Juured erinevas mullas. Pia Pajur

nii oli neil selgi õhtul palju arutamist ja tulevikuplaanide tegemist. Imbi pakkus välja, et üks nädalavahetus sõidab ta maale Helile külla, nad jalutavad, päevitavad ja ujuvad, sõidavad ratsa ning muidugi saavad lõputa juttu ajada. Järgmine nädalavahetus tuleb Heli linna ja nad saavad siis pool päeva kohvikus istuda ning arutada, mis nad nädala jooksul põnevat lugenud või mõelnud on, mida huvitavat on juhtunud ja mida kõike toredat nad võiksid edaspidi ette võtta.

      Ärasõidu eelõhtul lõpetas Heli pooleli olevad tööd, seadis dokumendid korda, et neis oleks ükskõik kellel kerge orienteeruda, ja korjas kokku oma vähesed isiklikud asjad. „Ma siis läksin,” hüüdis ta ülemusele juba ukse poole liikudes.

      „Kena on. Ole siis tubli tüdruk,” vastas see ja süvenes uuesti paberitesse. Helil oli natuke paha mõttest, et kuigi ta ise teadis end siia mitte kunagi enam tagasi tulevat, varjas ta seda teise inimese eest. Ta lihtsalt poleks talunud pärimisi, et miks ja kuhu ja milleks, millele oleks järgnenud masendavalt palju häid nõuandeid ja soovitusi. Nädala pärast saadab ta postiga lahkumisavalduse ning kirja, kus vabandab ja ütleb, et sai ühe kursusekaaslase kaudu maal hea töö ja ka elamispinna ning peab otsekohe ametisse minema. Kiri on ju nagu hea sõber – laseb vaikida sellest, millest ei taha rääkida, ning rahuldub ka napi viisakusega.

      Koduteel ostis ta tädi Juliele lahkumiskingituseks suure šokolaadikarbi ning endale kaasavõtmiseks kohvi, suhkrut, paar karpi konserve, leiba ja juustu. Kui muidu sai ta palgapäeval kätte kahe nädala töötasu, siis sessitasuna lisandus veel kolme nädala palk ja Heli tundis end rikkana. Nagu Kröösus, Lüüdia kuningas, meenus talle antiikkirjanduse kursusest. Ja seejärel: ainult üks öö veel siin, siis hüvasti, linn, hüvasti kõik, mina panen hõlmad vöö vahele ja lähen lauldes Väljamäelt alla.

      UUS ELU

      Heli oli jõudnud metsast välja heinamaa serva. Ta toetas selja kõrge männi kuldsele tüvele ja võttis taskust kirja uuesti välja. See oli lühike, nagu nad enamasti kõik olid.

      Tere päevast!

      Varsti saab pool aastat, kui me pole teineteist näinud. Ja kogu see aeg olen ma elanud lootuses – aga äkki täna ta tuleb. Kuid aeg läks ja kõik jäi vanaviisi. Isegi kunagi lubatud telefonikõnet pole järgnenud.

      Tahaksin väga, et sa minu juurde sõidaksid, et me saatused jälle üheks saaksid. Nende aastate jooksul on mul ilma sinuta väga halb olnud ja ma tunnen, et edasi läheb veel halvemaks. Hel! Sõida.

      Olen kannatlikult kõik need aastad oodanud, endale kordagi halastamata. Nüüd tunnen, et kivikoorma all vetevool katkeb. Seepärast ma selle kirja kirjutangi. Sõida!

      Jään ootama su otsust. Kannatamatult. Kohtuotsust

Haim.

      See, mis Helil nüüd maal algas, oli hoopis teistsugune elu. Vähe niru see tuba muidugi oli – suur puuküttega pliit, mis nüüd suvel oli tal ka elektripliidi aluseks, lauaks, kapiks ja teab, milleks veel, ajalehed all ja laudlina peal. Siis veel kitsas kušett voodiriietega, tudisevate jalgadega lauake akna all, kaks tooli ja nagi seinal. Aga kõige tähtsam, et see tuba oli ainult tema käsutuses. Esimest korda elus oli tal ruum, kuhu sisenemiseks ja kus olemiseks oli ainuõigus temal ja ainult temal ning iga jumala hommik tegi see teadmine ta õnnelikuks.

      Helil tuli hommikuti tõusta tükk aega enne kella kuut. Ta pani veekannu elektripliidile, loputas nägu ja riietus. Siis kallas vee kohvikannu tõmbama ja pani valmis kandekoti – keeras pärgamentpaberisse kaks tükki leiba vorstiviiluga, siis pistis kotti veel ujumisriided, vanad kingad, käteräti, millesse keeras tühja piimapudeli ja raamatu ning väikese teki sisse suure äratuskella. Äratuskella, sest see oli ta ainuke kell ja kari tuli koju ajada kindlal kellaajal.

