Juured erinevas mullas. Pia Pajur

Kas raamatukogus see juut su läbi tõmbaski? Ma hoiatasin sind, aga sina ei kuulanud. Nüüd süüdista iseennast!” Ta astus üheainsa pika sammuga nagi juurde ja tõmbas riiete alt välja oma jalutuskepi. Ta oli selle mõni aasta tagasi komisjonikauplusest ostnud, see oli jäme, kõvera käepideme ja hõbenupuga. Isa armastaski ainult soliidseid, vastupidavaid asju.

      Heli avas selja taga ukse, et välja lipsata, kuid ei jõudnud, sest juba tõstis isa kepi hoovõtuks. Heli tõstis käed kaitseks näo ette, kuid esimene kepihoop läks vastu ust ja see prantsatas kinni. Seejärel rabas isa Helil käest ja tõmbas ta uksest eemale. Äkki jõudis Heli kõrvu karjumine ja kohe seejärel taipas ta, et tema ise ongi see, kes kõigest kõrist karjub. Teine kepihoop tabas juba Heli õlga, kuid kepp oli takerdunud nagis rippuvatesse riietesse ning hoop oli küll valus, aga viga ei teinud. Enne kui isa uuesti lüüa jõudis, oli Heli end ta käest lahti tõmmanud ja välkkiirelt laua alla pugenud. See oli tammepuust ümmargune söögilaud jämedate jalgadega, mille pihta läks uus kepihoop. Isa püüdis lauda paigalt nihutada, kuid selleks oli vähe ruumi ning pealegi hoidis Heli kõvasti ühest lauajalast kinni.

      Kui isa püüdis tütart kepi kõvera otsaga laua alt välja tõmmata, prõmmiti äkki uksele. Isa langetas kepi ja hüüdis üle õla: „Kes seal on?” Uks lükati lahti ja sisse astus majaperemees. Nad elasid väikekorteritega eramajas ning selle peremees, pikk kondine vanamees, nõudis kõigilt majaelanikelt vaikust ja korda ning tema sõna maksis, sest muidu tuli kiiresti välja kolida.

      „Mis siin toimub?” küsis ta karmil toonil.

      Isa ajas end sirgu ja pöördus sissetulnu poole. Välkkiirelt ja vaikselt oli Heli laua alt väljas. „Ei midagi, see rohkem oma perekonna asi. Õpetan siin oma sõnakuulmatut last,” vastas isa.

      „Kepi ja karjumisega? See küll õpetamine pole,” ütles peremees ja astus sammu isa poole, jättes ukse enda selja taga lahti.

      „Niisuguse õpetamise peale on varsti miilits kohal. Neid pole siin majas enne vaja läinud ega lähe ka edaspidi,” ütles majaperemees kindlal häälel. Tema sõnade ajal haaras Heli maast käekoti, oli mehest vilksti möödas ja lahtisest uksest väljas. Värisevi jalu tormas ta trepist alla, välisuksest välja ning tänavat pidi majast kaugemale. Alles naabertänavas aeglustas ta sammu ning püüdis nii palju rahuneda, et ta vastutulijate tähelepanu ei ärataks.

      Oma teisel suvilaõhtul polnudki Heli enam nii hirmus väsinud ja läks jalutama. Siin-seal hajali asuvates suvilates olid süüdatud tuled. Heli jõudis heinamaale ja mõeldes, et huvitav, kui kõrge on selle kevade suurvesi, hakkas minema rada pidi, mis viis üle heinamaa jõe äärde. Ujumiskoha juures olid möödunud aastast alles istmeteks sobivad jämedad puupakud ja Heli võttis istet. Veetase oli suvisest tasemest oma meeter maad kõrgemal ja veevool kiire. Heli jäi vaatama, kuidas vesi kandis väsimatult edasi veetaimede jäänuseid, oksi ja leheprahti ning lasi mõtetel uitama minna.

      LÄBI KAUNI ÕHTU

      Heli pähe mahtus tollal üksainuke mõte – Haimi juurde. Ta vaatas kella – Haim ei tarvitsenud veel kodus olla, nii et targem oli helistamisega natuke oodata. Ta leidis mantli taskust kahekopikalise, ja Haimi telefoninumber oli tal peas. Otsustas siis, et läheb raudteejaama – selleks kulub just nii palju aega, et Haim kindlasti koju jõuaks. Jaamas on ka telefoniautomaat ja seal on trammipeatus, kust saab sõita Haimi juurde või saab Haim tulla tema juurde.

      Alles teel jaama taipas Heli äkki, et tal on öömaja vaja, sest isa juurde tagasi ta minna ei saa. Homme, kui isa on tööle läinud, läheb ta ja võtab oma riided ja ülikooli asjad ning alustab uut elu, püüdis ta oma olukorda vapralt suhtuda. Aga vähemalt selleks ööks oli tal peavarju vaja. Inimestest, kes teda ehk kohe aidata võiksid, tuli esimesena meelde Imbi. Tema oskas asjadele vaadata alati hoopis uuest ja muretumast küljest ning leidis seetõttu väljapääsu igast olukorrast. Või kui ka ei leidnud, siis ei tundunud olukord pärast Imbiga läbiarutamist enam kunagi nii hull. Telefoni Imbil polnud, järelikult tuli Helil kohale minna. Õnneks ei elanud Imbi kaugel, mõni tänavavahe ainult. Seejärel andis Heli endale aru, et ta esimene mõte oli olnud Haimiga rääkida, kuigi Imbilt oleks tal olnud tegelikult rohkem abi loota. Vaist oli teda juhtinud Haimi, mitte Imbi juurde. Tänavanurgal vaatas ta avalikku kella, see oli alles kaheksa. Jõuab nii ühte kui teist, rahustas ta ennast.

