Juured erinevas mullas. Pia Pajur

Isa aastate jooksul kasutatud inetute sõnade laviin pääses mälus valla ja langes kosena ta peale. Heli pööras pea peeglist kõrvale ja astus vanni ning nüüd tulid pähe enda mõtted. Ah nii see siis käibki. Ja seda jubedust tehakse öösiti kõikides pimedate akendega magamistubades. Kas tõesti kõikjal ja alati üks ja sama, mõtles Heli ja ta õlad võpatasid vastikusest. Siis vilksatasid sekka isa inetutest sõnadest kõige ropemad. Mu jumal küll, oigas ta tasakesi. Kõige ropemat sõimu oli ta just isalt kuulnud ja nüüd oli see kõik tõeks saanud. Mis näoga ta siit hommikul tööle läheb, ägas Heli mõttes. Ta võttis dušipihusti kätte ja keeras kraani lahti. Vanniahi töötas gaasiga, põleti oli aga ööseks ära kustutatud ning süüdata seda Heli ei osanud. Nii pesi ta end külma veega ja pikapeale jäiseks muutuv vesi oli kui karistus, mis aitas hingepiina tuimestada.

      Kui ta kikivarvul tuppa jõudis, lõpetas Haim vooditegemist. „Vahetasin voodipesu ära,” sosistas ta ja lükkas teki laialt tagasi, et Heli saaks voodisse minna. Siis tuli ta ka ise voodisse, heitis külili, seadis Heli enda poole seljaga, pani ühe käe talle pea alla ja tõmbas ta kõvasti enda kõverusse. Heli oli endasse kapseldunud ja andis Haimile vaid tõrkudes järele. „Jumal, kui külm sa oled. Nagu jäätükk. Loodan, et sa pole end ära külmetanud,” sosistas Haim ja mässis Helile teki ümber. „Head ööd,” ütles siis ja suudles Heli kuklajuustesse. Helile tuli uni kui kaitserefleks vapustuse ja vastikuse järel.

      Möödas oli oma paar tundi, kui Heli ärkas võpatades äratuskella kauge tirina peale. Ta puges Haimi kaisust ettevaatlikult välja ja keeras end selili kuulatama. Kohe virgus ka Haim ja sosistas: „Ära ehmata, see on isa äratuskell. Lähen varsti kööki ja ajan natuke juttu. Siis pole karta, et ta siia tuppa tuleks. Sina ole siin hästi vaikselt edasi.” Ta tõusis küünarnukile, suudles Heli, pööras siis selja, tõusis ja väljus toast.

      Nõrka jutukõma kuulatades – ükski sõna tuppa ei kostnud – lamas Heli vaikselt teki all edasi. Äkki tajus ta nina võõrast lõhna. Ta tõstis käsivarre näo ette ja nuusutas – ta lõhnas Haimi järele. Siis nuusutas ta ka teist käsivart, tõmbas pihkudega mööda külgi ja rindu ning nuusutas peopesi – ta lõhnas üleni Haimi järele. Nagu oleks Haimi kallistus mu muutnud temaks, nagu oleks minu keha lakanud pärast Haimi kallistust olemast, mõtles ta. Kallistus, oli see siis kallistus, vilksas kibe mõte. Muutis mind ehk ainult väljast, nahapinnalt, muidu olen edasi ikka mina ise. Aga seest ju ka, võpatas ta meenutusest.

      Paaniliselt arutas ta, et kui Haimi isa tõesti nüüd kohe lahkub, siis jõuab ta enne tööle minekut käia pikalt duši all ning vesi ja seep pesevad selle öö ta kehalt ehk niipalju maha, et ta julgeb jälle inimeste hulka minna. Aga siis tuli tõdemus, et Haimi kallistusest ta jääbki ju märgistatuks, eluks ajaks, hõõru või nahk puruks. Kuidas Haim enne ütleski, et siis ei saaks sind keegi teine, mitte kunagi. Mida ta mõtles sellega? Välisukse kolksatus katkestas ta mõttekäigu.

      Haim tuli tuppa, tõstis tekiääre üles ja puges voodisse. Kui ta ühele küünarnukile toetudes tahtis teise käe pista Helile pidžaamapluusi alla, lükkas Heli ta käe järsult eemale, oli ühe hüppega diivani jalutsis ja seejärel põrandal. Ikka küünarnukile toetuv Haim otsekui tardus arusaamatusest ja jäi talle järele vaatama. Heli võttis käekotist kammi, hakkas käsikaudu juukseid kammima ja heitis üle õla: „Pane palun boilerituli põlema.” Kui Haim toas tagasi oli, haaras Heli toolikorjult oma rõivad ja käekoti ning kadus vannituppa.

      Vannitoast väljudes vaatas Heli ringi – Haimi esikus polnud ja köögis põles tuli. Heli tundis äkki, et oleks talumatu heledasti valgustatud esikus Haimiga silmitsi sattuda. Ehk pääseb ta minema niisama. Ta läks kiiresti tuppa, haaras toolilt oma mütsi ja surus juustele, siis sall paar korda ümber kaela ja käsi sirutus juba mantli järele, kui Haim esikust tuppa astus. Ta vaatas hetke Heli tegutsemist, siis ütles tõsiselt: „Heli, ma ei lase sind enne ära, kui sa oled hommikust söönud.”

