osutades ütles Harkins: «Meie oleme siin ja Tunnelilinn on kahe päevatee kaugusel idas. Vastab tõele?»

      «Nagu ma ütlesin,» vastas Elsa.

      «Ning Tähehiiud elavad kusagil seal,» sõnas Harkins, osutades ähmaste piirjoontega alale kusagil suure metsa teises otsas.

      «Miks sa tahad Tähehiidude kodu kohta teada?» päris Elsa. «Sa lõid maha Jorni – see ei anna sulle veel hiiglase jõudu, Harkins.»

      «Vait, Elsa.» Naise torkimine hakkas teda ärritama. Lisaks ilmutas Katha armukadeduse märke, mis teda häirisid. Tüdrukul oli tugev omandiinstinkt, ent ta oli sama agar vihkama kui armastama, ning Harkins suutis kergesti ette kujutada olukorda, kus mõlemad naised tema vastu pöörduksid. Ta surus võdina alla ning pööras oma tähelepanu taas kaardile.

      «Elsa, täna õhtul juhatad sa palvust, et meie sõjakäiku saadaks edu. Homme lahkuvad mehed Tunnelilinna poole.»

      «Ning kumb meist sind saadab?» küsis Katha külmalt.

      «Sina,» lausus Harkins. Enne, kui Elsa midagi vastu öelda sai, lisas ta: «Elsa, sind on siin vaja, et sa küla peale kaitseloitse lausuksid, kui sõdalasi kohal pole.»

      Too itsitas õõnsalt. «Kavalalt välja mõeldud ülesanne, Harkins. Olgu nii, ma võtan selle vastu.» Ta vaatas mehele otsa, silmad kavalalt säramas. «Kuid palun ütle mulle midagi.»

      «Mida?»

      «Miks sa Tunnelilinna rahvast just praegu rünnata tahad? Mida sa loodad selle mõttetu sõjaga saavutada?»

      «Loodan võita maailma, Elsa,» sõnas Harkins vaikselt ning ei öelnud siis rohkem midagi.

      Tol ööl kõmasid metsaserval rituaalsed trummid ning lausuti veidraid loitse. Harkins vaatas pealt, lummatuna barbaarsuse ja kultuursuse omapärasest segust.

      Nad lahkusid järgmisel hommikul – kakskümmend kolm meest, keda juhtisid Harkins ja Katha. See oli hõimu kogu vägi, välja arvatud mõned pahurad vanamehed, kes jäeti maha ettekäändel, et küla vajas ikkagi kaitsjaid.

      Tee Tunnelilinna oli aeglane ja pidevate peatustega. Pikk sõdalane nimega Frugo määrati Katha soovitusel teejuhiks; ta lasi salgal poole pärastlõunani metsaserva mööda kõndida, kuni neil lõpuks tuli džunglisse keerata.

      Katha marssis uhkelt Harkinsi kõrval, nagu poleks Jorni kunagi olemas olnudki. Ning nüüd, surnuna, polnudki ehk teda selles ajaloota maailmas olemas olnud.

      Sõjasalk toitis end liikumise pealt. Kaks meest olid viskekepi käsitsemises vilunud ning tõid alla küllaldaselt linde õhtusöögi tarbeks; teised kogusid korvitäite kaupa pentsikuid rohekaskuldseid puuvilju. Sellal, kui linde puhastati ja küpsetati, võttis Harkins ühe kätte ja uuris seda, avades selle lõuad, et hambaid vaadata.

      See oli huvitav mutatsioon – taandareng tunnuseni, mida peeti tuhandete aastate eest kadunuks. Ta silmitses raevuka väljanägemisega sulelist mõne hetke, siis heitis selle tagasi kuhja.

      «Pole enne lindu näinud?» päris Katha.

      «Mitte sellist,» ütles Harkins. Ta pöördus ja kõndis tule poole, kus kolm samasugust isendit toorpuidust lõkke kohal küpsemas oli. Kaugusest kostis puude murdumist.

      «Tähehiid?» küsis ta.

      «Ilmselt robot,» vastas Katha. «Nemad teevad rohkem lärmi. Tähehiiud vaatavad, kuhu astuvad. Robotid põrutavad lihtsalt otse.»

