Tähehiiglaste orjad. Valitud teosed 1. Raul Sulbi

hiiglane omaenda retke läbi metsa. Harkins sõitis kannatlikult kaasa, julgemata liiga palju arvata.

      Natuke hiljem ilmus nähtavale lagendik, ning Harkins avastas enda üllatuseks ja rõõmuks, et seal asus väike kobar hütte – inimmõõtu hütte, mis olid paigutatud enam-vähem ringjalt ning moodustasid küla. Ringi keskel liikusid tillukesed täpid, kes, mõistis Harkins, olid inimesed.

      Koloonia?

      Vangilaager?

      Külarahvas märkas hiiglast ja kogunes tihedasse salka, osutades kätega ja žestikuleerides. Hiiglane lähenes külale umbes saja jardi kaugusele, kummardus ja lasi Harkinsi õrnalt maapinnale.

      Olevuse käes tehtud pikast retkest uimasena Harkins taarus, kaotas tasakaalu ja kukkus. Ta ootas peaaegu, et hiiglane ta jälle üles korjab, ent too taandus hoopis metsa suunas, lahkudes niisama salapäraselt, kui ta tulnud oli.

      Harkins tõusis jalule. Ta nägi inimesi enda poole jooksmas – metsiku välimusega ohtlikke inimesi. Järsku hakkas talle tunduma, et hiiglase haardes oli tal võibolla ohutum olnud.

      2

      Neid oli seitse: viis meest ja kaks naist. Ilmselt olid nad teistest vapramad. Ülejäänud jäid tahaplaanile ja jälgisid toimuvat oma hüttide varjust.

      Harkins seisis kindlalt ja ootas neid. Kui nad lähedale jõudsid, tõstis ta käe üles.

      «Sõber,» ütles ta valjult. «Rahu!»

      Sõnad näisid kohale jõudvat. Seitse peatusid ja paigutusid ebaühtlasse poolringi Harkinsi ette. Inimestest kogukaim, pikk laiaõlgne mees sassis mustade juuste, rohmakate näojoonte ja sügavalasetsevate silmadega, astus ette.

      «Kust sa tuled, võõras?» urises ta arusaadavas, ehkki veidralt moonutatud inglise keeles.

      Harkins pidas aru ja otsustas jätkata, eeldades, et teised olid nii metsikud, kui nad välja paistsid. Ta osutas metsa poole: «Sealt.»

      «Me teame seda,» ütles pikk mees. «Me nägime, kuidas Tähehiid sind siia tõi. Aga kus su küla asub?»

      Harkins kehitas õlgu. «Siit kaugel – kaugel ookeani taga.» See oli sama hea lugu kui iga teine, mõtles ta. Ta tahtis nende inimeste kohta rohkem informatsiooni saada, enne kui midagi enda kohta avaldas. Ent üks kahest naisest võttis sõna.

      «Mis ookeani?» Tema hääl oli põlastav. Ta oli lüheldane kollasenäoline naine katkises räpases tuunikas. «Siin lähedal pole ühtki ookeani.» Ta nihkus Harkinsi lähedale, jõllitades teda pingsalt. Tema hingeõhk oli vastik. «Sa oled luuraja,» ütles ta süüdistavalt. «Sa oled Tunnelilinnast, kas pole?»

      «Tähehiid tõi ta siia,» mainis teine naine rahulikult. Ta oli pikk ja metsiku ilmega, peas blondid juuksed, mis nägid välja, nagu poleks neid kunagi lõigatud. Ta kandis räbaldunud lühikesi pükse ning kaht riideriba, mis tema rindu katsid. «Tähehiiud pole mestis linnarahvaga, Elsa,» lisas ta.

      «Vaikust,» nähvas turske mees, kes esmalt kõnelnud oli. Ta pööras Harkinsi poole. «Kes sa oled?»

      «Minu nimi on Lloyd Harkins. Ma tulen kaugelt üle ookeani. Ma ei tea, kuidas ma siia sattusin, aga Tähehiid» – see osa oli vähemasti tõsi – «leidis mu ja tõi mind siia.» Ta laiutas käsi. «Rohkem ei oska ma teile öelda.»

      «Ahaa. Olgu, Lloyd Harkins.» Suur mees pöördus ülejäänud kuue poole. «Tapame ta, või laseme tal jääda?»

      «Kui ebatavaline sinust meie arvamust küsida, Jorn!» lausus lüheldane naine nimega Elsa. «Aga mina ütlen, et tapame ta. Ta on Tunnelilinnast. Ma tean seda!»

      Jorni-nimeline mees vaatas teiste poole. «Mida ütlete?»

      «Laseme tal elada,» vastas unise olemisega noor mees. «Ta tundub kahjutu.»

      Jorn kortsutas kulmu. «Ülejäänud?»

      «Surm,» sõnas teine mees. «Ta näib ebaaus.»

