Juured erinevas mullas. Pia Pajur

vabrikunaised. Tema ei lähe iialgi Sitsi vabrikusse orjatööle, tema ei lase end hävitada. Äkki märkas ta endale vastu tulevat üksikut meest, keda jäi miskipärast vaatama. Pikapeale taipas ehmatusega, et see on Haim. Kui nad teineteise juurde jõudsid, vaatas Heli teda pärani silmi.

      Haim tuli lähemale ja ütles: „Hea, et ma su enne tööpäeva kätte sain. Ma tulin taksoga.”

      „Miks?”

      „Ma ei tea. Tahtsin sind veel kord näha. Kohe hommikul. Ja küsida, kas sul pole päeval mind vaja. Pakke kanda, kui oma asjadele järele lähed?”

      „Ei. Imbi tuleb appi.”

      Mõne aja seisid nad vaikides, Haim vaatas Heli, Heli vaatas Haimist mööda.

      „Tahtsid veel midagi öelda?” küsis Heli lõpuks ikka mujale vaadates.

      Haim puudutas korraks Heli käsivart. „Tahtsin küsida, kas kõik on hästi.” Ja lisas hetke pärast kohmakalt: „Ja veel tahtsin öelda, et oled mulle kallis. Väga kallis. Ja et kas ma võin sulle õhtul tööle vastu tulla?”

      Heli vaatas korraks seda kimbatuses meest, kes näis talle tõepoolest head soovivat, ning tundis, kuidas piinav kangestus ta sisemuses hakkab sulama. Tohutu kergendustundega lasi ta lahti mõttest kevadtalvisele jäisele mereveele. Lõpuks ütles poolkuuldavalt: „Aitäh. Helista enne tööpäeva lõppu. Siis tean rohkem.”

      ISESEISVALT

      Tolle päeva lõunal käis Heli koos Imbiga oma senises kodus. Tee peal jutustas ta lühidalt eelmisel päeval juhtunust – isast, peksmisest, põgenemisest.

      „Aga öösel? Läksid tagasi koju?” küsis Imbi.

      „Ei. Käisin õhtul sind otsimas, aga sind polnud kodus. Ja Haim kutsus mind enda poole,” ütles Heli võimalikult ükskõikselt. Ta kartis, et Imbi näeb teda läbi, teab hoobilt kõigest temaga toimunust ja ta enesetundest selle järel ning päevavalgel oli see hirmus piinlik, olgu pealegi tegemist parima sõbrannaga.

      „Olid öösel tema pool?” Heli noogutas ega vaadanud Imbile otsa.

      Mõningase vaikimise järel küsis Imbi: „Magasid temaga?”

      „Jaa,” kohmas Heli vastuseks.

      Kui midagi ei järgnenud, küsis Imbi edasi: „Ja kuidas oli?”

      „Ma ei tea. Ära päri kogu aeg,” vastas Heli piinatult.

      Aga Imbi ei jätnud järele: „Tahaksid seda veel kord?”

      Nüüd oli Heli natuke aega vait. Lõpuks ütles rusutult: „Ma ei tea.” Aga vaikimise järel lisas: „Võib-olla. Ehk mõne aja pärast.”

      Siis olid mõlemad vait, kuni Imbi mõtlikult teema lõpetas: „No selge pilt siis.”

      Heli ei saanud aru, mis oli Imbile selgeks saanud, aga küsima ta ka ei hakanud, sest niiviisi sai piinliku teema kõige kiiremini lõpetada.

      Isa polnud õnneks lukku ära vahetanud ja Heli sai oma võtmega sisse. Suure riidekapi otsas oli mitu kohvrit, millest Imbi soovitas võtta kõige soliidsema nahkse reisikohvri.

      „Hull oled või? Isa otsiks mu üksipäini selle kohvri pärast üles ja tuleks kallale.”

      „Niigi palju saaksid talle tagasi teha,” kahetses Imbi.

      Heli valis välja kõige suurema ja odavama kohvri, kuhu nad pakkisid Heli vähesed rõivad, jalanõud, voodipesu, käterätikud, teki. Ülikooli konspektid ja raamatud läksid eraldi kotti. Ja oligi kõik. Heli pani välisukse- ja toavõtme lauale märgiks, et ta enam tagasi ei tule, ja lasi väljudes ukse sneprisse langeda. Trepist alla minnes mõtles Heli, et sellest hetkest peale on ta tegelikult lageda taeva all. Kui Heli ja Imbi oma kandamitega Heli töö juurde jõudsid, polnud vabahärra von Rosen veel lõunalt tagasi jõudnud ja Heli sai rahulikult paigutada koti kaugemale riietekapi põhja ning kohvri kirjutuslaua kõrvale vastu seina, kust see peaaegu välja ei paistnud.

