Maagilised taimed ja taimemaagia. Krista Kaur

kantakse beetlipähklit amuletina kaitseks kurja silma vastu. Beetlipähklite põletamisel tekkiva suitsuga peletatakse eemale kurje vaime.

      Indias kasutatakse beetlipähkleid paljudes maagilistes rituaalides, mis aitavad luua kontakti vaimude maailmaga. Kõige levinumad on rituaalid, kus beetlipähkleid ohverdatakse jumalustele, et pälvida nende armulikkust.

      Beetli-areekapalmi seemnetest valmistatakse imelisi palvehelmeid ja kaelakeesid. Varasematel aegadel oli Hawaiil kuningliku perekonna iga liige kroonitud beetlipähklitest ehetega.

      Beetli-areekapalme kasutatakse sageli linnahaljastuses, eriti sage on see palm peopaikade ja hotellialade kujunduses.

      Traditsioonilises meditsiinis kasutatakse beetlipähklitest valmistatud preparaate kae ravimiseks ja sooleparasiitide väljutamiseks. Beetlipähklite ergutav toime tekitab sõltuvust ning nende sage närimine põhjustab suu-, kurgu- ja söögitoruvähki.

      Bengali viigipuu ehk baanian

(Ficus benghalensis) Kalpavriksha ehk soovide täitja

      Baanian on hinduistide ja budistide püha puu. Teda võib sageli näha templite ja teiste pühapaikade ümbruses. Nimetus baanian tuleneb sõnast bania – india kaupmees. Nimelt armastasid bania’d istuda viigipuu varjus.

      Baanian sümboliseerib kolmainsust – puukoor usutakse olevat Višnu (hoidja), juured Brahma (looja) ja oksad Šiva (hävitaja). Jumal Šivat kujutatakse tihti istumas baaniani all.

      Puraanades, India klassikalistes vaimsetes tekstides, on öeldud, et inimene, kes istutab baaniani, ei satu kunagi põrgusse, baaniani kahjustamine on aga sama, mis tappa oma ema või isa.

      Hindu kultuuris kutsutakse taime kalpavriksha’ks, mis tähendab „soove täitev püha puu”. Temalt võib soovida kõike – sööki, jooki, riideid, naisi…

      Baanian on väga hinnatud meditsiinis. Ajurvedas kasutatakse teda sapihaiguste, roosi, palaviku, naistehaiguste, leepra jm ravis. Baaniani piimmahla tuntakse kui afrodisiakumit, toonikumi ja põletikke leevendavat ravimit. Õhujuuri kasutatakse süüfilise, sapihaiguste, düsenteeria jm raviks.

      Öeldakse, et tegelikult on tõelised kalpavriksha’d ainult kaks puud: üks neist on kuulus „surematu baanian” Allahābādis ja teine Gaia linnas. Mõlemad linnad on tähtsad palverändurite sihtkohad.

      Budistide uskumuse järgi istus Buddha pärast valgustumist seitse päeva baaniani all. Daniel Defoe romaani kuulus Robinson Crusoe rajas oma kodu baaniani sisse.

      Filipiini mütoloogias peetakse baaniani hingede ja deemonilaadsete olendite elupaigaks. Kuna puu kasvab kiiresti ja on väga võimas, võib ta kahjustada läheduses olevaid ehitisi. Inimesed ei julge neid aga maha raiuda, sest kardavad puudes elavaid üleloomulikke jõude, kes võivad neid karistada.

      Baaniani viljad annavad toitu paljudele lindudele ja loomadele. Lehtedest valmistatakse loomasööta, puidust mööblit ja paberit. Puu oksi on tarvitatud hambaharja asemel.

      Hindude ja budistide püha puuna tuntud bengali viigipuu. Jäädvustus aastast 1848.

      Bengali viigipuu kasvab looduslikult India, Pakistani ja Sri Lanka mussoon- ja vihmametsade piirkonnas. Ta on kiirekasvuline, igihaljas, kuni 30 m kõrgune puu, kellel on südame kujulised rootsulised lehed. Baanianil on kotjas õisik, mille sisepinnal leidub palju väikesi õisi. Väikesed kerajad vilikonnad on sarlakpunased.

