Maagilised taimed ja taimemaagia. Krista Kaur

Kortslehel on ka arvukalt rahvapäraseid nimetusi: kastekauss, kaartsrohi, krooksleht, vaeselapse silmavesi, vihmakassi veekauss.

      Toiduks on parimad noored, mahlakad, varjulistes kohtades kasvanud lehed. Kuivadel kasvukohtadel sirgunud lehed on sitked ja maitselt mõrud. Eestis ei ole kortslehte toiduks kasutatud, küll aga vanal ajal Norras.

      Harilik loorberipuu

(Laurus nobilis) Igaviku ja võidu sümbol

      Harilik loorberipuu on igihaljas nahkjate lehtedega 10–15 m kõrgune puu loorberiliste (Lauraceae) sugukonnast. Tema väikesed rohekaskollased õied asuvad tihedais õisikuis. Loorberipuu vili on must üheseemneline mari. Loorberipuu pärineb Vahemere maadelt.

      Antiik-Kreeka mütoloogias on loorberipuu pühendatud Apollonile, valguse, muusika ja luule kaitsjale. Juba antiikajast alates on kangelasi ja poeete pärjatud suurima austusavaldusena pidulike loorberipärgadega. Sellest tulenevad ka sõnad laureaat ja bakalaureus. Loorber sümboliseerib võitu ja kõlbelist puhtust.

      Poeedi, kunstniku või vallutaja kroonimine loorberipärjaga ei olnud mõeldud mitte välise ja nähtava pühitsustseremooniana, vaid sisemiste võitude tunnustamisena. Ilma heitluse ja triumfita polnud vägitegu. Kuna loorberilehed ei närtsi, on nad ka igaviku sümboliks.

      Loorberipuu viljadest pressitud rasvõlist valmistatakse reumasalve. Loorberipuu eeterliku õliga ravitakse aknet, haavapõletikke, suuhaavu. Ta aitab hambavalu, kõrva- ja kurgupõletiku, lihaskrampide ning – valude, aga ka liigesepõletiku ja reuma korral. Loorberimähised aitavad parandada jalgade verevarustust.

      Keskajal usuti, et loorber suudab kaitsta isegi katku eest.

      Loorberipuud on mainitud ka Vanas Testamendis: „Ta raiub enesele seedreid; ta valib raudtamme või tamme ja laseb metsapuude hulgas oma tarbeks tugevaks kasvada; ta istutab loorberipuu, vihm kasvatab selle suureks.” (Jesaja 44:14

      Loorberipuud on kasutatud nõiajookides, põletatud kui viirukit psüühika tugevdamiseks ning prohvetlike unenägude esilekutsumiseks. Nõiad ja ravitsejad on väärtustanud loorberit kui tervist, puhtust, kaitset ja jõudu tugevdavat taime. Teda on kasutatud ka nõiduse murdmiseks, perekonnalt needuse äravõtmiseks, kurjade vaimude ja deemonite väljaajamiseks ja nn poltergeisti vastu. Usutavasti on loorberipuul võime kaitsta ka pikse eest.

      Läbi aegade on loorberipuud kui suure väega taime kasutatud ka armastuse- ja soovidemaagias. Loorberilehtedega püüti esile kutsuda unenägusid inimestest, kellesse oli saatuse tahtel määratud armuda. Vanast ajast on levinud uskumus, et loorberi viljadest pressitud õli aitab ligi meelitada raha.

      Antiikajast alates on kangelastele ja poeetidele tunnustust avaldatud loorberipärjaga.

      Loorberipuu perekonna nimetus tuleneb arvatavasti keldikeelsest sõnast lauer (roheline), taime ladinakeelne liigiepiteet nobilis tähendab „üllas” ja viitab kuulsate sportlaste, muusikute, kunstnike ja poeetide austamisele loorberipärgadega.

      Loorberit kui arstirohtu ja maitsetaime hindas kõrgelt juba Karl Suur, kes innustas kasvatama seda väärtuslikku ja kuulsusrikka ajalooga taime.

      Loorber on üks kindel komponent peterselli ja tüümiani kõrval Prantsuse köögis kasutatavas maitsekimbus ehk nn garneerimiskimbus bouquet garni. Aasia maades kasutatakse loorberit isegi magustoitude maitsestamiseks.

      Loorberipuud on ilutaimena hinnatud haljastuses, potitaimena on ta sageli kasutusel siseruumide kujunduses.

      Loorberi tugev vürtsikas lõhn aitab eemale peletada kärbseid ja teisi putukaid.

