Maagilised taimed ja taimemaagia. Krista Kaur

mida leidub ka amasoonase kaapiväädis (Banisteriopsis caapi). Teine toimeaine on harmalool. Nende ainete sisalduse tõttu ei söö peeganumi kariloomad.

      Kogu taime ja seemneid põletatakse joobumuse saavutamiseks. Pärsia vaipade kudujad tarvitavad peeganumi selleks, et saada huvitavamaid kujundeid.

      Rahvameditsiinis on peeganumi kasutatud silmahaiguste, Parkinsoni tõve ja reuma puhul.

      Peeganumis sisalduvad karboliinid mõjutavad seksuaalset aktiivsust. Natsi-Saksamaal kasutati peeganumi tõe droogina vangidelt info saamiseks.

      Peeganumist saadakse õli ja värvainet, nn Türgi punast, mida kasutatakse vaipade ja tarbooshpeakatete materjali värvimiseks.

      Peeganumi saab kasvatada toas potis ja suvel avamaal peenras. Eestis avamaal peeganum ei talvitu ja ta tunneb end vihmasel suvel halvasti, sest on päikse- ja kuivalembene kuivade ja klibuste kasvukohtade taim, kes on tundlik liigniiskuse suhtes.

      Türgi punast värvi „Puu vaip”.

      Peeganum (Peganum) kuulus varem seigleheliste (Zygophyllaceae) sugukonda. Uute uurimuste järgi on peeganum paigutatud soodapõõsaliste (Nitrariaceae) sugukonda. See on väike kuivalembeste taimede sugukond, kuhu kuulub 26 perekonda ja 280 liiki. Tuntumad selle sugukonna esindajad on kuradisarv (Tribulus), seigleht (Zygophyllum) ja maailma kõige raskema puiduga, Lääne-India saarestikus, Colombias ja Venezuelas kasvav guajakipuu (Guaiacum). Peeganum on 5–6-liigiline rohttaimede ja poolpõõsaste perekond, kes on levinud Vahemere maadest kuni Mongooliani. Tuntum esindaja on harilik peeganum (P. harmala), keda kutsutakse ka harmal, harmala ja inglise keeles Syrian rue (Süüria ruut). Looduses on ta 50–100 cm kõrgune haruneva varrega püsik, potis või avamaal kasvatades jääb ta enamasti 20–40 cm kõrguseks. Tal on sulgjad kitsaslineaalsete hõlmadega paljad lehed. Õied arenevad ühekaupa lehekaenlas.

      Peeganumil on ilusad tähekujulised, valged rohekate soontega õied, mille läbimõõt on 1–2 cm. Vili on paljude seemnetega lapikkerajas kupar, mille läbimõõt on 6–10 mm.

      Harilik raudrohi

(Achillea millefolium) Jõuduandev võlurohi

      Harilikku raudrohtu peeti imettegevaks taimeks juba umbes 2000 aastat eKr. Tugev usk taime ravivõimesse oli ka esimesel sajandil elanud Rooma õpetlasel Plinius vanemal.

      Kreekas tunti harilikku raudrohtu nimega akhilleios. Pliniuse sõnul sai taim sellise nime Trooja sõja kangelase Achilleuse järgi. Nimi viitab taime tugevale raviväele. Liiginimetus millefolium – „tuhandelehine” – sümboliseerib aga Achilleuse sõjaväge.

      Taime tuntakse ka sõdurite haavarohuna, kuna teda on kasutatud lahinguväljadel sõdurite haavade verejooksu peatamiseks. Nimetus nosebleed – ninaverejooksu taim – viitab tema kasutamisele ninaverejooksude sulgemiseks. Meil on raudrohtu rahvapäraselt nimetatud raudreiarohuks, veriheinaks, köharohuks, koeraköömneks.

      Varasematel aegadel peeti raudrohtu kuradile pühendatud taimeks. Sellest tulenevad sellised nimetused nagu devil’s nettle (kuradi nõges) ja devil’s plaything (kuradi mänguasi). Nõiad ja ravitsejad tarvitasid raudrohtu ettekuulutavates loitsudes.

      Raudrohtu on peetud suure maagilise väega taimeks. Teda on kasutatud võlurohuna sortside, deemonite, viirastuste, tontide ja kummituste vastu. Samuti on taim aidanud negatiivse energia ja kurjade sõnade puhul. Uskumuste kohaselt pidavat jaaniööl majja riputatud raudrohukimp kaitsma majaelanikke kogu ülejäänud aasta haiguste eest.