      Järgmised päevad möödusid närviliselt. Ühe öö magas ta Imbi juures ja see oli kõigist võimalustest parim, sest Imbi vanematel oli vannitoaga korter uues majas, väga mugav, puhas ja ilus. Seal sai Heli õhtul ka oma pesu pesta ja radiaatoril hommikuks ära kuivatada. Aga rohkemaks kui üheks ööks Imbi öömaja ei pakkunud ja küsida Heli ei söandanud. Lõunavaheajal pani Heli Õhtulehte korteriotsimise kuulutuse, mis pidi ilmuma juba järgmisel päeval. Muidugi, asi oli lootusetu, sest elamispinna otsimise kuulutusi oli alati palju, korteripakkumisi aga haruharva ja needki lisatingimustega. Heli häda oli aga nii suur, et proovida tuli ka lootusetuid võimalusi.

      Lõuna lõpul kohvikus kiiruga kohvi juues võtsid Heli ja Imbi läbi kõik töökaaslased, sugulased ja tuttavad ning tuttavate tuttavad, kellest oleks võinud eeldada õhkõrnagi abi mingi elamisvõimaluse leidmisel. Lõpuks turgatas Imbile meelde Villu – poiss, kellega ta käis – ja selle vanatädi, kes elas üksinda toa ja köögiga korteris. Vanatädi oli üsna vana, aga käis veel tööl, öövalves ühes instituudis. Imbi leidis, et see oleks väga mugav – kui Heli töölt tuleb, on tädi just tööle läinud ja tuleb töölt alles hommikul, kui Heli on juba tööle läinud. Nad trehvaksid ainult puhkepäevadel. Helile tundusid niisugused kaalutlused ülearuse luksusena, peaasi oli saada ööseks katus pea kohale. Lepiti kokku, et järgmisel päeval, kui Imbi pärast tööd Villuga kokku saab, lähevad nad vanatädile töö juurde asjast rääkima.

      „Kuhu sa täna ööseks lähed?” küsis Imbi, kui nad kohvikust lahkuma hakkasid.

      „Ma ei tea. Mõtlesin, et lähen vahepeal raamatukokku ja siis tööle tagasi. Proovin tugitoolis öö ära magada.”

      Imbi ei öelnud midagi, alles tänaval olles küsis: „Haimi juurde ei saa minna?”

      „Ma saan temaga alles homme kokku. Ja kindlasti on tal pere jälle kodus,” vastas Heli ebamugavust tundes. Ta ei saanud aru, kas Imbi tõesti arvab, et ta jääbki nüüd öösiti salaja Haimi juurde hiilima.

      Heli ja Haim kohtusid õhtul Kadrioru lossi ees aias. Kui nad teretasid, ei teinud Haim katsetki teda suudelda ja Helile oli see väga meeltmööda, sest ümberringi oli palju jalutavat rahvast. Ta ainult sirutas käe ja Haim hoidis seda õige natuke oma kahe peo vahel. Heli oli seda usku, et inimese jaoks kõige tähtsam on ta sisimas ja peidus, vaid turul seatakse oma kaup välja müügiks kõigile vaadata. Nii püüdis ta inimeste ees käituda, nagu tema ja Haim oleksid vaid niisama tuttavad. Näis, nagu oleks mees osanud ta sõnatut soovi aimata. Ja Heli oli talle selle eest tänulik.

      Heli jutustas, kuidas nad Imbiga asjad kodunt ära tõid ja et järgmine päev ilmub lehes ta korteriotsimise kuulutus ja et ehk kuuleb ta järgmine päev häid uudiseid hoopis Imbilt.

      „Aga kuhu sa täna ööseks lähed?” küsis Haim.

      „Imbi juurde. Ta ootab mind peale kella üheksat,” valetas Heli. Töö juures tugitoolis öö möödasaatmine oli haletsusväärne ja ta ei tahtnud, et Haim ta viletsusest teada saaks. Ta laseb end saata Imbi koduni, siseneb majja ja ootab koridoris, kuni Haim on lahkunud, siis läheb oma töö juurde.

      Jalutades olid nad jõudnud Kirdetiigi juurde. Seal põlispuude all oli alati inimtühi ja varjuline, kostis vaid kivilt kivile langeva vee vulin. Siin tuli Haim lagedale oma uudisega: ta diplomitöö praktika kohaks oli määratud Odessa ja väljasõit on poolteise nädala pärast.

      „Kaua su praktika kestab? ”küsis Heli, kui oli esimesest ootamatusest toibunud.

      „Kuu aega. Pluss sinna- ja tagasisõiduaeg,” vastas Haim.

      Heli esimene reaktsioon oli ehmatus, et aasta kõige ilusama aja, kevade, peab ta üksi veetma. Kuid hetke pärast tundis Heli, et sel uudisel oli ka hea külg – viimased sündmused olid tal kasvanud üle pea ning nüüd saab ta aega järele mõelda. Ja veel: lahusolek paneb nad proovile. Poolteist kuud pole ju mingi lõpmatu aeg, mõtles Heli. Saab selgeks, kas ma tõepoolest armastan üht vana ja targa juudi rahva poega. Ja saab selgeks, kas ka tema armastab mind, üht heitliku loomuga põhjamaa tüdrukut, lisas ta mõttes kiiresti juurde. Nende mõtete järel tundus Helile, et võib-olla niiviisi