      Harkins noogutas. «Seda ma loodangi, kui ma nad meie jaoks tööle saan. Otse läbi Tähehiidude.»

      Metsarajal ilmus nähtavale moondunud välimusega pruun tiivutu lind, kel oli punnis rindmik. See jooksis kraaksudes ja vestigiaalsete tiivaköntidega vehkides otse väiksesse laagrisse. Märgates, kuhu ta sattus, pööras lind ringi ja püüdis ära joosta, ent jäi hiljaks. Üks irvitav sõdalane sai tal kaelast kinni ning sikutas vastupunniva sulelise lõkke juurde.

      «Nemad põrutavad ka otse,» sõnas Katha. «Otse tulle.»

      «Ma arvan, et me saame hakkama,» ütles Harkins. Ta soovis, et tunneks end südames niisama kindlalt kui sõnades.

      Tunnelilinn kattis peaaegu kümne miili suuruse maa-ala, mida piiras igast suunast lähemaletungiv mets. Harkins ja ta mehed seisid kaljunõlval, vaadates alla varemeis linna poole.

      Murenevad ehitused olid vanad – lausa iidsed – aga arhitektuurist nägi Harkins, et need olid ehitatud pärast tema aega. Mis võisid kord olla olnud elegantsed kroomist ja tsemendist nõeljad tornid, olid nüüd mustunud kolakad, mis džungli pealetungi ees aeglaselt hävisid.

      Harkins pöördus Katha poole. «Kui palju inimesi siin elab?»

      «Sadakond. Nad elavad tolles suures hoones seal,» ütles Katha ühe lühikeseks murenenud torni poole osutades.

      «Ja sissepääs tunnelitesse?»

      Naine judistas kergelt. «Linna keskel. Seal ei käi keegi.»

      «Ma tean seda,» sõnas Harkins. Olukord erines veidi oodatust. Ta oli eeldanud, et metslashõim elab kusagil tunnelisuudme vahetus läheduses. Sellisel juhul tulnuks neid enne võita, kui saab maa-aluse uurimist alustada. Kuid nüüd näis võimalik neist ilma lahinguta mööda hiilida.

      «Mis sa mõtled?» küsis Katha.

      Ta selgitas oma plaani. Naine raputas kohe pead. «Esmalt tuleb sõdida. Mehed ei oleks millegi muuga nõus. Nemad pole huvitatud noisse tunnelitesse minemisest, nad tahavad ainult võidelda.»

      «Olgu,» ütles ta pärast lühikest järelemõtlemist. «Saagu siis võitlus. Kogunegu rividesse ja me ründame.»

      Katha pani ühe käe toruks. «Valmistuge ründama!»

      Sõna liikus kiirelt. Noad ja nuiad võeti välja ning viskekepi-kütid seadsid end valmis. Harkins suutis vaevu jätta naeratamata, kui tõsisel ilmel see räbalais kamp sõtta minema valmistus, kaasas vaid käsirelvad ja kivid. Naeratus suri huultel, kui talle meenus, et need mehed võitlesid taoliste rohmakate relvadega puhtalt sellepärast, et nende esivanematel olid olnud paremad.

      Ta kissitas silmi varemeis ehitiste rägastiku poole ning nägi linnas liikumas inimkogusid. Vihatud vaenlased, mõtles ta. Võõrad.

      «Mäest alla!» hüüdis ta.

      Kakskümmend kolm meest laskusid rahulikult ja osavalt nõlvast alla ning suundusid linna. Harkins tundis tuhka ja räbu jalge all krõbisemas, kui ta nendega kaasa jooksis. Tunnelilinna rahvas oli lähenevast väest ikka veel teadmatuses; Harkins tabas end lootmast, et nad ründajaid õigel ajal kuulevad. Ta tahtis lahingut, mitte veresauna.

      Ta pöördus joostes Katha poole. «Kui on selge, et lahing kulgeb kenasti ja kõigil on tegemist, läheme sina ja mina tunnelisse.»

      «Ei! Ma ei tule sinuga sinna!»

      «Karta pole midagi,» ütles Harkins kannatamatult. «Me…»

      Ta