Maagilised taimed ja taimemaagia. Krista Kaur

nimetus tuleneb araabiakeelsest sõnast alloch, mis tähendab kibedat. Harilik aaloe on huvitav taim selle poolest, et rohkem tuntakse teda ladinakeelse nimetuse Aloe vera kui eestikeelse, hariliku aaloe järgi. Tema looduslik levila on Araabia poolsaare edelaosas, kuid inimese kaasabil on ta levinud mitmele poole väljaspool kodumaad. Harilikku aaloed kutsutakse ka barbadose aaloeks, sest teda kasvatatakse kõige enam Kariibi mere saartel ravitoimega mahla saamiseks. Tema kasuliku toimega lehemahla kasutatakse nii meditsiinis kui ka kosmeetikas. Tööstuse tarbeks kasvatatakse istandustes veel torkavat ja puis-aaloed. Mitte ainult inimesed ei hinda aaloe ravi- ja toiteomadusi, vaid ka loomad. Elevantidele on aaloelehed maiusroaks.

      2008. aastal valiti Jeemeni rahvuslilleks seal-ne haruldane liik – jeemeni aaloe (A. irafensis). Namiibia rahvuspuu on puukujuline harunev aaloe (A. dichotoma), keda tuntakse seal kui kokerboom.

      Maailmas leidub 446 eri liiki aaloesid. Kõige enam kasvab neid kuivadel ja klibustel aladel Ida- ja Lõuna-Aafrikas, aga ka Madagaskaril ja Roheneemesaartel. Madagaskari aaloed on enamasti väikeste maadligi hoiduvate kodarikega. Perekonna suurimad esindajad on seevastu Lõuna-Aafrika aaloede seas. Kõige jämedamaks ja kõrgemaks kasvab Bainesi aaloe, kelle kodumaa on Svaasimaal ja Mosambiigis. Nende tuttvõraliste puude kõrgus ulatub 18–20 meetrini. Leidub isegi ronivaid aaloesid, kes kasutavad oma leheserva ogasid teiste taimede külge kinnitumiseks. Aaloede torukujulisi ereoranže või erepunased lõhnatuid õisi tolmeldavad nektarilinnud. Tänu vettsäilitavate kudede suurele hulgale ja mahule suudavad aaloed mitu kuud ilma veeta vastu pidada.

      Eestis on aaloed kasvatatud siseruumides juba mitu sajandit. Kuna nad on soojalembesed taimed, elavad nad külma talve üle vaid sel moel. Kõige tuntum on meil puis-aaloe, kes on vastupidav ja pikaealine taim. Lisaks temale kasvatatakse meil veel vöötaaloed, seebilill-aaloed ja madalat aaloed. Põhjapoolkeral õitsevad aaloed enamasti kõige pimedamal talveajal novembrist veebruarini. Kodus võib aaloe jõulude paiku õitseda uhkete oranžide õitega, kuid selleks vajab ta meie mõistes piinamist – harva ümber istutamist, vähest kastmist ja talvel temperatuuri +8 kuni +14 °C).

      Harilik datlipalm

(Phoenix dactylifera) Iidne viljapuu

      Datlipalmiga on seotud mitmeid legende. Üks lugu jutustab, kuidas rändav pühak, hiiglane Kristoforus kandis rändureid üle kiirevoolulise jõe. Kord pidi ta ühe lapse jõe teisele kaldale viima, kuid laps osutus nii raskeks, et hiiglane pidi pikali kukkuma. See laps oli Kristus, kes kandis kogu maailma patte. Pühak viis Kristuse üle jõe ja tänutäheks muutis Kristus Kristoforuse saua viljakandvaks datlipalmiks.

      Datlipalmid kasvavad äärmiselt palavas ja kuiva õhuga kliimas. Araablastel on datlipalmi iseloomustav vanasõna: „Palm kasvab, pea tules, jalad vees”.

      Egiptuses on datlipalm pühendatud päikesejumal Ra’le ning sümboliseerib põldude viljakust. Lähis-Idas ja mujal Aasias austatakse datlipalmi kui olulist toiduandjat. Piiblis on datlipalmi mainitud kui Elu Puud.

      Datlipalm on üks Püha Maa iidsemaid viljapuid. Datlipalmi viljad väljendavad kannatust, palmimesi aga värskust. Palmilehed sümboliseerivad kristlaste palvustes pühadust ja ülestõusmist. Inimesi ja paiku, mis kannavad heebreakeelset nime tamar, seostatakse datlipalmiga.

      Jeeriko, mis usutakse olevat vanim linn maailmas, on piiblis tuntud kui palmide linn. Kuningas Saalomon kasutas palmipuid ja – lehti motiividena templigravüüridel ja skulptuuridel. Makabeid (Juudi valitseja sugu 2.–1. saj. eKr) kasutasid palmi kui võidu sümbolit oma müntidel 2. saj. eKr. Roomlaste müntidel 1. saj. pKr kujutati aga palmi all istuvat inimest, mis oli kujutus vangistatud Juudasest.

