Maagilised taimed ja taimemaagia. Krista Kaur

rohttaim, kes pärineb Lõuna-Indiast, Malabari ranniku lähedastest mägistest metsadest. Kardemoni perekonnas on seitse liiki mitmeaastaseid tugeva roomava risoomiga taimi. Kardemoni lehed on lineaalsed või süstjad, 60 cm pikad. Õisikuvars asub horisontaalselt maapinna lähedal. Õied on väikesed, valkjaskollased. Kardemon õitseb aprillis-mais, viljad valmivad kolme kuuga. Vili on kolmekambriline kupar. Valminud kuprad sisaldavad mustjaspruune aromaatseid seemneid. Viljad koristatakse vahetult pärast valmimist ja kuivatatakse päikese käes.

      Eestis saab kardemoni kasvatada kauni ja aromaatse toataimena, kes juba puudutusel jätab käele meeldiva lõhna.

      Hiina ja India meditsiinis on kardemoniõli kasutatud üle 3000 aasta. Antiik-Kreekas ja Antiik-Roomas soovitati kardemoniga leevendada ülesöömisest tulenenud kõhuhädasid. Kardemoniõli on antiseptiline ja diureetiline, ta soodustab ainevahetust ja leevendab krampe. Teda kasutatakse seedehäirete, kõhupuhituse, kõrvetiste, iivelduse, kõhuvalude ja vereringehäirete puhul. Kardemoniõli aitab peavalude ja anoreksia korral.

      Harilik kikkaputk

(Angelica archangelica) Jumala kingitus

      Põhjamaise taimena on kikkaputk jätnud olulise jälje sealsete inimeste kultuuri ning usundisse. Kikkaputke on kõrgelt hinnanud saamid, kes kasutasid taime igapäevase toidu valmistamisel. Samuti oli saamidel kombeks mäluda närimistubaka aseainena kikkaputke risoomi. Taimele omistati ka suurt nõiduslikku väge ning üleloomulikke omadusi.

      Keskaegses Euroopas kasvatati kikkaputke peamiselt kloostriaedades. Mungad austasid taime kõrgelt. Paljude iidsete müütide kohaselt ilmutasid inglid kloostriaias töötavatele munkadele kikkaputke ravivaid omadusi.

      Harilikku kikkaputke kutsutaksegi mitmes keeles inglijuureks, mis tuleneb uskumusest, et jumal ise saatis selle taime inimestele abiks ja see võimas taim kaitseb kurja eest ning ravib kõikvõimalikke haigusi.

      Eestis pärineb vanim teadaolev hariliku kikkaputke kirjakeelne nimi ingli taim aastast 1900. Kikkaputke ingellikule päritolule viitab ka tema ladinakeelne nimi Angelica archangelica, mis on tuletatud sõnadest angelus (ingel) ja archangelus (peaingel). Ingel olevat seda taime kellelegi unes ilmutanud kui vahendit katku vastu.

      Nõiad kanget nõiajooki keetmas. Le Roux’ litograafia 19. sajandi keskpaigast.

      Teise legendi järgi tuleneb taime nimi sellest, et kikkaputk õitseb peaingel Miikaeli päeval (8. mail vana kalendri järgi), seetõttu pakuvad kõik taime osad kaitset kurjade vaimude ja nõiduse eest. Kikkaputke üks rahvapärane nimi on „püha vaimu juur”.

      Kikkaputkest valmistatud jookidel usuti olevat eriline vägi. Kui armunud neiul või noormehel õnnestus sellist jooki oma igatsetud kallimale joota, võis kindel olla igaveses armuõnnes.

      Kuivatatud ja jahvatatud kikkaputkejuuri kasutati Ameerikas omal ajal suitsetamisest võõrutamiseks: kikkaputke jahvatatud risoomidest saadud jahu kasutati närimistubaka asemel. See kõrvaldas suitsunälja ning mõjus hästi nii seedimisele kui ka närvidele. Põhja-Euroopa talupojad sidusid kikkaputke lehti oma laste kaela ümber kaitseks nõiduse eest.

      Norras usuti, et kikkaputke taime söömine jaaniööl vabastavat sööja mis tahes haigusest. Norralased hindasid kikkaputke kõrgelt ka igapäevase toiduna. Tema vart tarvitati nii keedetult kui ka värskelt. Ikaldusaastail lisati kikkaputke juurtest valmistatud jahu leivajahule. Kikkaputke risoomiga maitsestati kalatoite, taime õisi segati põhjapõdrapiimaga. Kikkaputke kasvatamine ja kasutamine hoogustus kogu Euroopas katkuepideemiate puhkemisel.

      Kikkaputke kasutatakse praegugi maitsetaimena. Kogu taim on meeldiva lõhnaga, tema maitse tundub algul magusa, hiljem teravalt mõrkjana. Taime juured ja lehed sisaldavad eeterlikku õli.

