Juured erinevas mullas. Pia Pajur

kui ta välja läheks ja jalutaks mõnel varjulisel tänaval, kuni päike on loojunud, kuid ta polnud kindel, kas see aitab. Ja kui see veider hoog teda tänaval tabab, oleks asi hoopis hullem. Lõpuks ta tõusis ja käis toas edasi-tagasi ja ringiratast, siis seisatas aknast välja vaatama ja jälle käis toas ringi, aina närvilisemalt. Mööda minnes puudutas ta käega tekki diivanil, lauda, ust, riideid nagis nagu tuge otsides ega saanud aru, mis temaga ometi toimub. Ja kui läänetaevas lõi loojangu järel kõige tugevamalt lõkendama, tabas teda hüsteeriahoog. Ta vajus diivani ette põrandale ja purskas häälekalt nutma. Nutt ägenes lukseteks ja ta hakkas karjuma, ise kahe käega suud sulgedes ja karjeid summutades. Mingi osa temast andis endale aru, et teda võib kuulda keegi majarahvast, kes tuleks ukse taha küsima, mis lahti, ning sellest tuli iga hinna eest hoiduda. Ta surus märja näo teki sisse ja sundis karjeid vaibuma oigamiseks. Lõpuks, kui pisarad jooksid veel ainult üksikute nuuksete saatel, lõdvestus kogu keha ja ta vajus diivani ette põrandale.

      Heli virgus külmatundest. Üleni värisedes vaatas ta toas ringi. Oli juba päris pime ja siis meenus talle teda tabanud nutuhoog. Ta ajas end püsti, pani tule põlema ja tõmbas paksu kardina akna ette. Siis läks köögikardina taha ja loputas kausis külma veega nägu. Seejärel võttis teki, mässis end üleni sellesse ja istus diivanile. Nüüd tundis ta end natuke paremini ja sai aru, et selleks korraks on kõik möödas. Aga mis pidi saama homme, ta ei teadnud. Paari viimase nädala jooksul olid asjad kogu aeg ägenenud ja Heli adus, et see ei tarvitsenud niisama lihtsalt lõppeda. Kui kaugele niisugune asi võib üldse areneda või milliseks, polnud Helil aimugi ja see hirmutas.

      Ta ei tohiks sellesse korterisse enam edasi jääda, ta peab endale leidma uue elupaiga, mõtles Heli. Aga mil kombel ja veel nii ruttu? Ta teadis hästi, et mingi elamispinna väljaüürimise kuulutusi ilmus üliharva ja need olid kõik lisatingimustega – kas pidi maksma prisket üüri, milleks tema oma palgaga suuteline polnud, või andis mõni õlise naeratusega mees mõista, et kui üüriliseks tulev naine lahke on, pole üüri vajagi maksta, või pidi olema elamispinna omanikule teenija ja majahoidja eest. Heli tundis, et ta on praegu suuteline elama ainult omaette ja nii ei tulnud ka viimane, suhteliselt normaalne variant kõne alla. Lõpuks mõtles ta, et hommik on õhtust targem, ja uinus, sedapuhku sügavamalt, kui see tal viimasel ajal õnnestunud oli.

      Hommikul ärgates ja aknast välja vaadates nägi Heli pilves taevast ning tundis suurt kergendust. Talle olid küll alati meeldinud vihm ja torm ja raju ning niisuguse ilmaga jalutamine, aga paljalt pilvise taeva üle rõõmustada oli tal esimene kord. Ta keetis gaasipliidil kannutäie vett ja pani tõmbama suure kruusi teed. Tükk aega mässas ta konservikarbi avamisega, kuni sai nii palju kaant lahti, et teelusikas sisse mahtus. Tädi Juulie teesõelaga kurnas ta tee teise kruusi ja segas sinna ära kaks korralikku lusikatäit suhkrut. Siis võttis eilsest järele jäänud saianuki ja hakkas sööma. Räim tomatis maitses saiaga hästi ja kuum magus tee andis energiat. Üle hulga aja tundis ta end uue päeva hakul reipana ja väljus kodunt varakult.

      Ajalehekioskist möödudes käis tal peast läbi mõte, et kõige rohkem igasuguseid kuulutusi ilmub Õhtulehes ja neile peaks pilgu peale heitma. Ta pööras ringi, läks kioski juurde tagasi ja vaatas väljapandud ajalehti. Muidugi, eilset Õhtulehte näha polnud, see oli läbi müüdud nagu alati. Aga ikkagi küsis ta: „Ega eilset Õhtulehte pole järel?” Müüja vaatas talle korraks otsa, kummardus siis, võttis kuskilt alt sõna lausumata ühe lehenumbri välja ja pani letile. Heli ulatas kaks kopikat, naeratas müüjale ja tänas. Küllap oli müüja hoidnud seda numbrit mõnele oma tuttavale, kes aga ei andnud näole, ja nii vedas minul, mõtles Heli.