      Heli seisis, müts peas ja sall kaelas, ning näperdas käsivarrel oleva mantli kallal. Haim sirutas käe mantli järele ja hoidis seda väljasirutatuna nii kaua, kuni Heli vastutahtsi mantli talle ulatas. Haim läks toast esimesena välja, riputas Heli mantli nagisse ja sirutas siis käe Heli järele. Heli seisatas, võttis mütsi peast ja salli kaelast, pani needki nagisse, pöördus Haimi poole ja jäi maha vaadates seisma, käed selja taga. Haim lasi oma käel langeda ja läks ees kööki.

      Heli keelas Haimil end saata. Ta kartis, et neid hommikul koos nähes on igal viimasel kui vastutulijal otsemaid selge, mida need kaks äsja kahekesi olid teinud, ja Heli peab siis häbi pärast maa alla vajuma. Ta pidi katsuma kuidagi aru saada, mis õieti juhtunud oli ja mis peaks nüüd edasi saama. Kopli kollaste räpaste majade vahel trammipeatuse poole liikudes meenus Francois Mauriac. Kuidas ta oligi öelnud – nüüdsest kuulub ta kasutatute hulka. Oli see „Armastuse kõrb“? Või „Ussipesa“? Heli ei adunud veel, mis nüüd hakkab teisiti olema. Ja samas klammerdus argipäeva külge: kohe hommikul peab helistama Imbile, kes ehk aitab tal lõuna ajal kodunt asjad ära tuua. Aga kuhu need panna? Ehk lubab ta ülemus need õhtuni töötoas kappi panna, see oleks kõige lihtsam. Ta mõtleb ise ja palub ka Imbil kõik tuttavad peast läbi lasta, kas keegi neist ei saaks talle peavarju anda. Vähemalt niikauakski, kui ta kuulutuse lehte paneb ja midagi kindlamat leiab. Kui nad täna midagi ei leia, ehk lubab Imbi ema tal ühe öö nende juures olla. Ja Imbi aitab ema jaoks välja mõelda sobiva põhjuse.

      Üks tramm sõitis ta nina eest minema. Järgmist oodates läks Heli platvormi otsa ja sai nii pöörata kõigi teiste peatusse tulijate poole selja. Praktiliste mõtete järel tulvasid ta teadvusse taas pildid möödunud ööst. Ta püüdis meenutada Haimi sõnu, mis oleksid talle ehk mingit lohutust pakkunud. Ja taipas veidi aja pärast, et Haim polnud tegelikult midagi rääkinud, vähemalt polnud ta öelnud mitte midagi hellitavat. Mitte üht sõna, pidi Heli tunnistama. Kuidas ta seda küll öösel ega hommikul ei märganud, jahmatas Heli. Minuga jagas ta ainult oma keha, hinge siis mitte, mõtles Heli. Ja minustki kasutas ta ainult keha, nagu mu isa oli hoiatanud, ja mu keha ta sai kätte, nii et eesmärk oli saavutatud, edasi pole enam huvitav. Tähendab, ta ei armasta mind, ainult – kuidas isa oli kord öelnud – tõmbas mu läbi. Heli keha tõmbus kühmu nagu löödul.

      Ja kõigel sel lasin ma ise toimuda ja miski seda enam olematuks ei tee, mõtles Heli õudusega ning tas hakkas pead tõstma paanika. Kogu Heli niigi habras maailm ähvardas kokku variseda. Päästerõngana vilksatas silme ees pilt, et meri on juba jäävaba ja Kadriorus läheb see sügavaks pikkamisi ning on aega minna ja minna ning lõpuks ujuda avamere poole, kuni jõudu jätkub ning siis tuleb päästev teadmatus ja pühib olematusse kogu alanduse ja häbi. End kõigest hingest koguda püüdes mõtles, et praegu läheb ta veel ikkagi tööle, siis on päev otsa aega mõelda, ja pärast tööd läheb Kadriorgu, jalutab mere ääres ja istub lossi ees oma varjulisel pargipingil, kus ta eksamite eel oli sageli õppimas käinud. Ning hämaruse saabudes otsustab.

      Järgmises peatuses valgus vagunisse hulk noori naisi. Nad nägid ehmataval kombel kõik ühesugused välja – näost kaamed, elutu pilguga, tuimad ja kuidagi uimased. Heli jäi oma muret unustades neid vaatama. Midagi nii haletsusväärset ja kurnatut polnud ta varem näinud. Kui ta lõpuks märkas, et naiste ülerõivad ja mütsi alt paistvad juuksedki olid täis valgeid ebemeid nagu vatiraasukesi, taipas ta, kes olid need naised ja küllap mõned alles tüdrukudki – see oli lähedase Sitsi vabriku öine vahetus, varahommikul vabrikuväravast vallale lastud. Heli tõusis ja läks trammi tagumisse tamburisse, nii sai vähemalt üks neist tööga tapetutest istuda ja ta ise vaadata mujale sest südant kriipivast pildist, kus aidata ei saanud. Ta püüdis iseennast korraks panna nende naiste asemele – ellu, mis koosneb vaid hommikusest, päevasest ja öisest vahetusest, lõputust üks-kaks-kolm tsüklist. Mis võtavad su jõu ja nüristavad meele. Ta oli kinoringvaates näinud ketrussaale – päratu pikad mürinat täis ruumid, halvasti valgustatud ja kuuma raske õhuga, mis oli alati täis lendlevaid puuvillakiude. Need ketrusnaised olid küll kõik venelannad, aga nad olid ju naised nagu temagi. Kuidas suutsid nad sellist sunnitöölise elu elada? Kas merre minna poleks olnud õigem? Nii palju vabadust oli isegi neil. Oli nende varasem elu olnud veel hullem? Milline elu võiks olla veel hullem?

      Ta tuli trammist maha ja hakkas vanade pärnade all aeglaselt töökoha