      Kell oli natuke rikkis, helinat ei saanud kinni vajutada, vaid seierid tuli korraks muu aja peale keerata. Kord hakkas see helisema täpselt siis, kui Heli bussipeatusest möödus. Ja see helises kohutava plärinaga, mida ükski tekk summutada ei suutnud. Kaks külanaist, kes bussi ootasid ja olid vakatanud juba siis, kui Heli nähtavale ilmus, seirasid nüüd Heli ja ta plärisevat kandekotti suuril silmil. Heli ütles neile viisakalt tere hommikust ja rabas kandekoti sülle, et seda plärinat natukegi summutada. Aga läks tükk aega, enne kui ta naistest mööda sai, teki seest seierinupu üles leidis ja kella niiviisi vaikima sai. Muiates mõtles Heli, et naised olid ehmatusest unustanud talle vastuteregi öelda, küllap nad nüüd räägivad kolhoosi peal, et see linnast tulnud karjatüdruk on kindlasti peast segi. Aitab sellestki, et ta üldse linnast maale tuli, aga ta kannab veel kaasas äratuskella ja paneb selle helisema, kui teistest inimestest mööda läheb. Miks ometi, nemad küll ei tea.

      Voodiäärel istudes jõi Heli vähemalt kaks kruusi kohvi, pistis midagi suhu, tüki leiba võiga või paar küpsist, kuidas juhtus olema. Algul oli ta teinud kohvi veega. Kuid siis juhtus lugema Ilja Ehrenburgi „Pariisist”, et vaesed Pariisi üliõpilased olid omal ajal end elus hoidnud rammusa piimakohviga. Nii proovis Heligi uut moodust – kallas kohvipulbrile peale vee asemel keevat piima ja tõepoolest, selline kohv oli maitsev ja täitis kõhtu nagu korralik hommikueine. Heli oli piimakohvi tarvis ostnud savikannu, mille emailitud sisepind läks kergesti puhtaks ja hommikusöögi mure oli sestpeale peaaegu murtud.

      Enne väljaminemist kääris Heli dressipükste sääred üles, et hommikune kaste pükse märjaks ei teeks, võttis kandekoti ja läks. Lauda juures pidi ta karja vastu võtma kell seitse. Juba esimeste sammude järel üle metskonnamajaesise rohuplatsi olid Heli paljad jalad märjad. Ja märjaks need jäidki, kuni kõrgemale tõusev päike ükskord karjamaal need ära kuivatas. Helil olid küll olemas metsavahinaise antud kummikud, kuid umbsetele jalatsitele eelistas ta paljajalu käimist. Sõja järel, kui ta veel laps oli, elasid nad maal ja suvel lipati siis alati ringi paljajalu, nii päikeses kui vihmas, sest kust oleks nii palju jalanõusid võetud. Ainult rukkikõrrel oli valus käia, kui just jalgu madalalt mööda maad järele ei vedanud. Aga kui rukis oli hakkides või juba masindatud, jõudis kätte ka sügis ning õige aeg midagi jala otsa otsida.

      Nüüd käis ta siis jälle paljajalu. Hommikune kaste oli jahe ja vahel seisatas ta ühel jalal, teise varbaid esimese püksisääres soojendades. Aga ilusas suvehommikus oli see lustakas ja põnevgi ning hommikuvärsket õhku sügavalt sisse hingates läks ta naeratades päevale vastu.

      Karjanaised lasid juba loomi ketist lahti ning ajasid neid valjude hüüetega laudaesisele platsile. Heli lippas kiiresti kõrvaluksest piimaruumi, pistis riiulisse oma tühja pudeli ja haaras kaasa täis piimapudeli ning paari hetke pärast seisiski juba teispool platsi värava juures, pikk lepavits käes. Kui enam-vähem kõik loomad platsil olid, avas värava. Loomad valgusid karjateele ja Heli astus nende järel, laisemaid vitsaga kiiremale astumisele virgutades. Lehmadel olid värviga kirjutatud suured numbrid külje peal, mille järgi karjanaised neid teadsid ja piimaliitreid arvestasid, kuid kahele oli Heli nime pannud. Üks oli silmatorkavalt inetu, ebaloomulikult pika ja koobaka kerega. Ka ta pea oli liiga pikk ning silmade vahe väga lai, sarved pulksirged ja pikad. Karvkattes oli musti laike vähe ja lehm oli veidralt valge, kui mitte arvestada sõnnikust kollaseid kintse. Seda looma vaadates tuli kohe pähe sõna peletis. Heli leidis, et pole ilus elusolendit niiviisi nimetada, sest ta ise pole ju oma välimuses süüdi, ja andis loomale nime Peletar. See oli aga igapäevaseks kasutamiseks liiga pikk ja mugandus lühemaks – Pele.

      Teine lehm, kes Helile silma jäi, oli hoopis teisest puust: päikeses läikiv karvkate rohkete sügavmustade laikudega, väikeses ilusas peas niisked targad silmad, kenasti kaarduvad lühikesed sarved, kõik proportsioonid nii paigas, et loom mõjus tõelise iludusena ja rõõm oli teda vaadata. Esimese hooga ristis ta looma Mustiks, mis oli ta meelest soe ja armas lehmanimi. Kuid kui ta mõne päevaga oli lehma iseloomu tundma õppinud, otsis ta sellele uut nime, milleks sai sõnast salakaval tuletatud Salla. Nimelt olid ta karja inetuim ja ilusaim lehm üht sorti iseloomuga – karjaku vaateväljas vagurad, sõnakuulelikud tavalised kariloomad, ainult ehk silmad kõõritasid karjaku poole sagedamini kui teistel. Aga tarvitses Heli tähelepanu mujale pöörduda, kui need kaks looma seda otsemaid teadsid, olukorra ära kasutasid ja mõlemad omi asju ajama tõttasid. Hommikul katsusid nad turjaga siin-seal karjatee tara tugevust või üritasid sellest