      Telefoniputkas võttis Heli toru ja lasi kopika automaadi pilusse. Enne viimase numbri lahtilaskmist pani ta silmad kinni, kujutas endale pingsalt ette Haimi nägu ja manas kogu oma hingejõuga: mine telefoni juurde, mine kohe, kui telefon heliseb – telefon, telefon , TELEFON. Ja kui ta oli viimase numbri lõpuks lahti lasknud, kostiski vaid kahe kutsungi järel Haimi valvas hallo. Heli hingas kergendatult ja hakkas rääkima. Nad leppisid kokku, et Heli istub trammi peale ja kokku saavad nad Haimi peatuses.

      Sellest, et ta Haimi kohe kätte sai, Heli enesetunne paranes. Trammi oodates mõtles ta, et oleks kui jälle veepinnale tõusnud, hingata saanud ja avastanud, et on ikka veel elus ja terve ning maailm on kõigest hoolimata elamisväärne paik. Ta vaatas selget varakevadist taevast, mis värvus aegamisi põhjatuks tumesiniseks ja kus süttisid esimesed tähed, ja mõttes kiirustas ta trammi, et see teda kiiremini Haimi juurde viiks. See veerandtund teel Haimi juurde jäigi meelde kui õnneviiv – koledustest imekombel pääsenud, läheb ta läbi kauni õhtu, hing pakil, nagu lennates vastu oma kallimale, kõige paremale ja targemale inimeste hulgas, keda ta teab.

      Trammipeatuses Haim juba ootas teda. Nad suundusid kui kokkulepitult parki, pöördusid esimesele kõrvalteele ja kui Haim oli ringi vaadates veendunud, et teisi jalutajaid pole näha, tahtis tüdrukut suudelda. Äkki Heli tundis, et ei taha seda, sest sellise läheduse olid isa sõnad ära määrinud. Et kui Haim peaks teda jälle enda vastu suruma ja suudlema, ongi isal õigus – ta on ära kasutatud, ära lörtsitud ja niisugusena polegi tal enam eluõigust. See tunne oli nii ootamatu, et Helile tuli nutt kurku. Nagu seisaks isa ikka veel ähvardavalt ta kõrval. Siis võttis Haim tal käest kinni ja ütles: „Räägi palun, mis õieti juhtus.”

      Nutma puhkemist tagasi hoides, läbi nuuksete ja nina luristamise rääkis Heli läbisegi, mida isa ütles ja mis kepp see oli, millega ta teda lõi, ja et ta karjus, ise teadmata, et karjub, ja kuidas majaperemehe tulek ta päästis. Haim võttis pintsaku taskust taskurätiku, ulatas Helile ning küsis: „Ütle, kui sa poleks taibanud karjuma hakata, mida siis isa oleks teinud?”

      Heli nuuskas nina ja mõtles natuke. „Ma ei tea. Võib-olla oleks ta varsti ära väsinud. Aga võib-olla oleks nii kaua peksnud, kuni ma enam liigutanud poleks, ma ei tea. Aga üks on kindel, enam ma koju minna ei saa.”

      „Isegi siis mitte, kui me enam ei kohtuks?” küsis Haim kaalutlevalt.

      „Ei. Arvan, et ta ei usuks mind. Ja kui ma juhtuks kunagi pool tundi hiljem koju tulema, ei küsikski ta enam midagi ja hakkaks jälle peksma.”

      Hetk hiljem taipas Heli, et Haimi viimast küsimust võis ka teisiti mõista – et Haim kaalub, kas niisuguse probleemiga tüdrukut poleks mõistlik hoopis ta enda hooleks jätta. Sellisel juhul poleks Helil kodu, aga poleks enam ka Haimi, kelle poole oli hoidnud ja kellele tahtis nii väga truu olla. Heli jäi seisma, vaatas Haimile otsa ja küsis: „Kas sa tahad, et me enam ei kohtuks? Et ma kohe ära läheks?”

      Ka Haimil võttis hetk aega, et tüdruku mõttekäiku tabada, ja siis ta ütles väga pehmelt: „Mu väike rumal tüdruk, ei ja veel kord ei. Ma lihtsalt ei taha, et sulle keegi haiget teeks. Ainult sellepärast küsisin.”

      Nüüd ei suutnud Heli enam pisaraid tagasi hoida. Ta astus Haimile lähedale, toetas oma pea ta õlale ning vappus nutust. Haim hoidis teda käte vahel ja patsutas rahustavalt seljale. Nagu oleksin ma laps ja mul oleks midagi kurku läinud, mõtles Heli tahtmatult ja naeratas läbi lõppeva nutu.

      Nad jalutasid edasi ja Heli tundis, et alles nüüd hakkas ta selle õhtu jubedusest üle saama. Aga rääkida ta rohkem ei tahtnud. Oli juba pime. Pargiteede ääres põlesid üksikud laternad. Kummaliselt sügavas tumesinises taevas särasid tähed. Kui sellisesse taevasse kauem vaadata, hakkas pea ringi käima, nagu sügavus oleks hakanud vaatajat tasakesi endasse imema.

      „Varsti pannakse pargiväravad lukku, hakkame parem