Juured erinevas mullas. Pia Pajur

Villu vanatädi nõusse saanud, et Heli elab mõnda aega tema juures. Nad aitasid kohale tassida ka Heli vähesed asjad. Tädi Julie ise oli lumivalge pea ja paberõrna näonahaga kleenuke vanaproua. Just vanaproua, mõtles Heli, sest tema puhul oleks olnud kohatu kasutada nõukogude inimeste tavakõnetlust – seltsimees Julie.

      See oli tavaline äärelinna korter, nagu oli olnud Heli isal ja võõrasemalgi ja milliseid ehitati sajandi alguses: ees köök, millest pliidiga pool oli kardinaga eraldatud ja teisel poolel akna all väike diivan ja diivanilaud ning taga avar kahe aknaga tuba.

      Tädi Julie näitas kätte, kus Heli võib ennast sisse seada, see oli seesama köögi aknaalune diivani ja lauaga, kus Heli oli isakoduski elanud. Ainult laud oli väike ja diivan oli lühike kahekohaline istediivan. Pole midagi, selle käetoe pealt või alt annab jalad välja sirutada, ei heidutanud see Heli.

      Tädi Julie tegi seinal oleva nagi oma riietest tühjaks ja korjas diivanilaua alumiselt riiulilt ära vanad ajakirjad. Ta lükkas kööki varjava sitskardina eest ja tegi ka köögiriiulil natuke ruumi, et Heli saaks sinna panna oma toiduasjad. „Võite kasutada minu potte ja panni, kui vaja. Mina ise teen süüa väga harva, ainult mõnikord nädalavahetusel. Muidu söön töö juures puhvetis,” rääkis tädi Julie. „Aga ma ei taha, et te külalisi siia kutsuksite. Kas lubate seda?” lisas ta. Heli lubas. Ta vaatas aknast välja. Akna taga kasvas suur vaher, nii et suvel langeb tuppa armas heleroheline valgus ja mis kõige tähtsam – siin ei pea iial kartma, et keegi sulle kallale tuleb, oli Heli õnnelik.

      Päevad Haimi ärasõiduni möödusid kiiresti. Haim tegi viimaseid arvestusi ja eksameid, kuid peaaegu iga päev jõudis kas või tund aegagi Heliga koos olla. Ühel õhtul, kui koosolemise päevi võis juba ühe käe sõrmedel lugeda, rääkis Haim, et ema on juba ammu kutsunud oma vanemaid Leningradist ära nende juurde elama, et ta saaks siis nende eest hoolitseda. Vanemad olid alguses keeldunud, kuid nüüd olid helistanud, et nad ikkagi tuleksid mõneks päevaks vaatama, kas selline asi oleks võimalik.

      „Ema sõitis hommikul Leningradi ja tuleb koos nendega tagasi homme õhtul,” rääkis Haim. Ja mõne aja pärast lisas: „Väikevend on Minskis võistlustel.”

      Haim oli võtnud Helil käe alt kinni. „Kas sa pead tingimata täna koju minema? Tingimata üksi olema? Võiksid ju minu juurde tulla, saaksime mõtle kui palju tunde koos veeta.”

      Heli vaatas talle korraks otsa ja vaikis. Ta oli kohe aimanud, mis tulemas on, kui Haim hakkas jälle rääkima Leningradist ja ema ärasõidust. Aga ta pole ju enam kodunt ärajooksnu, kel pole, kus ööbida. Kui ta nüüd jälle mehe kallistustele järele annab, siis tuleks tal päevavalgel endale ausalt tunnistada, kes ta on – litsakas tüdruk, kes nõrkub mehe puudutusest niipea, kui see vaid käe sirutab. Ometi oli ta tahtnud jääda tüdrukuks, kellel pole kellegi ees midagi häbeneda ja kes võib kõigile otsa vaadata silmi maha löömata. Küllap kord oleks ta saanud ka noorikuks, kel kõrval armastav mees. Aga kõik oli läinud teisiti.

      Haim jätkas: „Rohkem meil ju võimalust koos olla ei tule. Juba homme õhtul on korter rahvast täis ja siis ma sind enda juurde kutsuda ei saa. Ning siis sõidan ma ära. Mõtle, me näeme teineteist alles pooleteise kuu pärast.”

      Heli vaikis edasi ja Haim jätkas: „Kui sa ei taha või kardad kallistada, siis luban, et ma ei puutu sind. Tahaksin ainult, et oleksime see viimane kord veel koos, lihtsalt niisama.”

      Nüüd tõmbas Heli sügavalt hinge ja hoolimata hoiatusest oma sügavas sisimas – ära mine, sa kahetsed seda! – ütles siiski: „Olgu, ma tulen. Aga mida me selle ajani teeme?”

      Haimi ettepanekul läksid nad kõigepealt Narva kohvikusse sööma. Seal oli palju kaheseid laudu ja võrdlemisi kirju publik lähikonna ettevõtetest ja asutustest, kelle hulgas nad silma ei torganud. Nad said kahese nurgalaua kohviku kaugemas otsas akna all ja Heli seadis end istuma seljaga saali poole. Haim tellis talle viinerid kartulisalatiga ja pärast mõlemale kohvi, tordilõigu ja väikese pitsi konjakit. Kui nad kohvini olid jõudnud, palus Heli Haimil rääkida oma perekonnast.