      «Mulle ta võlts ei tundu,» pakkus kolmas. «Mulle ka mitte,» lausus neljas, «aga ma hääletan surmamõistmise poolt. Elsa eksib harva.»

      Harkins mälus närviliselt oma alahuult. Kolm häält olid tema surma, kaks ellujätmise poolt. Jorn vaatas ootavalt tusaseilmelise tüdruku poole, kel olid pikad juuksed.

      «Sinu arvamus, Katha?»

      «Laseme tal elada,» ütles too aeglaselt.

      Jorn urahtas. «Olgu nii. Annan oma hääle ka tema kasuks. Sa võid meiega ühineda, võõras. Kuid minu hääl on otsustav – kui ma seda muudan, siis sa sured!»

      Nad marssisid ühes rivis üle lagendiku külla, Jorn kõige ees, Katha Harkinsi taga viimane. Ülejäänud külaelanikud vahtisid teda uudishimulikult, kui ta hüttide ringi sisenes.

      «See on Lloyd Harkins,» ütles Jorn valjult. «Ta hakkab meie seas elama.»

      Harkinsi pilk liikus näolt näole. Neid oli kokku umbes seitsekümmend, hallhabemetest alasti lasteni. Nad näisid ühekorraga veidralt metsikud ja tsiviliseeritud. Nende küla oli omapärane segu primitiivsest ja kultuursest.

      Hütid olid tehtud mingist tundmatust tumerohelisest plastilisest ainest, nagu ka nende riided. Hüttideringi keskele moodustunud väljakul põles lõke. Oma asukohast oli Harkinsil hea vaade džunglile – see oli tiheda taimekasvuga ning polnud ilmselgelt sinna üleöö tekkinud. Ta nägi sügavalt sissetrambitud rada, mille Tähehiid oli teinud.

      Ta pöördus Jorni poole. «Olen siin võõras. Ma ei tea midagi teie eluviisidest.»

      «Sa pead teadma ainult seda, et mina olen siin pealik,» lausus Jorn. «Kuula mind, ja sul ei teki mingeid probleeme.»

      «Kus ma elama hakkan?»

      «Meil on hütt üksikute meeste tarbeks,» sõnas Jorn. «See pole väga mugav, aga see on parim, mille sa saad.» Jorni silmad tõmbusid piludeks. «Külas pole muide vabu naisi. Kui sa just Elsat ei taha.» Ta heitis pea kuklasse ja naeris rämedat naeru.

      «Elsa heidab ühele Tähehiidudest silma,» ütles keegi teine. «See on ainus, kes teda rahuldada suudaks.»

      «Konn!» Jässakas naine, keda kutsuti Elsaks, kargas suu lahti teinud mehe poole ning tema rünnaku raevukus paiskas ta pikali. Elsa ronis ta rinnale ja hakkas tema pead vastu maad taguma. Jorn kummardus laisalt ja tõstis ta õhku.

      «Säästa oma energiat, Elsa. Me vajame, et sa loitsida jaksaksid, kui Tunnelilinna mehed tulevad.»

      Harkins kortsutas kulmu. «See Tunnelilinn – kus see asub? Kes seal elavad?»

      Jorn pööras aeglase kaarega ümber. «Sa oled kas lihtsameelne või tõesti siin paigus võõras. Tunnelilinn on üks Vanadest Kohtadest. Seal varemetes elavad meie vaenlased. Nad sõdivad meiega, ning Tähehiiud vaatavad pealt. See lõbustab neid.»

      «Need Tunnelilinna inimesed – nad on ikka inimesed nagu meie? Mitte hiiglased?»

      «Jah, nad on nagu meie. Sellepärast nad meiega võitlevadki. Need, kes on teistsugused, võidelda ei suvatse.»

      «Teistsugused?»

      «Küll sa ise näed. Lõpeta nüüd küsimuste esitamine. Toitu on tarvis koguda.» Jorn pöördus ühe maisikarva juustega noore külaelaniku poole. «Näita Harkinsile, kus ta elama hakkab, ja pane ta siis viljapõllul tööle.»

      Segane mõtetevirvarr tulvas läbi Harkinsi meele, kui noormees teda eemale juhtis. Mõistatus hakkas aeglaselt kokku sobituma.

      Külarahvas rääkis omalaadset inglise keelt, mis toetas Harkinsi teooriat, et ta oli kuidagi ajas tagasi saadetud. Või vastupidi, nii raske kui seda ka omaks võtta polnud, võis ta olla hoopis tulevikus, mingis kummaliselt muutunud maailmas.

      Tähehiiud – kes nad olid? Jorn oli rääkinud, et nad vaatasid pealt, kui võistlevad külad sõdisid. See lõbustas neid, oli ta öelnud. Selle alusel pidid hiiglased olema selles maailmas domineerivaks jõuks. Olid nad inimesed? Sissetungijad mujalt? Need küsimused pidid jääma vastust ootama. Jorn kas ei teadnud või