      Kikkaputke lehti võib tarvitada sarnaselt spinatiga, õisikuid on suhkrustatult kasutatud tordikaunistustena, samuti kondiitritoodete ja puuviljahoidiste maitsestamiseks. Tänu oma tugevale lõhnale on kikkaputkega läbi aegade maitsestatud selliseid kuulsaid jooke nagu benediktiin, šartröös, vermut, džinn, vein. Lisaks põnevale maitsele ja meeldivale lõhnale on kikkaputkel jookides ka toniseeriv toime. Samas on teada, et kikkaputke juure ekstrakt aitab vabaneda alkoholisõltuvusest.

      Põhja-Euroopa folklooris on levinud uskumus, et kikkaputkel on võime kaitsta igasuguse nakkuse eest. Vanarahvas uskus, et taim ravib kõikvõimalikke tõbesid, et tal on verdpuhastav toime ning ta on vastumürgiks mürgituste korral.

      Rahvameditsiinis kasutatakse kikkaputke seespidiselt seedehäirete, migreeni, bronhiidi, gripi, kroonilise väsimuse, anoreksia ja menstruaaltsükli häirete puhul. Välispidiselt aitab kikkaputk reumavalude, neuralgia ja pleuriidi vastu.

      Harilik kikkaputk on enamasti kaheaastane rohttaim sarikaliste (Umbelliferae) sugukonnast. Kikkaputk võib kasvada 70–200 cm kõrguseks. Tema õõnsad varred on punakaspruunid, peenesoonelised, õisiku alusel pisut karvased. Kikkaputke lehed on kuni 80 cm pikad, helerohelised, kaheli- või kolmelisulgjad. Õied on valkjad või kollakasrohelised. Kikkaputk õitseb juulist augustini. Kikkaputke pruun, harunenud, rohkete juurtega risoom sisaldab valkjat või kollakat piimmahla. Harilik kikkaputk on Põhjamaade taim, kes levis algselt Islandil ja Lapimaa tundrates. Kikkaputke tunti ka Norras, kus teda hakati kasvatama juba 12. sajandil. Munkade ja viikingite kaasabil jõudis kikkaputk kõigepealt Saksamaale ning seejärel Lõuna- Euroopa aedadesse, kus seda taime kasvatatakse tänapäevalgi. Eesti looduses on harilik kikkaputk haruldane ja suhteliselt vähe levinud.

      Harilik kortsleht

(Alchemilla vulgaris) Väikeste haldjate taim

      Roosõieliste (Rosaceae) sugukonda kuuluv harilik kortsleht on mitmeaastane rohttaim, kes võib kasvada 10–40 cm kõrguseks. Harilik kortsleht on üldnimetus paljudele üksteisega väga sarnastele pisiliikidele.

      Kortslehel on korrapäraselt sõrmjalt lõhestunud ja otsekui kokkuvolditud lehtrikujulised lehed. Vars on püstine või kergelt longus. Kollakasrohelised neljatised, ilma kroonlehtedeta õied on mõlemasugulised ja moodustavad kännasja pöörisõisiku.

      Kortslehed õitsevad maist septembrini. Vili on lapik pähklike. Kortslehe looduslik levikuareaal on Euroopa. Eestis on harilik kortsleht kõikjal tavaline, kasvades puis- ja aruniitudel, võsastikes, loodudel ja teeservadel, kraavikallastel ja põllupeenardel. Kortslehe pisiliike on meil 22.

      Eesti rahvameditsiinis kasutatakse kortslehte mitmeti. Sellele viitavad ka tema sellised rahvapärased nimetused nagu üheksaväeline, üheksavägine, pasarohi, luutõverohi.

      Kortslehel on veresooni ahendav, verejooksu peatav, haavu parandav, põletikuvastane, rahustav, diureetiline ja röga lahtistav toime. Ta ergutab mao ja soolte talitlust, aitab düsenteeria, maohaavandite, nohu, ülemiste hingamisteede haiguste, bronhiidi, kopsutuberkuloosi, kehvveresuse, ateroskleroosi ja reumatismi puhul, soodustab rinnaga toitvatel naistel piimaeritust. Teda soovitatakse valgevooluse ja ülirohke menstruatsiooni puhul. Kortsleht aitab peatada ninaverejooksu. Leheputru pannakse haavadele, vistrikele ja põletikulistele kohtadele.

      Tänu omapärastele lehtrikujulistele lehtedele on kortslehele omistatud maagilisi omadusi. Teda on nimetatud väikeseks maagiliseks isikuks ja väikeste haldjate taimeks. On levinud arvamus, et nn kastepiisad, mis hommikuti kortslehe lehtedesse kogunevad, kannavad maagilist jõudu. Keskajal peeti seda taevaveeks, mille abil alkeemikud püüdsid valmistada kulda ja leida Tarkade Kivi.

      Lõhnapuudrikotikestes on kortslehte tihti kasutatud armuasjade korraldamiseks. Rootsi loodusteadlane ja arst Carl Linné on kirjutanud, et tema ajal kogusid