Juured erinevas mullas. Pia Pajur

välja öelda. Ta lihtsalt valis nii, kuigi oleks mõeldav ka teisiti valida.

      Kui Heli järel oli ka Haim hiilides vannitoas käinud, võttis ta köögist Heli jaoks klaasi piima, kääru valget leiba ja juustu ning läks tuppa. Heli lamas vaikselt teki all ja kui Haim lähemale läks, kuulis ta magava inimese rahulikku hingamist. Ta pani taldriku ja klaasi lauale ning nihutas ka enese teki alla, püüdes tüdrukut mitte äratada. Heli keeras unes külili, selg mehe poole ja nii mahtus ka mees kušetile. Ta tõmbas tüdruku tasakesi enda kõverdusse ja samas asendis isa äratuskella tirin nad varahommikul ärataski.

      Kui Haim oli läinud isaga juttu ajama, jäi Heli ärkvele. Haim oli sõna pidanud ja ainult maganud ta kõrval ning Heli tundis hellust mehe vastu, kes oli turske, võõrapärane ja arusaamatugi. Heli meenutas eelmist ööd samal kušetil ja lootis, et midagi nii kohmakat ja koledat enam kunagi ei kordu, ei saa korduda ja ongi hea. Aga ehk hellitaks Haim teda seekord rohkem, oleks hoopis õrnem ta vastu, sest tegelikult südamepõhjas ta igatseb seda. Hetkeks nägi Heli oma elu justkui väljastpoolt: ei kodu, ei vanemaid, olemas vaid nime poolest peavari ja sedagi teadmata ajaks, poolnäljas ja – paljas veel lisaks. Tal on ilma peal ainult üksainus lähedane inimene, see varsti tuppa tulev mees, suur ja soe ja teda hoidev. Muidugi, Imbi, ta parim sõbranna oli ka, aga sõbrannast jäi väheks. Ta tundis, et kui Haim pärast isa ärasaatmist tagasi voodisse tuleb ja teda kallistama hakkab, ei lükka ta meest eemale. Mehe kallistuse soojus annaks talle jõudu, aitaks teda järgnevatele päevadele vastu minna ja kõige vajalikuga toime tulla.

      Kui välisuks kinni langes, pani Heli silmad kinni ja teeskles magamist.

      Ta kuulis, kuidas Haim tuppa tuli, voodi juurde astus ja ennast aeglaselt teki alla poetas. Ainult mehe õlavars puutus Heli vastu ja mees ise jäi vaikselt lamama. Kui Heli oli enda meelest tükk aega oodanud, pööras ta end nagu unes mehe poole ja sirutas ühe käe üle selle rinna. Haim pani oma käe tema käe peale ja oli edasi jälle liikumatu. Nüüd tõusis Heli küünarnukile, nihutas ennast kõrgemale, nii et ta rind Haimi õlavart riivas, ja suudles meest. Haim vastas suudlusele vaoshoitult ja läks aega, kuni ta üllatunult sosistas: „Tahad sa tõesti seda?”

      „Tule,” vastas Heli talle vaevu kuuldavalt.

      Hommikul virgudes lõi Heli silmad lahti ja jäi vaatama peitsitud laudadest lage. Suvila oli ehitatud seest puidust, väljast kivist ning suure lõunapoolse akna kohal oli eenduv katus. Seetõttu oli maja oma otstarbelt ideaalilähedane – suvel mõnusalt jahe ja varjuline. Ainult varakevadel ja hilissügisel kippus külmaks minema, aga siis aitasid pliit ja kamin. Vene ajal, kui suvila ehitati, kehtisid ranged piirangud – tohtis olla vaid köök, pisike elutuba, väike magamisorv ja sama väike saun. Katusealuse pööningu kõrgus ei tohtinud ületada 1,6 meetrit. Küllap kardeti, et muidu ehitatakse sinna veel üks toakene. Rõdu pidi olema lahtine, samuti auto varjualune. Heli mees aga tegutses omapäi ja muutis projekti nii, et suvilas oli nüüd neli tuba. Ta oleks nagu teadnud, et tuleb kord aeg, kus need rumalad piirangud kaotavad kehtivuse.

      Heli sirutas end mõnusalt ja hüppas siis voodist välja. Päike metsa taga oli juba tõusnud ja päev tõotas tulla selge ja soe. Heli otsustas, et nii ilusat hommikut ei hakka ta koristamisega rikkuma, vaid teeb endale mõne võileiva ja termosesse kohvi ning läheb metsa kõndima. Ja kui mälestused rahu ei anna, ei takista miski neid sealgi arutada. Uksel seisatas ja katsus jope taskut. Jah, paar Haimi kirja on tal kaasas.

      KAJAKAD KÕRGEL TAEVAS

      Haimi ärasõidupäevaks oli kokku lepitud, et Heli jaama saatma ei lähe, sest sinna kogunevad kõik Haimi Venemaale praktikale sõitvad kursusekaaslased koos oma saatjatega, lisaks Haimi enda vanemad ja sugulased. Siiski küsis Heli see päev end natuke varem töölt ära, et enne rongi lahkumist jõuda üles Patkuli trepile, kuhu paistis osa perroonist ja Tallinna-Moskva rongi vaguneist.

      Ta jõudis kohale pool tundi enne rongi väljumist, kuid juba oli perroon sagimist täis. Üsna varsti pidi Heli tõdema, et Toompea veer oli raudteejaamast siiski nii kaugel, et parimagi tahtmise juures ei suutnud ta seda ainukest otsitavat ära tunda. Kuigi silmaarsti juures oli ta ära näinud ka viimase, väikseima rea märgid, mõtles Heli pettunult. Aga võimalik, et Haimil on pilet mõnda tagumisse vagunisse, mis jäid Toompea veerult vaadates jaamahoone varju.

