Tähehiiglaste orjad. Valitud teosed 1. Raul Sulbi

sõnajalgade ähmaselt näha oli. Harkins aeglustas sellele lähenedes tempot.

      Oli varavõitu ning külarahvas polnud veel ühisele õhtusöögile kogunenud. Harkins peatus metsaserval, seistes ohtliku välimusega puu juures, millel olid jalapikkused sarvetaolised lehed, ning mõtles, mis oleks külale lähenemiseks ohutuim viis.

      Järsku ragises tema taga oksaraag. Ta pööras ringi.

      «Enda arvates käskisin ma sul mitte tagasi tulla, Harkins. Mida sa siin teed?»

      «Tulin tagasi, et sinuga rääkida, Jorn.»

      Suur mees kandis ainult niudepõlle ning tema pikajäsemeline tiheda musta karvastikuga kaetud keha näis võitlusvalmis. Üksik lihas Jorni põsel tõmbles tahtmatult.

      «Millest sa rääkida tahad?»

      «Tunnelilinnast,» sõnas Harkins.

      «Ma ei taha sellest midagi teada,» nähvas Jorn. «Ma lubasin, et tapan su, kui sa siia tagasi tuled, ja ma mõtlesin seda tõsiselt. Ma ei taha, et sa Kathaga mängid.»

      «Ma ei mänginud Kathaga. Ta ise heitis end minu käte vahele.»

      «Sama asi,» sõnas Jorn. «Hõimu silmis on see minu reetmine. Ma ei saa seda lubada, Harkins.» Torisev hääl kõlas peaaegu meeleheitlikult. Harkins mõistis järsku, kui vähe erines võimuiha hullumeelsusest, kui see avaldus täies alastuses niisuguses puhtakujulises diktatuuris.

      «Kas sa tõesti vajaksid Kathat,» küsis Harkins, «kui ma sinust maailma isanda teeksin?»

      «Mida sa sellega mõtled?» Jorn näis umbusklik, ent sellest hoolimata huvitatud.

      «Ma rääkisin Vaatlejaga,» ütles Harkins. Nimi tekitas kohe reaktsiooni. Jorn kahvatus, limpsis närviliselt huuli ja vehkis silmadega siia-sinna.

      «Sa… kõnelesid Vaatlejaga?»

      Harkins noogutas. «Ta rääkis mulle, kuidas Tunnelilinna võita. Kui sa mind kuulad, võid sa terve maailma vallutada, Jorn!»

      «Selgita.» See oli selge käsk.

      «Sa tead, mis Tunnelilinna all on?»

      Jorn kahvatus taas. «Jah,» vastas ta kähedalt. «Me ei käi seal. Halb koht.»

      «Mina võin sinna minna. Ma ei karda seda.» Harkins irvitas võidukalt. «Jorn, ma võin sinna minna ja robotid enda heaks tööle panna. Nende abil võime me maailma vallutada. Me…»

      Kohe mõistis ta, et oli teinud vea. Üksainus sõna: meie. Jorn oli jäigaks tõmbunud ja hakkas ilmselgelt ohtlike kavatsustega selga küüru ajama.

      «Me ei tee midagi taolist,» ütles Jorn külmalt.

      Harkins püüdis olukorda päästa. «Ma tahtsin – ma panen robotid tööle ja sina võid neid käskida. Sina oleksid juht. Mina vaid…»

      «Keda sa lollitad, Harkins? Sa püüaksid minult võimu ära võtta, kui sul robotid käes on. Ära eita seda!»

      «Ma ei eitagi. Neetud, kas sa ei valitseks parema meelega poolt maailma kui seda väikest porimülgast siin?»

      See oli teine viga, ja hullem kui esimene. See sai saatuslikuks, sest see lõi Jorni kohta, kus ta oli kõige haavatavam.

      «Ma tapan su!» karjus Jorn ja sööstis paigalt.

      Harkins astus tagasi ja valmistas end turske mehe raevukat rünnakut vastu võtma. Jorn rammis teda, tõukas ta selili ja hüppas talle peale.

      Harkins tundis tugevaid käsi tema kõri otsimas. Meeleheitlikult haaras ta Jorni rannetest ja tõmbas need lahti. Suur mees liikus peaaegu kassiliku graatsiaga, veeretades end koos Harkinsiga, sellal kui linnud ülal rõõmsalt kisasid.

      Harkins tundis rusikaid tema kõhtu tagumas. Jorn istus nüüd tal otsas, pääsemata surmahaarde jaoks kõri kallale, ent püüdes sellest hoolimata teha nii palju kahju, kui suutis. Läbi valuhägu suutis Harkins Jorni alt välja vingerdada ja end jalule ajada, hingeldades raskelt. Veri nirises soolakalt tema üle keele ja suunurgast välja.