      Mooruspuuliste sugukonda (Moraceae) kuuluv baanian alustab oma elu epifüüdina teistel puudel. Kasvades moodustab ta hulgaliselt õhujuuri, mis maapinnale jõudes juurduvad ja moodustavad lisatüvesid. Algselt baanianile elukoha andnud peremeespuu aga sureb baaniani õhujuurte tugevas haardes. Ka täiskasvanud puu jätkab lisatüvede moodustamist, nii et üksainus baanianipuu võib meenutada tervet puudesalu ja võtta enda alla lausa mõne hektari maapinda. Kõige suurema baaniani alla pidi mahtuma 30 000 meest koos hobustega.

      Himaalajas on puu õhujuurtele leitud huvitav ja praktiline kasutusviis. Kahel pool veekogu või kuristikku kasvavate puude õhujuured seotakse kokku ja nii moodustub „elav sild”.

      Väänduvad viigipuud ja nende juured ümbritsevad 1186. aastal ehitatud Ta Phromi templit.

      Euroopa õlipuu

(Olea europaea) Leppimise sümbol, uue elu ettekuulutaja

      Euroopa õlipuu on maailma vanim õlikultuur, kes kuulub ühtlasi maailma vanemate kultuurtaimede hulka. Ei ole päris täpselt teada, millal esimene õlipuu kultuuristati, kuid oletatakse, et see võis toimuda 5000–3000 aastat eKr.

      Õlipuul on kindel koht Antiik-Kreeka mütoloogias. Teda on peetud pühaks, tema õli on ohverdatud jumalatele, kasutatud matuserituaalides ja rituaalsetes võidmistes.

      Athena ja Apolloni tunnusmärk oliiv on surematuse ja viljakuse sümbol.

      Õlipuu lehte ja oksa on vaadeldud kui rahu ja leppimise sümbolit ning uue elu ja lootuse ettekuulutajat. Seda kinnitab ka Vana Testamendi vee uputuseaegne lugu. „Ja õhtul tuli tuvi tema juure, ja vaata, tal oli nokas haljas õlipuu leht! Siis Noa mõistis, et vesi oli maa pealt kahanenud.” (Esimene Moosese raamat 8:11)

      Õlipuud mainitakse mitmel korral ka koraanis: „Ja see puu kasvas Siinai mäel, mis andis õli ja vilju, mida süüa.” (Suura 23:20)

      Judaismis loetakse oliiviõli pühaks ja kasutatakse sabatilampides.

      Õlipuu etendab inimeste elus tähtsat osa ka igapäevase toidu andjana.

      Euroopa õlipuu on 3–10 m kõrgune igihaljas laiavõraline puu õlipuuliste (Oleaceae) sugukonnast. Lehed on väikesed nahkjad ja meenutavad pisut pajulehti. Väikesed valged meeldiva lõhnaga õied asetsevad lehekaenlais. Õlipuu vili – oliiv – on luuvili. Puu kodu on Vahemere maades, Liibanonis ja Väike-Aasias. Õlipuu elab kuni 2000 aastat vanaks.

      Õlipuu lehti kasutatakse palaviku alandajana ja pehmeloomulise rahustina. Väärtuslik oliiviõli on esmaklassiline lahtisti. Välispidiselt saab temaga leevendada putukate hammustusi, sügelemist ja verevalumeid. Küllastamata rasvade poolest rikkal oliiviõlil on võime vähendada nn halva kolesterooli sisaldust veres.

      Hans Memlingi maal „Oliivioksa hoidev ingel”.

      Harilik aaloe

(Aloe vera) Pikaealisuse sümbol

      Aaloed peetakse kaitsva toimega taimeks. Onni sissekäigu kohale riputatud aaloeoks peletab eemale kurjad vaimud ja kaitseb sissetungijate eest. Nõndaviisi ilma juurteta riputatuna õitseb ja elab aaloe kuuma Aafrika päikese all mitu aastat.

      Egiptuses elavad Muhamedi järgijad pidasid aaloed pühaks. Nõiakunstis on teda peetud kaitsva toimega taimeks. Usuti, et aaloe vabastab üksindusest, aitab kaasa edule. Aaloed peetakse ka kalmistutaimeks – kallima kääpale istutatuna annab ta lahkunule head energiat.

      Harilikku aaloed on sajandeid kasutatud ravitsemiseks. Aaloemahlaga on tohterdatud haavu ja isegi nahavähki. Aleksander Suur ravis aaloega oma sõdurite haavu, Kleopatra kasutas aaloed naha hooldamiseks. Aaloe aitab külmetuse, putukahammustuse, kõhukinnisuse