      „Isa oli viimase kursuse tudeng, kui nad emaga ühel üliõpilaspeol tuttavaks said. Ema õppis žurnalistikat ja tahtis saada ajakirjanikuks. Nad armusid ja aasta pärast abiellusid. Kohe sündisin ka mina ja emal jäi ülikool pooleli. Kui mina juba suurem olin ja kooli läksin, tahtis ema õpinguid jätkata, kuid siis sündis mu vend. Lõpuks ema loobuski oma eluplaanidest ja jäi koduseks. On koduperenaine praegugi.”

      Heli püüdis ette kujutada elu, mis päev päeva ja aasta aasta järel koosneks vaid poes käimisest, söögi valmistamisest ja koristamisest, vahel harva sekka peoõhtu mehe töökohas, kinoskäik ja laste koolilõpetamise päev. Päriselt ta niisugust elu ette kujutada ei suutnud. Kust ammutatakse selliseks eluks mõtte- ja hingetoitu? Kas tõesti piisab abikaasast ja kahest lapsest?

      „Kas ta on oma eluga rahul?” küsis ta mõne aja pärast.

      „Võib-olla vahel ei ole, aga kes meist olekski alati. Nüüd ta võiks ju tööle minna, aga ta ütleb, et kujutas oma elu ette ainult ajakirjanikuna ega oska nüüd ei seda ega ka ühtki teist tööd. Ega vist isa teda tööle lasekski, talle on perekonna ülalpidamine auküsimus. Võib-olla tunneb isa süümepiinu, et perekonda luues emalt unistuse röövis, ja on tahtnud talle vastu pakkuda vähemalt kergemat elu. Nad olid olnud teineteisesse hullupööra armunud, see oli neil suur armastus, nagu öeldakse ning armastavad ja hoiavad nad teineteist siiani. Nii see elu on läinud. Aga tänu ema kodusolekule on minul ja mu vennal koolist ja isal töölt tulles alati soe toit laual olnud. Ja arvan, et ema süda on tegelikult rahul ja ta on õnnelik.”

      Heli tundis, et see oli talle võõras maailm. Kas suur armastus tähendabki juuditarile oma elust loobumist ja selle sisustamist magamistoa, poe ja köögiga? Või just selline oma elust loobumine teebki armastuse suureks? Et mida suurem loobumine, seda suurem armastus. Siis on ju armastus negatiivne suurus, on tegelikult hävitaja, omamoodi surm. Heli tundis, et niisugusele armastusele hakkaks temas kõik vastu. Aga ta ei tahtnud selle kallal rohkem juurelda ja pani ette, et nad võiksid minna kinno, viimasele seansile, sest aega on neil laialt käes.

      Linna poole kõndides vaatasid nad Forumi kino kava ja leidsid, et veerand tunni pärast algab üks Poola film. Asi oli otsustatud.

      Forumi saal oli nii pikk ja kitsas, et ekraani eest hakkasid piletihinnad kallinema ja poole saali pealt tahapoole jälle odavnema. Haim oli piletid ostnud saali keskele ja rea lõppu vastu seina, nii jäi Heli naabriks ainult Haim ja ta tundis end kaitstuna kõikvõimalike nihelemiste ja müksamiste eest.

      Helil oli kinos käitumise kohta oma teooria. Ta oli veendunud, et inimesed elavad filmile kaasa väga erinevalt ja seda kooskõlas oma iseloomuga. Kunagi väga ammu, veel lapsena, oli ta millegipärast läinud kinno koos isaga ja see oli ebameeldiv mälestus. Igal vähegi huvitavamal kohal oli isa teda müksanud, vaadanud kaasaelamist oodates talle kõrvalt otsa, ajuti köhatanud paljutähendavalt, kehitanud end, ninaga tõmmanud, järsult seadnud end istuma teise asendisse ja nii edasi. Heli ei mäletanud vaadatud filmist midagi, sest oli kogu aeg olnud valvel, milline on isa järgmine reageering ekraanil toimuvale. Ja hiljem oli ta mõelnud, et kui mõni poiss teda kinno kutsuks, siis selle käitumine filmi vaadates näitaks ära ta põhilise iseloomu. Kui püütakse filmi vaadates tüdruku kätt hoida või oma kätt talle ümber õlgade panna või vaadata filmi asemel hoopis tüdrukut või, mis kõige tavalisem, naerdakse vales kohas või jäädakse ükskõikseks seal, kus tõesti naljakas on, siis on kindel, et selle poisiga uuesti kokku saada ei tasu, sest nad on liiga erinevad inimesed.

      Haimiga oli hea kinos käia. Ta istus rahulikult, ei puutunud oma kaaslast ega uurinud selle nägu ja nii sai keskenduda filmi vaatamisele, milleks oligi ju kinno tuldud.

      Naljakatel kohtadel ta küll otse naerda ei lagistanud, kuid seetõttu ei naernud ta ka vales kohas. Aga siis ma ehk ei teagi, mida ta tõsiselt võtab ja mida naljaks peab, tuli Helile pähe. Ma tunnen teda veel vähe või õigem oleks öelda, et ei tunne üldse, pidi Heli endale tunnistama.

      Kui nad südaöö paiku Haimi kodupeatuses trammilt maha tulid, küsis Haim, kas Heli tahaks jalutada või lähevad nad kohe koju.

      Heli vaatas