Juured erinevas mullas. Pia Pajur

jäi Heli seisma, pöördus pooleldi ümber ja ütles, küllalt valjusti, et Haim teda kuuleks: „Ära tule. Mitte kunagi enam ära tule.”

      Sel hommikul tõusis Heli ammu enne äratuskella helinat, vajutas kella kinni ja jäi avasilmi liikumatult lamama. Ta keha teki all oli haudvaikne ja ootel. Kättejõudnud päev tundus olevat kui raske kivilahmakas, mis muudkui läheneb ja läheneb, kuni hakkab sind enda alla matma. Tead küll, et ta sind päriselt ei tapa, et sulle lõpuks hing sisse jääb, aga sa ei tea täpselt, kuidas ta sind enda alla matma hakkab, kas ta jääb peatuma rinnal või jõuab kõrini ja kui valus see on ja kas sa suudad seda taluda ja mis siis saab, kui sa enam ei suuda. Ja kui ükskord siiski valu kehas vaibub, mis siis saab, on siis veel midagi järele jäänud, mille najal end püsti ajada, missugune on elu, mis järgneb hävingule.

      Lõpuks ajas ta end voodist üles, pesi masinlikult, pani selga puhta pesu ja oma kõige tagasihoidlikuma kleidi. Ta vaatas kella, aega oli veel palju ning ta istus toolile, käed süles ja jäi aknast välja vaatama. Akna taga oli värske hommik, päike oli tõusnud, tuuleõhk liigutas kergelt puude oksi ja sinine taevas tõotas ilusat päikselist päeva. Kogu ta enda sisemus oli pime ja tumm ja ta püüdis ette kujutada, kas oleks midagi teisiti, kui väljas oleks vihm, külm ja torm. Päike on parem, tundis ta, päike ja sinine taevas, nii saab vaadata ülespoole, on niigi palju tuge ja lootust.

      Ta vaatas jälle kella. Oli aeg. Ta pani salli kaela, mantli selga, võttis käekoti ja väljus. Siis lukustas ukse ja seisatas hetkeks. Oligi kõik, nüüd tuli minema hakata. Rahuliku sammuga läks ta trepist alla, välisuksest välja ja hakkas sammuma kesklinna poole.

      Poe ees seisis kaubaauto, laaditi maha piimakaste. Siin-seal oli näha ainult üksikuid tööleruttajaid, sest aeg oli varane. Ilm oli väga ilus. Hoolitsetud Hirvepark kumas heleda paekivi taustal kümnetes värvitoonides helerohelisest vaskse pruunini. Hommik oli nii kaunis, et Helile meenusid ühed Vladimir Beekmani luuleread. Jutt oli seal esperanto loojast dr Zamenhofist ja tema lootusest maailma paremaks muuta. Kuid millegipärast oli Helile sealt mällu sööbinud vaid üks looduspilt: kajakad kõrgel hommikutaevas, päike tiibade all. Ta tõstis pea ja nägigi päris kajakaid liuglemas Hirvepargi ja Toompea kohal. Ja tõepoolest, nende majesteetlikul laugleval lennul pööras kord üks, kord teine oma valge kõhu- ja tiibadealuse päikese poole ning see helendas siis sinises taevas säravvalge ja puhtana.

      Haiglas lasi ta pilgu libiseda üle teiste, kes ootasid vastuvõtutoas. Need olid kõik naised, tulnud küllap ühel ja samal põhjusel, mõtles Heli. Omavahel ei räägitud, vaadati maha. Ta heitis neile veel ühe pilgu ja leidis, et tema on nende seas ilmselt kõige noorem. Sisse hakati neid kutsuma ükshaaval. Kui ümberriietumine ja ettevalmistused said läbi, juhiti ta operatsioonituppa. Arst oli keskealine mees. Ta mõõtis Heli pika pilguga, kontrollis ta dokumente, vaatas siis talle uuesti halvakspanevalt otsa ja küsis: „Alles kaheksateist, jah? Ja abielus muidugi pole?” Heli ei vastanud.

      Kui operatsioon algas, hoidis Heli silme ees pilti hommikutaevast ja kordas mõttes kui palvet: kajakad kõrgel hommikutaevas, päike tiibade all. Ilu neis sõnades oli ainuke pidepunkt, millest kinni hoida. Kas ilu ongi ainuke, mis meid päästa võib, kas see habras võib olla nii tugev, tugevam jubedustest, mõtles ta kramplikult. Kui kõhtu läbis nii lõikav valu, et ta tahtmatult oiatas, kostis arstilt läbi hammaste: „Kas on valus? Ehk tasuks poistega vähem ringi lasta!”

      Valu ei vähenenud, vaid jätkus ja kestis. On see võimalik, et ta teeb seda karistuseks tuimestuseta, käis Helil peast läbi. Keha krampunud liikumatuks, silmad kõvasti kinni surutud, kordas ta mõttes üksisõnu: kajakad, päike tiibade all, kajakad kõrgel ja päike, kõrgel, päike tiibade all, päike, kajakad, kõrgel, kõrgel, kõrgel …

      Lõpuks sai kõik läbi ja Heli viidi palatisse. Ta sulges silmad, et vältida kontakte, ka silmsidet ükskõik kellega. Ta keha oli purustatud ja paisatud sügavale põhja, kus oli vaikus ja pimedus. Ta ei teadnud, palju aega oli möödunud, kui ta jälle ümbrust tajuma hakkas. Ta tundis, kuidas valu sisemuses pikkamisi halastab ta peale ja hakkab kaugemale voogama kui mõõnalaine. Palatis oli vaikne, ainult kaks naist üle vahekäigu sosistasid omavahel katkendlikult. Tal oli kahju kõigist neist naistest seal ooteruumis ja siin palatis. Ja kurb ja hale ka enda ja oma keha pärast, mis kahe inimese ühise eksituse eest pidi üksinda nii õudset hinda maksma. Aga mõtte ees sellest, keda enam pole, sulges alateadvus kiiresti ukse, aimates, et nii võib kokku variseda kõik.