      Vanal ajal tunti ka datlite afrodiidseid omadusi. Mesopotaamias valmistati tema õisikuvarre mahlast ergutavat jooki, mida tarvitati erootilistel rituaalidel. Tugevam toime saavutati lisandite abil, milleks olid koerapööri rohi, oopium ja kanep.

      Datlipalm on läbi aegade olnud kõrbealadel hindamatu toidutaim. Datlid on väga kaloririkkad, neis leidub rohkesti C-vitamiini. Varem kasutati datleid kompvekkide asemel.

      Datleid tarvitatakse toiduks nii värskelt kui ka kuivatatult. Neist valmistatakse datlisiirupit ja – mett, datlisuhkrut ja – äädikat ning alkohoolseid jooke. Sahara kõrbes antakse kuivatatud datleid loomadele. Nigeeria põhjaosas lisatakse datleid rahvuslikule õllele.

      Noori datlipalmi lehti küpsetatakse ja süüakse kui köögivilja. Datlipalmi õienuppe lisatakse salatitele ja kasutatakse leivataina koostises. Jahvatatud datliseemnetest saab datlikohvi.

      Harilik datlipalm on kahekojaline kuni 30 m kõrgune puu palmiliste (Palmae) sugukonnast. Datlipalm on arvatavasti üks maailma vanimaid kultuurtaimi, keda kasvatati Ees-Aasia ja Aafrika kõrbealadel juba üle 6000 aasta tagasi. Datlipalmi juurestik on tugevasti arenenud, ulatudes sügavale pinnasesse. Taime lehed on sulgjad, 3–5 m pikkused, umbes 150 lehekesega. Ogaline leheroots on kuni 30 cm pikkune. Datlipalmi lehed asuvad tiheda kodarikuna varre tipul. Pärast lehtede langemist jääb tüvele lai ja kitsas lehearm.

      Väikesed valged õied paiknevad harunevas õisikus. Datlipalmi vili dattel on 3–7 cm pikkune üheseemneline mari. Valminud datlid on kuldkollased või punakaspruunid ja asuvad suures rippuvas vilikonnas.

      Datlite suhkrusisaldus on kuni 70 % kuivkaalust. Igas magusas viljas on üks õlirikas seeme.

      Datlipalmi perekonna ladina keelne nimetus on tuletatud Vana-Egiptuse mütoloogilise linnu Phoenixi või Süüria rannikul asunud iidse maa Phoenicia järgi, kus datlipalme kasvab seniajani.

      Pashedu hauakambri seinamaali detail.

      Harilik granaadipuu

(Punica granatum) Naiseliku ilu ja viljakuse sümbol

      Granaadipuu on vana kultuurtaim, keda pidasid pühaks nii muinasegiptlased kui ka juudid. Vanas Egiptuses oli levinud komme granaatõunu surnutele teispoolsusesse kaasa panna.

      Antiik-Kreeka mütoloogias oli granaadipuu kevadejumalanna Demeteri tütre Persephone atribuut ja sümboliseeris tema igakevadist tagasipöördumist maa peale. Sellest tuleneb granaatõuna sümboolne tähendus ka kristlikus kunstis – lootus surematusele ja ülestõusmisele. Kristlikus sümboolikas võrreldakse granaatõuna kirikuga, sest selle viljas moodustavad lugematud seemned ühtse sisemise terviku. Granaatõuna kujutavat ornamentikat on kasutatud templite ja kirikute mööblil, sammastel ja tikanditel. Valminud viljal säilinud õietupp on andnud inspiratsiooni kuningas Saalomoni krooni valmistamiseks.

      Granaadipuud on ülistatud ka vanades pühakirjades piiblis ja koraanis. „Su huuled on nagu punane pael ja su kõne on armas! Otsegu granaatõuna lõiked on suoimud loori taga!” (Ülemlaul 4:3). Koraanis ülistatakse kõigekõrgemat jumalat selle eest, et ta saadab maale vihma, mis paneb taimed haljendama ning vilja kandma datlipalmid ja granaadipuud, oliivi- ja viinapuud.

      Juba iidsetest aegadest on granaadipuu vilju kutsutud armastuse õunteks. Granaatõun on armastusjumalannade Astarte, Aphrodite ja Veenuse sümbol. Ühe Antiik-Kreeka legendi järgi oli granaatõun Trooja kuninga poja Parise kingitus Veenusele.

      Prohvet Muhamed soovitas granaatõuna süüa usklikel, kes soovisid vabaneda ihast ja puhastuda nii kehalisel kui ka hingelisel tasandil.

      Granaatõunapuu teaduslik nimi granatum tuleneb ladina keelest ja tähendab „paljude seemnetega vili”.

      Kukesabaliste (Lythraceae) sugukonda kuuluv harilik granaadipuu ehk granaatõunapuu on 5–8 m kõrgune harunevate okstega põõsas või väike puu. Troopikas on granaadipuu igihaljas, jahedama kliimaga aladel