Maagilised taimed ja taimemaagia. Krista Kaur

60 cm pikkune juur sarnaneb inimese – vahel mehe, vahel naise – kujuga. Alraun kasvab looduslikult Vahemere maades.

      Alrauni peeti koduvaimuks, kes tõi head õnne ja rikkust nii majale kui ka majaelanikele. Usuti, et alrauni omanikul puuduvad vaenlased. Lõunaslaavlased aga arvasid, et alrauni abil saab paljastada vargaid ning hoida kariloomi nõidumise eest.

      Armeenias põletati taime juurt kurjade vaimude väljaajamiseks ruumidest ning tema suitsu hingati sisse meeltesegaduse leevendamiseks.

      Prantsusmaal kanti alraunist kaelakeesid kaitseks õnnetuste eest.

      Ammustel aegadel äratas tähelepanu alrauni juurika müstiline kuju ja seetõttu omistati taimele ebatavalisi võimeid. Et taim sisaldab tõepoolest narkootilise toimega alkaloide, valu leevendavaid ja uimastavaid aineid, siis sai fantaasia tegelikkuses ka kinnitust.

      Alrauni korjamisega kaasneb mitmeid rituaale, nagu taime ees põrmu heitmine, ohverdamine, loitsimine või naiste alasti tantsimine.

      Mandragola Menore. Trento herbaarium 15. sajandist.

      Keskajal usuti, et alraun parandab kõik haigused, ainult surma vastu on temagi võimetu. Saksa usutegelane, kirjanik, taimetundja ja helilooja Hildegard von Bingen (1098–1179 pKr), kes avaldas ka hulga ravitsemisalaseid kirjutisi, pidas taime inimesetaolist kuju lahenduseks haiguste ravimisel. Kui inimene kannatas mõne peahaiguse all, siis tuli kasutada ravimina taime peakujulist osa, kui olid haiged käsi või jalg, siis vastava kujulisi taimeosi.

      Vanas Kreekas oli taim kõrgelt hinnatud unetusevastase ravimina, sellest valmistati unejooki. Alrauni vili soovitati panna padja alla – vastav toiming pidi kindlustama hea une.

      Alrauni juurt pandi veini ja äädika sisse, jooki kasutati tuimastava vahendina kirurgias, aga ka valude, maania, nukrameelsuse ja krampide vastu.

      Tänapäeval valmistatakse alrauni lehtedest salve ja hautisi, mida kasutatakse valutavate haavade ja paisete raviks nende valuvaigistava toime pärast. Värsket juurt tarvitatakse okseleajava ja lahtistava vahendina.

      Amasoonase kaapiväät

(Banisteriopsis caapi) Amasoonia televisioon

      Lõuna-Ameerika vihmametsades võib kohtuda ilusa roosaõielise liaaniga, kellel on tore nimi – amasoonase kaapiväät (B. caapi). Kuna kaapiväät kutsub esile värvikaid nägemusi, kutsutakse taime ka amasoonia televisiooniks. Amasoonase kaapiväät on indiaanlastele tähtis ja püha taim. Šamaanid kasutavad kaapivääti tervendamiseks ja nägemuste esilekutsumiseks, selle taime abil suheldakse lahkunud esivanematega, nähakse ette tulevikku. Kaapiväädi abil tehakse kindlaks vaenlase asukoht enne sõjaretke ja jahilooma asupaik enne jahileminekut, saadakse endale kaitsevaim, kontrollitakse abikaasa truudust, otsitakse lahendusi probleemidele, viiakse läbi usulisi tseremooniaid. Indiaanlased usuvad,et kaapiväädist ja sellele lisatud teistest taimedest valmistatud jook suudab vabastada hinge kehast, nii et see pääseb vabalt rändama ja naaseb soovi korral kehasse.

      Kaapiväädi perekonda kuulub 92 liiki troopilise Ameerika taimi malpiigialiste (Malpighiaceae) sugukonnast. Enamik neist on liaanid ehk puitunud varrega ronitaimed, kuid perekonnas leidub ka puid ja põõsaid. Kõige rohkem eri liike kasvab Brasiilias. Kollane kaapiväät (B. lutea) on huvitav selle poolest, et tal pole õies meenäärmeid, kuid matkides teisi õisi, meelitab ta tolmeldajatena ligi mesilasi, kes õitest nektarit ei leia, kuid õiele laskudes tolmeldavad selle ära.

      Kaapiväädist joogi valmistamine Brasiilias.

      Liaani värskest või kuivatatud koorest valmistatud jooki kutsutakse Peruus ayahuasca, Brasiilias caapi, Colombias yage või yaje. Sageli lisatakse joogile ka rögajuurt (Psychotria viridis) või luulupuud (Virola).