      HOMMIK ON ÕHTUST TARGEM

      Kui Heli oli end läbi murdnud kunagisest raiesmikust, mis nüüd oli tihedasse võssa kasvanud, jõudis ta kõrge palgimetsa alla. Ta istus ühele tormi murtud puutüvele ja võttis taskust kirja. Suvalise, sest nii palju kui ta mäletas, suuremalt jaolt rääkisid need kirjad kõik ühest ja samast. Ja rääkisid ikka sedasama, hoolimata, mis tegelik elu kaasa tõi või ei toonud. Ta ajas pea kuklasse ja vaatas, kuidas kõrgete latvade vahelt paistis veel kõrgem sinine taevas. Ja sealt edasi: kuidas oli see kõik saanud võimalikuks? Ta tõi pilgu alla maapinnale pohla- ja mustikavarte vahele.

      Ta teadis väga hästi, et päevikutest kõige hilisem oli pooleli jäänud ja selle lõpus olid puhtad lehed. Aga enne, kui ta mõte viimase sissekandeni jõudis, pistis ta kirja taskusse tagasi, tõusis järsult püsti ja hakkas edasi liikuma. Ta ei tahtnud sellele päevale veel mõelda. Veel mitte, tundis ta mingi kahjatsusega. Nagu oleks ikka veel olnud mingi õhkõrn võimalus olnut olematuks teha.

      Päevad hakkasid mööduma väga vaikselt. Tööl oli kergem, sest üks asi ajas teist taga, päevad olid tegevust täis ja palgapäevade eel tuli töökäske ja palgalehti klapitada vahel hilisõhtuni. Siis oli hea minna väsinuna koju, võtta paar võileiba, kui eelmisest päevast midagi alles oli, ja uinuda niipea, kui pea patja puudutas.

      Vabad õhtud püüdis Heli täita õppimisega. Aga sellega tekkis ootamatuid probleeme. Ta oli tublisti rahvaluule kontrolltööga vaeva näinud ja sellega lõpuks kuidagi ühele poole saanud. Suur oli Heli imestus, kui ta nädala pärast sai ametliku teatise, et ta kontrolltöö on küll arvestatud, kuid sisaldab mitmeid vajakajäämisi. Järgnes loetelu, mis pani Heli imestama. Ta ei mõistnud, kuidas ta niisugused apsakad ja kaksipidimõistmised oli võinud töösse jätta.

      Eksamisessioon aga lähenes ja Heli võttis käsile suulised asjad. Kirjakeele ajaloo juures tuli muu hulgas meelde jätta oma paarkümmend aastaarvu ja üsna ruttu sai selgeks, et ta seda ei suuda. Heli grupeeris aastaarvud viielisteks rühmadeks, et need sel kombel järk-järgult ära õppida, aga sest polnud abi, sest ta ei suutnud ka esimese viisikuga toime tulla – kui need korraks meelde jäidki, siis mõne minuti pärast olid jälle peast lennanud. Sama võimetus ilmnes ka soome keele käänd- ja pöördkondade õppimisel. Heli ei saanud aru, mis temaga toimus. Viie aastaarvu päheõppimine oleks tal varem olnud paari minuti küsimus.

      Nüüd läks ta pärast tööd aina harvemini lugemissaali ja suundus meelsamini töölt otse koju, vanatädi Julie tühja korterisse. Sõi pisut, kui oli olnud raha söögipoolise ostmiseks, ning jäi konutama diivanile, jalad istumise all. Vahel pööras ta end ümber, pani käsivarred diivani seljatoele, toetas lõua kätele ning jäi vaatama tänavat, seda ääristavaid üksikuid puid, väeteid rohututikesi kõnniteeplaatide vahel, harva liikuvaid inimesi. Tegelikult ei meeldinud talle inimesi vaadelda ja sageli pööras siis silmad kiduratele põõsastele ja väljakasvanud murule naabermaja ees. Inimesed mõjusid väsitavalt ja Heli tõmbus neist parem eemale.

      Toakese aken oli läände ja Heli võis näha päikeseloojangut. Püsisid ilusad ilmad ning igal õhtul paari tunni kestel vajus päike aeglaselt madalamale ja võõpas iga natukese aja tagant läänetaeva uut värvi triibuliseks ja kohati lõõskavalt punaseks. Nagu värvide lahinguväli, mõtles ta. Enne kui päike lahingu kaotab.

      Mõne õhtu järel tundis Heli, et loojangutaevas mõjub talle halvasti. Ta läks sellest värvimängust rahutuks, hakkas nihelema, kuni pidi diivanilt tõusma ja toas ringi käima. Ta muutus närviliseks, nutt tikkus peale ja ta ei osanud öelda, mispärast. Alles siis, kui päike oli loojunud, taevas tuhmunud ja hämardus, rahunes Heli niivõrd, et võis mõelda magamaminekule. Kuid und tuli oodata kaua, sest rahu, mis saabus koos hämarusega, oli pealispindne