      Jorn taandus. Vastased silmitsesid üksteist. Mõistmine tarretas vere Harkinsi soontes: see oli võitlus elu ja surma peale ning ta kahtlustas, et sel korral polnud oodata vahelesegamist ei robotite ega Tähehiidude poolt.

      Ta oli oma lähenemises rängalt eksinud. Ta vajas Jorni juhtimist, et Tunnelilinna jõuda, ent võimu jagamisele viidates oli ta hõimupealiku tundlikke närve tabanud. Ning tema viimane märkus, mõtles Harkins, oli olnud lauslollus: loogiline mees oleks eelistanud poolt impeeriumi mõisavaldusele, ent Jorn polnud loogiline mees.

      «Tule siia,» kutsus Jorn rasket rusikat viibutades. «Tule lähemale, et ma sind kätte saaksin.»

      Harkins kaalus põgenemist, kuid mattis siis mõtte maha. Hakkas pimenema ning Jorn suutnuks ta ilmselt niikuinii kinni püüda.

      Ei – ta pidi jääma ja saatusele vastu astuma.

      Jorn tegi sammu edasi, tohutud käed kutsuvalt välja sirutatud. Kui ta tema poole küünitas, astus Harkins kõrvale ja äsas kõvasti Jorni kaela pihta. Käeseljalöök pani turske mehe kõikuma, ent ta ei kukkunud. Harkins kasutas oma eelise ära, andes kolm kiiret ja kasutut hoopi Jorni külgede pihta. Siis oli suurem mees end kogunud.

      Ta haaras Harkinsil ühest käest ja tõmbas ta enda ligi. Anna andeks, mõtles Harkins ilma tegeliku kahetsuseta ning lõi ühe põlvega ülespoole. Jorn lasi lahti ja tõmbus kööku.

      Harkins oli tal kohe kallal, ent oma üllatuseks avastas ta, et põlvehoobist hoolimata valitses Jorn end täielikult. Suur mees lasi pea alla ja rammis vastast. Harkins kukkus selili, ahmides õhku ja tõmmeldes kätega. Tundus, nagu oleks teda taraaniga kõhtu löödud. Hetkeks arvas ta, et hakkab kuival maal uppuma.

      Jorn valmistus nüüd teda tapma. Kui ta tema kõrini pääseb, on kõik läbi. Harkins jälgis abitult, kuidas suured käed alla laskuvad. Jorn kummardus ettepoole.

      Järsku tõstis Harkins jalad üles ning tõukas oma vähest allesjäänud jõudu kokku võttes kõvasti. Jorn, keda see ootamatult tabas, kaotas tasakaalu, vaarus tahapoole ja kukkus Harkinsi õuduseks ogapuu otsa, mis väikese lagendiku serval kasvas.

      Jorn karjatas korraks, kui jalapikkune sarvetaoline oga tema selgroolülide vahele tungis. Ta rabeles hetke kramplikult, kuid taltus siis ja vahtis kibeda segaduses pilguga Harkinsi poole, kuni ta silmad sulgusid. Mõned verepiisad segunesid pulstunud karvadega Jorni rinnal. Oga otsa oli vaevalt näha – see ulatus Jorni vasaku rinna lähedalt pelgalt kaheksandiku tolli jagu välja.

      Ilmselgelt oli see tema südame läbistanud.

      Harkins vaatas oma kolmkümmend sekundit mõistmatult orkiaetud mehe poole, saamata veel aru, et võitlus oli läbi ja et tema oli võitnud. Ta oli arvestanud kaotusega ja eeldanud, et see jääb tema viimaseks tunniks, ent selle asemel oli Jorn surnud. Kõik oli juhtunud liiga kiiresti.

      Sündmuspaiga kohale laskus vari. Harkins vaatas üles. Umbes saja jala kaugusel seisis Tähehiid, olles puusadeni põõsastikus ning vahtides kaugusse. Harkins mõtles, kas tohutu tulnukas oli võitlust pealt näinud.

      Adrenaliin voolas temast välja. Rahunedes püüdis ta hinnata olukorda, nagu see oli. Nüüd, kui Jorn oli surnud, oli järgmiseks sammuks ise hõimu üle kontroll saavutada. Ja see…

      «Jorn!» hüüdis naiselik hääl. «Jorn, oled sa seal? Me tahame sööma hakata.»

      Harkins pöördus. «Tere, Katha.»

      Naine vahtis kivinenult temast mööda. «Kus Jorn on?» päris ta. «Miks sa tagasi oled?»

      «Jorn on seal,» ütles Harkins julmalt ja astus kõrvale, et naine näeks.

      Ilme Katha näol oli hirmuäratav. Ta pööras pilgu Jorni laibalt Harkinsi poole ja küsis: «Kas sina tegid seda?»

      «Ta ründas mind. Ta oli arust ära.»

      «Sa tapsid ta,» lausus ta loiult. «Sa tapsid Jorni.»

      «Jah,» vastas Harkins.

      Tüdruk