      Inimesi seisis ja liikus perroonil küll üksi, küll grupiti, mis tekkisid, siis lagunesid, sest siseneti vagunisse ja seejärel tuldi jälle välja, jalutati edasi-tagasi, kiirustati jaamahoonesse ja koguneti jälle vagunite uste juurde. Ärasõiduaja lähenedes läksid ühed vagunisse, teised eemaldusid natuke kaugemale. Siin-seal avati vaguniaknaid ja need täitusid tillukeste inimpeadega. Rong juba liikus, kui ärasõiduvile Heli kõrvu jõudis. Lehvitavaid käsi oli perroonil ja rongi akendel ning rong lahkus jaamast aeglaselt kui laisk sinisekirju madu.

      Heli ootas, kuni rong oli majade vahele kadunud ja jäi siis silmitsema vasakul laiuvat Kassisaba linnaosa ja Pelgulinna. Maja ta ajutise koduga ei paistnud, küll aga läheduses asuva margariinitehase korsten. Kõrgem hall maja sellest vasakul oli ilmselt elumaja, mille all asuvast toidupoest ta käis sageli süüa ostmas. Kui juhtusid poodi leivaauto tuleku ajal, levis sissekantavatest kastidest isuäratavat lõhna ning said osta veel sooja leiva või saia, millest oli koduteel hea tükikesi murda. Need käsitsi murtud tükid olid miskipärast palju maitsvamad kui kodus noaga lõigatud.

      Paremal pool olid näha kalasadam, reisisadam, sõjasadam ning nende taga laialt ja üle kõige – meri, jahesinine ja kaugemal aina kahvatum, kuni see silmapiiril sulas ühte heleda taevaga. Heli hingas sügavalt sisse merelt tulevat soolakat ja meremudalõhnalist tuult ning tundis end aina paremini.

      Lõpuks asutas ta end Toompea veerult lahkuma. Heitis veel viimase pilgu silmapiirini laiuvale veteväljale ja tundis, kuidas tasse voolas suur kergendustunne – poolteist kuud on ta üksi ja see tähendab, ta on jälle vaba. Vaba kui lind taeva all või kajakas mere kohal. Teda ei piielda enam salamahti, teda ei varitseta enam pärast tööd kusagil puu varjus, ta ei pea enam tundide kaupa kuulama ega rääkima võõrast keelt, ei pea olema valvel, et keegi pillab mürgise märkuse ta kaaslase kohta. Armastan, ei armasta, ma tõesti ei tea, naeratas ta endamisi kerge südamega. Võib-olla oli seda meest minu jaoks liiga järsku ja liiga palju. Aga oli, mis oli, nüüd on käes priius, kallis anne, taeva kingitus, ümises Heli omaette peaaegu lauldes. Ja lõpuks, tunnistas ta endale, ta on nüüd jälle iseenda peremees, tema ise ja ainult tema ning ta keha sirutas end nagu koormast vabanenu.

      Heli hakkas treppidest laskuma, hüpeldes ja naerusui. Ainult kui trepikäänaku tagant ilmus nähtavale vastutulija, sundis ta ennast korraks tõsiseks, kuid niipea kui ülesmineja tast mööda sai, hüples edasi. Terve pikk õhtu oli ees, mida teha, arutas ta peaaegu õnnelikult. Imbiga läheb ta kohvikusse alles homme, siis räägivad nad kokku ilmad ja maad ja Heli räägib ka tänasest rõõmsast õhtust. Lugemissaali minna ladina keelt tõlkima, nagu plaan varem oli olnud, tundus liiga kammitsev, ta ei jaksaks ühe koha peal paigal istuda. Ka Kadriorgu Luigetiigi või mere äärde jalutama minek ei tõmmanud eriti – Haim tunduks seal ikka veel kohal olevat.

      Ta võttis suuna läbi kesklinna Rahva Raamatu kaupluse poole ja tundis rõõmu munakivisillutisest, sest see andis põhjuse siin-seal kepselda ja rõõmsat vabanemistunnet välja elada. Poes siirdus ta ilukirjandusletist mööda otse tagaruumi, kus olid väljas humanitaaria, õpikud, populaarteaduslikud ja teatmeteosed. Mõnuga lehitses ta väljaandeid, luges siit-sealt ja vaatas hindu. Palgapäev oli alles ülehomme ja tal oli kotis ainult kaks rubla. Kui ta ostab õhtuks pool leiba ja mingit toorsalatit ning jätab homse kohviku jaoks, ütleme viiskümmend kopikat, siis ta võib täna lausa laristada ja osta raamatuid terve rubla eest. Nii ta valiski välja „Aristotelese” ja „Molekulide maailmas” – tuge nii mõtte- kui ka füüsilise maailma uurimisel, arutles ta rõõmsa teotahtega.

      Vahetevahel oli ta kaalunud, mitu aastat võtaks aega, et saada mingi ülevaade kogu loodusest ja kõikidest inimtegevuse valdkondadest, näiteks maailmaruumi ehitusest kuni koduõlle valmistamiseni, et tal oleks tulevikus alati ja igal pool võimalik mis tahes vestluses osaleda ja teistele midagi huvitavat lisada. Ainult ta ei suutnud kunagi määratleda, kui palju selliseid valdkondi on. Ilmselt oleks parim aluseks võtta entsüklopeediaköidetes talletatu, oli