Maagilised taimed ja taimemaagia. Krista Kaur

lõhn on värske, õrn ja kaastundlik, jõudes meie kõige sügavama olemuseni. Selles lõhnas sisaldub väljakutse muutustele, mis aitavad meid läbi raskuste, selle asemel, et paigal tammuda ja igavesti küsida: aga mis oleks, kui…?”

      Emotsionaalsel tasandil suurendab koriandriõli loovust, fantaasiat, enesekindlust, motivatsiooni, optimismi, väljenduslikkust ja entusiasmi.

      Vanad kreeklased kasutasid koriandrit kui ravimit, vanad roomlased oskasid aga koriandri abil liha säilitada.

      Hiinas söödi koriandriseemneid, sest usuti nende elu pikendavasse ning isegi surematuks tegevasse väesse.

      Aedkoriander on oma aromaatsete lehtede ja viljade tõttu üks enam kasvatatud maitsetaimi maailmas. Eestis kasvatatakse teda suhteliselt harva, kuigi ta jõuab siin pea igal aastal õitseda ja koguni vilja kanda. Kuivatatud koriandriviljad on kollakaspruunid, kerge muskuse- ja sidrunilõhnaga. Maitsetaimena sobib koriander kõikidesse taimetoitudesse. Värskeid koriandrilehti lisatakse salatitele, suppidele ja hautistele. Eriti meeldiva maitse annavad nad koos peterselli, tilli, estragoni ja selleriga. Koriandriviljad aitavad eemaldada küüslaugu lõhna.

      Koriander kuulub leiva, pipar- ja meekookide ning präänikute maitseainete ja ka karri koostisse. Aedkoriandrit hinnatakse eriti kõrgelt Aasia köögis. Mitmetes Hispaania ja Mehhiko toitudes kasutatakse koriandrilehti – cilantro. Indias ja Marokos on suhkurdatud koriandriviljad armastatud maiustus, mida müüakse kui kompvekke. Koriander kuulub ka maailma parimate džinnisortide (Beefeater, Gordon’s, Bosford) koostisse.

      Koriandrit kasutatakse parfümeeriatööstuses lõhnaainena.

      Aedkoriander on 20–60 cm kõrgune peene varrega ühe-aastane aromaatne rohttaim sarikaliste (Umbelliferae) sugukonnast. Alumised lehed on tavaliselt sulglõhised, ülemised kaheli- või kolmelisulgjad. Koriandriõied on roosakad või valged ning paiknevad liitsarikõisikuis. Vili on kerajas, läbimõõdus 2–5 mm. Toorestel viljadel on ebameeldiv lutikalõhn, mis kuivatamisel kaob.

      Koriander õitseb juunisjuulis. Looduslikult on taim levinud Edela-Aasias ja Vahemere maade idaosas. Pliniuse andmeil pärineb aedkoriander Egiptusest.

      Ravimina tarvitatakse koriandri kuivatatud vilju. Viljadest valmistatud preparaadid on abiks ainevahetus-häirete korral. Nad suurendavad seedefermentide eritust ja parandavad söögiisu. Aed-koriander leevendab artriiti, lihasvalusid ja – pingeid ning reumavaevusi, temast on abi gaasivalude, düspepsia ja seedehäirete korral. Koriander stimuleerib hormoonide tootmist, aitab viljatuse korral. Temast on abi ka masenduse, keskendumishäirete, närvilisuse ja anoreksia puhul. Lääne meditsiini isa Hippokrates soovitas koriandrit krampide ja unetuse leevendamiseks.

      Aedpetersell

(Petroselinum crispum) Maagiline supijuur

      Peterselli hinnati kõrgelt ja kasvatati rohkesti juba antiikajal. Nii Antiik-Kreekas kui ka Antiik-Roomas peeti peterselli pühaks jumalate ürdiks, keda hinnati rituaalse taimena, aga ka tänu tema raviomadustele. Roomlastel oli levinud tava valmistada petersellipärgi, mida peeti suure austuse märgiks. Ka kreeklased austasid peterselli ja pärgasid petersellipärgadega oma kangelasi ning kaunistasid nende matmispaiku. Taime on kasutatud ka kreeklaste matuserituaalidel.

      Homeros kirjutas, kuidas petersellilehtedega toideti sõjavankrite hobuseid.

      Aedpetersell pärineb Euroopast ja Lääne-Aasiast. Ta on 60–90 cm kõrgune kaheaastane rohttaim sarikaliste (Umbelliferae) sugukonnast. Peterselli vars on peenesooneline, alumised lehed pikarootsulised, kahelisulgjad. Petersell õitseb teisel aastal juulis ja augustis. Väikesed kollakasrohelised õied paiknevad liitsarikõisikuis. Peterselli teaduslik nimetus Petroselinum tuleneb kreekakeelsetest sõnadest petros (kivi) ja selinum (pärg).