      Harilik mänd

(Pinus sylvestris) Maagiline mastipuu

      Läbi aegade on männile omistatud mitmeid maagilisi omadusi. Jaanipäeval kogutud männiokastel ja – käbidel olevat tugev võluvõime kahjutuks teha kurje vaime ja negatiivset vibratsiooni, suurendada naiste viljakust ja kaitsta kõigi vaenulike isikute, esemete ja olukordade eest. Sageli on männiokkaid põletatud selleks, et tühistada nõidust või saata see tagasi. Sel moel, männiokkaid põletades, on ka raha ligi meelitatud. Jõukuse ligimeelitamise loitsudes oli abiks ka männilõhnaliste küünalde põletamine.

      Mänd kuulub nii suve kui ka talve alguse pidustuste rituaalsete taimede hulka. Nii Eestis kui ka Soomes oli levinud igivana tava matuste ajal männi tüvesse riste lõigata. Usuti, et ristimärk männi tüvel takistab surnu hinge koju tagasi pöördumast ning võimaldab tal oma teel edasi minna. Ristimärki nähes pidi surnu hing aru saama, et ta ei tohi enam tagasi pöörduda. Tavaliselt lõigati rist teel külast kalmistule, mõnikord aga tagasiteel koju. Siis tuli kojuminekuga kiirustada, et surnu hing ette ei jõuaks.

      Aastatuhandeid on männipuit olnud hinnatud ehitusmaterjal. Männi saadustest oli tähtsal kohal tõrv, mida vajati rohkesti nii laevaehituses kui ka igapäevases talumajapidamises.

      Põhjala rahvastele oli ikalduste või leiva lõppemise puhul viimases hädas leivajätkuks männimähast leib. Selleks koguti kevadel noortelt mändidelt mähka, mis kuivatati, puhastati vaigust ja tambiti jahuks. Sellisest jahust valmistatud leib maitses küll puiselt ja vaiguselt, kuid päästis paljusid inimesi näljasurmast.

      Harilik mänd on 30–40 m kõrgune puu männiliste (Pinaceae) sugukonnast. Puu on punakaspruuni koorega, okkad asetsevad kahekaupa lühivõrseil. Hariliku männi käbid valmivad teise aasta sügiseks. Isaskäbid on munajad, emaskäbid ovaalsed, 3–7 cm pikkused, paiknevad sama aasta võrsetel tipmiselt. Hariliku männi eluiga võib ulatuda 300–400 aastani, üksikjuhtudel isegi 500–600 aastani.

      Eestis tuntakse mändi ka rahvapärase nimetusega pedajas.

      Mänd on olnud oluline taim rahvameditsiinis. Männi tõrv oli tähtsaim arstim, millel usuti olevat pea kõiki ihuhädasid parandav toime.

      Männi okastest, kasvudest, vaigust ja muudest saadustest valmistatakse mitmeid ravimeid ka tänapäeval. Männi vaik ja sellest eraldatud tärpentin on antiseptiline, see lahtistab röga ja soodustab sapi eritust. Välispidiselt leevendab ta valu ja reumavaevusi, puhastab nahka.

      Männiokastest saadud eeterlikku õli kasutatakse aroomteraapias. Emotsionaalsel tasandil annab männi õli alandlikkust, lihtsust, leplikkust, veenvust, mõistlikkust, usaldust. Füüsilisel tasandil on tal viirustevastane, antiseptiline, diureetiline, röga lahtistav, toniseeriv ja stimuleeriv toime. Männi okkad on skorbuudivastase toimega, neid kasutatakse rahustava kümblusvannina. Hiina meditsiini seisukohalt rahustavad männi okkad meelt ja täidavad hingelist tühjust.

      Harilik mürkuba

(Physostigma venenosum) Nigeeria nõiataim

      Nagu juba nimi ütleb, on mürkuba mürgine. Selle põhjuseks on alkaloid füsostigmiin. Nigeerias on mürkuba kasutatud rituaalides ja vaenlaste tapmiseks. Seemnetest tehtud mürgist jooki kasutati süütuse või süüdi olemise kindlakstegemiseks. Kes mürkoa jooki jõi ja ellu jäi, oli süüst puhas, eksinud ja pattu teinud aga surid. Mürkoaga juhtub õnnetusi, sagedamini just lastega, sest oakujulised seemned pole paha maitse ega ebameeldiva lõhnaga. Lapsele võib surmav olla juba pool või üksainus seeme.

      Varem aitas mürkuba teetanuse, epilepsia ja reuma puhul. Tänapäeval kasutatakse teda peamiselt müasteenia korral, silmatilkades silma siserõhu vähendamiseks