      Lisaks joogi valmistamisele kasutatakse taime lehti ja koort ka suitsetamiseks. Taimel on ka afrodiidne toime. Sellise toime annavad taimes sisalduvad ained harmaliin ja harmiin. Rottidel tehtud katsed näitasid, et kaapivääti söönud isased rotid saavutasid erektsiooni kiiremini ja kopulatsioonide sagedus suurenes.

      Kaapiväät on Lõuna-Ameerika loodeosa „vägev ravim”, mis ravib nii ravitsejat kui ka ravialust. Kasutatakse taime kuivatatud või värsket koort. Amazonase šamaanid joovad kaapiväädist valmistatud jooki, et saada ühendus vaimude maailmaga, mis aitab neil ravida haigusi. Kui jooki kasutatakse ravimiseks, siis joob seda šamaan, mitte haige. Joogi mõjul mõistab ravitseja haiguse olemust ja põhjust ning ta asub selle vastu sümboolselt võitlema. Ta laulab patsiendile võitlusest ja sellest, kuidas ta kurjuse hävitab ja patsiendi vabastab.

      Araabia kohvipuu

(Coffea arabica) Rituaalne joogitaim

      Kohvipuud hinnatakse eelkõige tema seemnete pärast, millest valmistatakse ergutava toimega jooki – kohvi. Selle joogitekke loo kohta on arvukalt legende. Üks lugu jutustab, et kohv avastati umbes 850 aastat pKr. Ühes Etioopia külakeses märkas kitsekarjus, et tema kitsed hakkasid pärast ühelt põõsalt lehtede ja viljade söömist veidralt kepslema. Kitsekarjus võttis põõsast ühe oksakese ja viis selle mungale, kes keetis taime seemnetest jooki. Ergutava joogi mõjul suutis ta jääda ärkvele japalvetada terve öö. Üllatunud sellisest toimest, ülistas munk jooki ja omistas talle jumaliku päritolu.

      Rahvasuus on levinud teinegi legend, mis jutustab kitsekarjus Kaldist, kes kord Etioopia tasandikel kitsi karjatades nägi, et pärast ühelt põõsalt viljade söömist muutusid kitsed ebatavaliselt rahutuks ja aktiivseks. Kaldi proovis sama põõsa vilju, ent sülitas need kohe välja ja viskas lõkkesse. Tema üllatuseks hakkas aga leekides põlevatest viljadest eralduma meeldivat aroomi. Kaldi otsustas nendest kuuma jooki valmistada. Jook tekitas Kaldis mõnusalt erksa tunde. Nii oligi avastatud kohv, virgutava toimega jook.

      Ühe rahvapärimuse järgi andis inimestele kohviröstimise oskuse peaingel Gabriel isiklikult.

      Vanal ajal oli kohv püha jook, mida Aafrika sufi’d, teatava islami usulahu liikmed, tarbisid mediteerimise ajal tema jõuduandva ja elustava toime pärast. Mitmed Ida-Aafrika rahvad sõid röstimata kohviube enne hõimudevahelisi sõdu või ohtlikke jahiretki. Nad purustasid küpseid seemneid uhmris ja vormisid loomarasvaga segatud kohvipulbrist pallikesi.

      Madaraliste (Rubiaceae) sugukonda kuuluva kohvipuu perekonnas on 100 liiki igihaljaid põõsaid ja väikesi puid. Kohvipuud on levinud troopilisest Aafrikast kuni Maska-reenideni. Perekonna tähtsaim ja kõige laialdasemalt kasvatatav liik on araabia kohvipuu, mis on pärit Kirde-Aafrikast ja Etioopia mägistest metsadest. Looduses kasvab kohvipuu 7–12 m kõrguseks. Et hõlbustada saagi koristamist, kasvatatakse istandustes madalamaid, tavaliselt 3–4 m kõrguseid puid.

      Kohvipuu läikivad tumerohelised lehed on elliptilisovaalsed kuni piklikud, 6–12 cm pikad ja 4–8 cm laiad. Lehekaenlaisse moodustub 4–18 valget jasmiinilõhnalist, 1–1,5 cm läbimõõduga õit. Kohvipuu õitseb mitu korda aastas. Õis on avatud vaid kaks päeva. Kohvi-puul on korraga mitmes valmi-misjärgus olevaid umbes kirsisuuruseid luuvilju. Valminud viljad on tumepunased. Viljas on kaks tihedasti teine teise vastu surutud seemet, nn kohviuba. Kohvipuu hakkab vilja