      Taime kasvatatakse maitsetaimena ka Eestimaa aedades. Petersellil on kaks teisendit: lehtpetersell (var. foliosum) ja juurpetersell (var. tuberosum). Kasvatatakse ka lehtpeterselli käharalehist vormi, mille lehed on dekoratiivsemad, kuid maitselt vähem vürtsikad.

      Antiik-Kreekas sümboliseeris petersell rõõmu ja pidulikkust. Taim oli pühendatud Persephonele, allmaailma jumalannale. On teada, et peterselli kasutati rohkesti antiiksetel pidustustel, kuna oli levinud arvamus, et petersell takistab purjujäämist.

      Antiikajal peeti peterselli ümbersündi sümboliseerivaks taimeks. Teda seostati elujõuga ning usuti, et taimel on võime vajaduse korral inimesele hinge sisse puhuda. Keskajal kasutati peterselli koos surmaputke, karumustika, koerapöörirohu, papli lehtede, hašiši, nahkhiire vere ja tahmaga nn lendamisvõide koostises.

      Peterselli on läbi aegade kasutatud ka armumaagias. Taime juur määriti kokku eeterlike õlidega, sellisel tegevusel usuti olevat erootilist ekstaasi suurendav mõju. Juures sisalduv eeterlik õli apiool on kuseelundeid ärritava toimega ja seetõttu arvati, et petersellijuur stimuleerib ka seksuaalsust.

      Maitsetaimena hakati peterselli kasutama alles keskajal. Rooma riigi keiser Karl Suur oskas hinnata peterselli suurepäraseid omadusi ning innustas inimesi peterselli kasvatama ja ka kasutama. Kreeklased ääristavad praegugi oma aedu peterselliga. Iidsetest aegadest peale on levinud ebausk, et peterselli ei tohi ümber istutada.

      Aedpetersell on oluline C-vitamiini allikas: 20 g petersellilehti katab päe-vase C-vitamiini vajaduse. Mineraalainetest sisaldab petersell rohkesti rauda ja kaaliumit. Rauasisalduselt ületab petersell lehtkapsast, spinatit, kõrvitsat ja isegi kõrvenõgest. Petersell on tuntud söögiisu tõstva ja seedimist soodustava toime poolest. Viljadest, lehtedest ja juurtest valmistatud teed kasutatakse seedehäirete korral, diureetikumina vesitõve ja neeruhaiguste puhul. Välispidiselt on peterselli lehemahla abil eemaldatud tedretähne ja maksaplekke. Petersellilehega hõõrumine aitab vähendada sügelust sääsehammustuse korral.

      Aedseller

(Apium graveolens) Kuulus armurohi

      Algselt kasvatati sellerit Antiik-Kreekas ja Antiik-Roomas eeskätt tema kaitsva väe ja raviomaduste pärast. Teda tunti võimsa rituaalse taimena ka vanas Hiinas. Aedselleri perekonnanimi Apium pärineb tõenäoliselt kreekakeelsest sõnast apion (pea), viidates võitjate pärgamisele. Liigiepiteet graveolens vihjab taime tugevale lõhnale.

      Vana-Egiptuse iidsetest hauakambritest on leitud sellerilehtedest valmistatud pärgi ning selleripärgadega ümbritsetud muumiaid. Ka kreeklastel oli levinud tava ümbritseda surnuid sellerilehtedest vanikutega. See komme oli arvatavasti ülevõetud vanadelt egiptlastelt. Kreeklased uskusid, et sellerilehed peletavad eemale pahatahtlikke vaime ja kaitsevad hinge, kes pidi kehast lahkuma. Iidsetest aegadest kasutasid vanad kreeklased sellerilehti, sarnaselt loorberilehtedega, olümpiavõitjate pärgamiseks. Selleripärgadega ehitud sportlastele serveeriti austusavalduse märgiks ka sellerist valmistatud veini. Hiljem hakati selleripärgadega austama ka andekaid poeete, lauljaid ja kunstnikke.

      Aedseller on kaheaastane 30–80 cm kõrgune rohttaim sarikaliste (Umbelliferae) sugukonnast. Vars on harunev ja vaoline. Selleri väikesed, valged või kreemikad õied on koondunud 6–12 kiirega sarikõisikutesse.

      Tuntakse kolme selleri teisendit – juur-, vars- ja lehtseller. Juurseller (var. rapaceum) kasvatab 5–10 cm läbimõõduga ümmarguse, tugevasti haruneva juure, mis võib alumises osas olla neljakandiline. Koor on pruunikas või kollakasvalge. Lehtsellerit