      Heli oli oma toas esimene tööle jõudja. Ta pani jaki kappi puu peale, istus oma laua taha ja tegi Õhtulehe lahti. Korterikuulutusi oli ainult üks: „Korralik tütarlaps saab elamispinna, kui aitab vanemat naisterahvast kodustes töödes.” Töökuulutusi oli palju ja Heli hakkas neid otsast lugema. Vajati treialeid, koristajaid, sekretäre, elektrikuid ja kõikvõimalikke muid ametimehi ning kõiki neid Tallinna, mis tähendas, et elamispinnast ei saa juttugi olla, ja Heli tuju hakkas langema. Ta oli juba lehte käest panemas, kui lasi silmadel käia veel üle viimase kuulutuse: „Kahala kolhoos vajab kiiresti raamatupidajat ja karjakut. Elamispind olemas.” Heli teadis umbkaudu seda kohta – bussiga ehk tund aega sõita. Aga mis tähendab üldse koht, kui seal antakse elamispind, hõiskas Heli süda. Ja see on maal, keset ilusat suvist Eestimaad, eemal Tallinnast ja mälestustest.

      Ta kirjutas telefoninumbri märkmikku ja vaatas kella. Paari tunni pärast oleks parim aeg helistada, siis on kõigil hommikused kiired asjad aetud, aga lõunani veel tükk aega, ükskõik millal seda seal ka ei peetaks. Heli mõtles, et ta läheb ja võtab selle kõne postkontorist, sest polnud kindel, kas ta oma toas ikka oleks kõne ühendamise ajal üksi. Ta ülemus oli kena inimene, naljasoonega ja heatahtlik, kuid ikkagi polnud tal vaja teada, mis plaane Heli peab, eriti veel seda, mis põhjusel ta neid peab.

      Tööpäev algas. Heli ootas ära esimese sobiva momendi, võttis käekotist sessikutse ja ulatas ülemusele. „Olen juba paar päeva unustanud üle anda, äärepealt oleksin jälle unustanud – see on ülikooli sessikutse.”

      Ülemus võttis paberilehe oma kätte ja uuris seda. „Aa, laupäevast oled juba Tartus.” Siis tõstis pilgu seinakalendrile ja ütles murelikult: „Ja oled ära kolm nädalat. See tähendab, et peame ühe palgapäeva üle elama ilma sinuta.” Siis pani kutse oma mapi vahele ning ütles: „No pole viga, elame kambakesi üle. Keegi raamatupidamisest tuleb ehk appi. Ja kas sinul on siis kõik tükid korralikult selgeks õpitud?”

      „Natuke ikka on ka.”

      „Natukesest on vähe. Vaata ette, kui tagasi oled, on mu esimene küsimus: kas olid tubli tüdruk või ei.”

      „Annan endast parima. Aga mul olekski vaja korraks raamatukokku joosta, ajan veel kohustuslikku kirjandust kokku.”

      „Lase käia. Eks sa ise tea paremini, mis asjad sul vaja enne ärasõitu lõpetada.”

      Postkontoris tellis Heli Kahalasse kaugekõne kestusega viis minutit kokkuleppel, et sellest üle mineva aja maksab ära kõne järel. Juba natukese aja pärast hõigati välja Kahala kõne ja kabiini number ning Heli läks kabiini. Kui ta oli öelnud, miks ta helistab, vastati talle: „Raamatupidaja me juba leidsime, aga kas te ei soovi karjakuks tulla? See on üks eraldi seisev laut, ainult 45 lehma ja karjamaa on ka lähedal. Karjamaa ühel küljel on loomadel ees jõgi ja kahel pool aed, nii jääb praktiliselt valvata vaid üks külg. Saame karjakule anda ka ratsahobuse.”

      „Ratsahobuse?” kordas Heli. „Aga kes lehmi praegu karjatab?”

      „Kaks koolitüdrukut. Nad arvasid kevadel, et töötavad kogu suve, aga nüüd enam ei jaksa. Laste asi, tüdisid ära. Teile aga annaksid nad vabu päevi küll.”

      Kuupalgaks öeldi 40 rubla, mis oli küll rubla jagu Heli praegusest niigi väiksest palgast vähem, kuid karjakule oli ette nähtud iga päev tasuta liiter piima, puhkepäeva eel kaks liitrit. Liiter piima ja päts leiba päevas, sellest ju piisab, käis Helil peast läbi. „Ja elamispind?” küsis Heli.

      „Metskonna majas lauda lähedal on üks väike pliidiga tuba vaba. Kui see on liiga väike või muidu ei meeldi, siis zootehnik elab meil oma majas ja tema ütles, et kui vaja, võiks ta mõneks ajaks ühe toa teile loovutada.”

      Niisiis oli asi otsustatud. Lepiti kokku, et kuna laupäeval on kolhoosi veoautol linna asja, siis tagasiteel võtab see kaasa ka Heli koos kogu ta kraamiga.

      Teel tagasi tööle tükkis Helil näole lai õnnelik naeratus, jalad kippusid kepsu lööma ning tal oli tükk tegemist, et end vaos hoida. Tööl helistas ta Imbile ja ütles, et tahaks teda pärast tööd näha. Nende vahel kehtis kirjutamata seadus, et kui sõbranna sind vajab, lükatakse kõik muu, ka kohtumine kallimaga edasi ja võetakse kas või jõuga vajalik aeg, sest sõbranna võib vajada tuge, ärakuulamist, abi, nõuannet, mida tahes ja see on tähtsam kui poisid või mehed, ükskõik kuidas neid ka ei nimetataks. Nad olid veendunud, et mehed võivad nende ellu tulla ja sealt ära minna, seda ei tea iial ette, kuid nemad Imbiga olid kogu keskkooliaja istunud ühes pingis ja polnud midagi, mis neid lahutada võiks. Nad olid täiesti kindlad, et kui neist ka ükskord saavad perekonnainimesed